Ei, see pealkiri ei tähenda sugugi seda, et ma käisin kamraadide Haydeni,
Chopini ja Tchaikovskiga õlut joomas. Ma ei joo õlut nimelt.
Aga asjast. Paljud lasid pealinnast jalga juba neljapäeval või reedel, panid grillid püsti, nautisid kõrbenud liha, kuuma sauna, külma õlut ja kauneid loodusvaateid. Minul oli aga hoopis teine plaan – kuna väljamaalt pidid saabuma mõned uhked ja haruldased BMW-d ning neile sekka kodumaine klassikute kamp, siis oli soov nad kõik üle vaadata. Lühidalt öeldes, lubatud autode nimekiri oli selline: klassika (kuni E30, E28, E23 + E31 ehk kaheksas seeria), cabriod, Alpinad, Hartge, MK, Schnitzer, erandeid tehti ka M-seeriale. Kuna endal oli kodus sobiv auto olemas, siis ei pidanud mõnelt sõbralt sõidukit laenama või häbelikult parklanurka minema. Seega, seltskonda sulandumise samm nr 1, õigemini, selle eeldus, oli tehtud.
Laupäeva hommik algas pilves taeva vaatamisega ja kiire yr.no saidi analüüsiga. Selge, kergelt tolmust autot ei pea pesema. Ja ennustus ei eksinud – juba Vaida kandis viskas esimesed vihmapiisad klaasile.
Vahepeal olime Ülemistes Raunoga kokku saanud, kes oli oma ilusa sinise E21-ga, sõpru täis, kohale vuranud. Panin kaaslase rooli ja sättisin end mugavalt kõrvalistmele selleks, et saaks maanteel paar fotot teha ja hommikul valmiskirjutatud kahte muusikaplaati kuulata :)
Kohale jõudsime vara, plats oli tühi. Paari minuti pärast saabus Martin oma Highline E23-ga, kuhu ma oma tagumikku kohe ka sättisin. Peab tunnistama, et see auto avaldas muljet – nahk ja õmblused igal pool, kus võimalik ning istuda on tõeliselt mugav. Originaal värvkatte seisund pani ka kukalt kratsima.
Parklasse tuli aga aina enam klassikat ja muid teemakohaseid autosid, kuid kapottide alla või salongi väga ei piilutud. Selle asemel koguneti hoopis platsi keskele vihmavarjude alla ja peeti tähtsaid vestlusi.
Tundus, et seltskond ise on kõik juba vanad kalad… ei, vabandust, haid, kes aastaid omavahel tuttavad ja uusi nägusid sinna tihti ei satu.
Peaaegu ideaalilähedane, minu jaoks paar pisidetaili vaieldava väärtusega. Toonklaas, nimelt, ei käi klassikalise autoga kokku :)
Olles teinud tiiru läbi Tartu linna koos peatusega bussijaama tanklas, kus tekkis tavapärane tualettruumi- ja kabanossiummik, suundusime läbi vana Postitee Värska suunas.
Teekate polnud muidugi kohati kiita, aga kurvid koos tõusude ja langustega tekitasid selle mõnusa tunde, et vot nüüd vajutaks natuke veel :) Muidugi ees ja taga oli pikk rivi ning vihma kallas aina juurde, kiirest sõidust võis vaid unistada. Seega, rahulikus tempos jõudsime Põlvani, kus tegime veel ühe vahepeatuse, korjasime mõned uued autod juurde ja täitsime kõhud kohalikus, hehehe, restoranis.
Tehke mis tahate, aga ei saa ma üle ega ümber autodest, millel on tõetruu US-look. Massiivsed stanged, kollased helkurid ja väike number. Ah õige, see on lihtsalt minu kunagise 5.seeria stiilikoopia, lihtsalt paar generatsiooni vanem. Väike vihje pildi näol. Nii et, koos veidi ülemõõduliste BBSidega läheb see auto otse minu dream-garaaži.
Vahepeal arvas kaamera, et õige vanakooli emotsiooni saamiseks tuleb udufilter sisse lülitada. Niiskus on paha asi, vastupidiselt sellele ilusale E9 BMW-le. Tõsi, minu jaoks on sel autol paar detaili puudu, aga kere jooned on magusad. Ürituse TOP5 hulgas seega.
Värskas ootas meid teine osa seltskonnast, kes olid juba varem kohale jõudnud. Kes päev, kes kaks. Norra numbritega E31 koos 19-tolliste BBS LM’idega pani mind kohe sügavalt mõtlema… ja ohkama.
…ja üleüldse, vaade platsile oli igati väljamaine. Laskem piltidel rääkida enda eest, erinevaid BMW generatsioone igale maitsele:
Kokkuvõtteks võib öelda, et ma siiralt kahetsen ja sellele üritusele ei läheks enam mitte kunagi. Vanad, koledad, ühesuguste velgede ja igavate värvidega autod laupäeval ma nägin mõningaid autosid, mis võiks vabalt mõne aasta pärast minu garaažis olla. Et saaks jälle toredal vanatehnikaüritusel osaleda :)
