Alustan sellest, et ma kirjutasin loo viimati 2019 aastal. Täpsemalt siis kui Ott maailmameistri tiitli kindlustas. Mis mind siis üle pika aja taas klaviatuuri taha ajendas? No Henri möllab siin oma podcastidega sellise tempoga minna, et kiusatus oli omaltpoolt siia avalehe oranži vahele üks vanakooli artikkel istutada. Teiseks ja tegelikuks ajendiks oli aga selle loo peategelane Taavo, kes kirjutas aprilli… jap, aprillikuus, et mul on turvapuur valmimas ja viitsid tule tee mõni professionaalsem pilt. Tundus põnev. Mainimata ei saa muidugi jätta, et Mazda RX7 ja just FD kere tõstab minu jaoks keskmisest rohkem pulssi. Garaaži sisse astudes ning auto kollaseid puusasid nähes lõi silma särama ning esimene mõte oli: „kui õige kirjutaks üle pika aja ühe loo ah!?“.
Kusjuures omakorda 6 aastat tagasi sai kahe Siimuga kaasas käidud kusagil taga Lasnamäel, toonases Harri’s Weldworks-i garaazis, kuhu eelmine omanik oli äsja selle sama FD kere toonud. Siim jutustas Harriga, teine Siim tegi sellest perspektiivselt pildid ja mina toksisin niisama rehvi. Ja nüüd siin ma siis olen. Kuna vahepeal on päris palju vett merre voolanud, siis seda esialgset taustalugu täpselt enam ei mäletagi. Eelmise omaniku plaan oli samuti driftiauto ehitada, sest esisillas oli juba WiseFabi lahendus ja auto esiots oli maha lõigatud, et asendada toruraamiga. Aistevahele pidi siis minema veel VR6 mootor. Erinevalt „LS swap everything“ mentaliteedist oleks see VAGi mootor olnud midagi väga teistsugust.
FOTO: erakogu
Aga kes see Taavo siis on? Meest tuntakse ikka tema auto järgi. Või? Tema eelmiseks ja ühtlasi ka esimeseks driftiautoks oli tavaline sedaankerega BMW E36. Kuus aastat igapäevaautona teeninud sõiduvahend sai mingi hetk M52B20 asemele M52B28 mootori. Siis tuli torukollektor, vana hea M50 sisselase ning programmeeritav MS2 aju. Sealt saigi alguse drifti õppimine päris autoga. Aasta oli siis 2017. Eelnevalt oli kätt harjutatud ainult arvutimängudes nagu Live For Speed ja Assetto Corsa.
FOTO: erakogu
Kõlab nagu kulunud maki lint – jõuti päris kiirelt selgusele, et jõudu jääb puudu ja kiireim võimalus seda juurde saada oli… paramp-pam-paaa… TURBO! Fööni ülesannet asus täitma HX40, custom top mount turbokollektor, Siemens Deka 850cc pihustid ja juhtajuks rändas MaxxEcu Street. Auto ehitust vedas eest Ivar Reinbusch, kes mõtles lahendused, keevitas väljalaske kollektori, summuti ja seadistas auto. Taavo ise andis väljanägemise ja komplekteerimise.
2018 aasta oli esimene Street klassi hooaeg, millest kõikidest etappidest võeti osa. Kuna autol oli hobuseid juures ja need perutasid harjumatult, siis enamus hooaega möödus autot tundma õppides ja pisivigu likvideerides. Hooaja lõpuks saadi nende hobustega siiski sõbraks ja saavutati viimasel etapil ka auväärt 2. koht, mis hooaja üldtabelis paigutas Taavo 5. kohale. 2019 aastal panustati rohkelt aega harjutamisele ja hooajaga kulutati ca 70 rehvi. Tulemuseks tõi see viimasel etapil 3.positsiooni ja üldtabelis samuti 3.koha. Kahe aastaga esimesele hooajalisele poodiumile jõudmisega võidi rahule jääda.
FOTO: erakogu
Aga mitte sellest E36-st ei tahtnud ma rääkida. Auto vahetuse idee tuli peale 2019 hooaega. BMW on rahvaauto ja driftirajal olidki enamuses Bayerimaa toodangud. Lisaks veel musta värvi E36-d. See oli lausa nii hull, et Taavo oma enda sõbrad ei saanud aru, kes nüüd õige rajale läks. Tegelikult enne FD ostmist oli muretsetud juba ka üks FC kere RX7. FC oli enne omaniku kätte jõudmist seisnud ca 7 aastat põllu peal ja kere oli kergelt öeldes mäda. Selliselt, et 2020 aasta jaanuarist alates jõuti pool aastat ainuüksi keretöödega tegeleda.
Mazda RX7 ja just FD kere on olnud Taavo unistuste auto väga pikalt ja ühel õhtupoolikul saatis sõber kuulutuse: „Müüa pooleli olev projekt Mazda RX7 FD“. Kohe samal õhtul käidi autot vaatamas ja nagu Taavo ise ütles: “Teadsin, et see hetk on ilmselt minu ainuke võimalus saada omale oma unistuste auto”. FD-de hinnad olid juba siis kallid ja nüüdseks on asi nagunii täitsa käest läinud. Seega neli päeva hiljem toodi puksiiriga koju järgmine projekt – ɛ̃fini RX7 FD3S. Hääldatakse Anfini. Tegemist on siis Mazda luksussõidukite osakonnas toodetud autoga, mida toodeti ainult Jaapani turule. Midagi sellist nagu Toyotal on Lexus. Selleks hetkeks oli garaazis 3 projektiautot korraga ning oli aeg ohverdusi tooma hakata. Esmalt müüdi maha E36, mis oli niigi juba liiga pikalt ehk 8 aastat olnud. Lisaks läks ka FC kere, millega oleks olnud lihtsalt liiga palju tööd. Nüüd oli aeg keskenduda ühele ja kõige tähtsamale autole – unistuste autole.
Antud isend oli põhimõtteliselt ainult kere. Kerel millel võrreldes varasemalt koju tassitud FC kerega polnud üldse roostet. Kõrvaltvaatajana tundub RX7 valik väga julge. Haruldane auto ja kuidas nende juppide saadvusega siis ikka on. Üllatus üllatus, RX7 FD varuosasid väga ei liigu ja kui liigub, siis on üsna krõbeda hinnaga. Seoses kallite originaal varuosade hindade ja saadavusega on Taavo sunnitud minema lihtsamat teed ja kasutama mõningaid asju teiste auto markide pealt. Nagu näiteks BMW käigukast, mis kannatab jõudu, ja ka BMW differ. Ees on kasutuses Mazda RX8 pidurid.
Kere detaile järelturul veidi leidub – kapott, stanged, tiivad jne. Kuna auto tuli üsna palja kerena, siis ei olnud kaasas näiteks tulesid. Ebay-s ühe tagatule hind on ca 500 €/tk ja neid ei raatsiks mitte kuidagi driftiauto külge panna. Üks käik betoonis või muus piirdes oleks niigi valus. Seda tagatulede lisapinget pole omakorda siia ellu vaja. Nii tuligi plaan teha tuled ise ja tulede vormi kujundamiseks kasutati montaaživahtu.
Nagu võib aru saada, siis plaan on ikkagi jätkata driftimist, aga selle autoga juba edasi Semi Pro klassis. Esi- ja tagaosa tuleb toruraamil, nii nagu drifti autodel kombeks. Ees on varasemast WiseFab sillalahendus ja HSD coiloverid. Tagasilla lahendus on hetkel originaal, sest see on üsna lihtsalt ja hästi seadistatav. Tagasillas on kasutusel BMW E39 188 diferentsiaal, mis vahetatakse peagi 210 vastu. Põhjus lihtne – hea hind ja ülekannete saadavus.
Kõige põletavam küsimus – mootor – ega ometi rootor? Liiga hea, et tõsi olla. Seda enam, et mootorit kaasas polnud ning see tuleks nullist ehitada. Mootori ehitus hakkas tegelikult juba FC kere kõrvalt. Mootoriks on tähe- ja numbrikombinatsioon BP-4W. Ma tunnistan, et mulle ei ütle see mitte kui midagi. Tegemist on 1.8 liitrise Mazda MX5 mootoriga. Taustaks nii palju, et BP mootor disainiti tehasest turbokaks, mis oli kasutusel 323 GTR/GTX Group A ja ka WRC mudelitel. Nagu Taavo naljatades ütles, on tegemist unustatud unicorn-iga. Rohkem lugemist: Mazda 323 GTR/GTX – Unexpected Success (carthrottle.com)
Selline kiirelt läbitud ajalugu on ka põhjuseks miks sai valitud margipõhine mootor. Originaalis tuleb see 1839cc kubatuuriga, aga hetkel on silindrid juba suuremaks puuritud 83 mm asemel 83.5 millimeetrile, mis annab kubatuuriks 1861cc. Kasutusel on tehase sepis väntvõll, õlipihustid, Boundary Billet õlipump, Wiseco kolvid, Maxpeedingrods-i kepsud, ACL saaled ja ARP kaanepoldid. Mootorit hakkab juhtima MegaSquirt 3. Käigukastiks on BMW E60 pealt 6-käiguline GS6-53DZ, millel on MX5 sidurikoda külge keevitatud.
Turvavarustust on Taavo driftimise algusest pidanud väga oluliseks aspektist. Juhtuda võib kõike. Streetklassi autos ei olnud nõutud turvapuuri, aga Semi Pros on minimaalselt turvakaar kohustuslik. Uut autot ei ole mõtet minimaalselt ehitada, seega on auto ehitatud Pro klassi reeglite järgi. Puuritegijate käest sai uuritud aegu ja hindasid, ent see ületas eelarvelisi piire. Selge, puur tuleb enda higi ja pisaratega. Internetis uurides leiti Euroopast selline ettevõtte nagu AST Rollcages. Ettevõte toodab ja müüb valmis painutatud ja lõigatud kaari ning turvapuure üle 250 erineva disainiga ja erinevale autole. Kuna Taavo on ise õppinud koolis keevitamist, siis polnud probleemi see puur ise kokku keevitada. Sealsete asjapulkadega saadi kiirelt kokkuleppele. Kuu aega hiljem oli alusetäis torusid garaazis ja sai TIG kuumaks aetud.
Turvapuuri kallal nokitsedes tunnistab Taavo, et üksi on väga raske nullist midagi erilist ehitada. Enamus know how-d tuleb sõbralt Ivarilt, kes on ehitanud nii mõnedki driftiautod ja muid hobiautosid. Seega tema kogemustepagas on väga suur. Samuti on aidanud teda kõige vanem vend Jako, kes on suurepärane insener ja projekteerija. Lisaks sponsorid, kes on teda tema teekonnal toetanud: Hüdrokülv ja RehviPunkt.
Millal võiks teha järelloo? Nooh… testisõit pidi tulema suve alguses. Tuletan meelde, et ma külas käisin aprillikuus. Vana hea. Selliste ehituste peale kulub alati meeletu hulk rahalisi vahendeid ja loomulikult veel väärtuslikumat aega. Seoses sellega on kogu auto ehitus natuke veninud. Iga asi omal ajal. Mentaliteet on ehitada autot rahulikult ja korralikult, mitte rapsides ja poolikult. Hoiame pöialt, et Taavol sel teel ka endal piisavalt särtsu sees püsiks. Järelloo osas arvati, et võiks mõelda äkki järgmise suvele, kui auto on sõitma saadud. Samas mõte mõnel sügisõhtul Taavole külla minna ei tundugi väga halb.
Taavo RX7 projektile saab kaasa elada ka Instagrammis: @fd3s_drift
Kui minu fotoalased tegemised huvitavad, siis: @reijosipp
