Nüüd, kus me kõik oleme aastas 2015 ja teeme plaane suveks, võtsin eesmärgiks lähemalt tutvustada sellist asja nagu Gatebil Rudskogen neile, kes seda enda to-do listi planeerivad.
Teeme esialgu ühe asja selgeks – Gatebil on midagi, millest lihtsalt peab rääkima ülivõrdes. Tegemist pole lihtsa üritusega – see on festival, pidu ja rajapäev kõik ühes. Algul Rudskogen Motorcenterit avastades tekib pea kõigil esmakülastajatel üks kindel tunne. Ma usun et selle võtab hästi kokku mu hea sõbra väljend “Seda kõike on lihtsalt liiga palju.” Täpselt nii ongi, emotsioone on liiga palju. Teise päeva lõpuks lahendad selle probleemi kuiva tuimusega enamiku suhtes. 1000 hobujõudu ja maailma parimad sõitjad ühes kohas saavad nende pikkade 3 päeva jooksul sinu jaoks normiks.
Startisime Tartust, kaks päeva ürituse alguseni. Pakkisime kõik end bussi ja alustasime sõitu, õhtuks olime laeval. Teise päeva hommikuks olime Stockholmis, õhtuks Rakkestadis. Rakkestadist juhatati meid sõbralike kohalike poolt mööda kõige vingemaid käänulisi teid rajast kõige kaugemal asuvasse laagrisse, mis asus suurel aasal. Esimese õhtu ilmselt kulutate enda laagri üles seadmiseks ja lähialade ning inimestega tutvumiseks.
Osadel kämpijatel ei lähe nii hästi, mõndadel veab aga pareminigi. Kõik inimesed on jagatud laagritesse, mis asuvad järjestikuses paigutuses ja kõiki neid läbib üks, läbi metsa ning põldude rajatud, peatee rajani. Kuna me olime paigutatud rajast kõige kaugemal asuvasse laagrisse, siis kompleksini oli umbkaudu 1,5 kilomeetrit. See on meeletult suur distants, arvestades, et liigud oma baasi ja raja vahel päevas 4-5 korda. Jalutades kulus edasi-tagasi käimiseks umbkaudu 40 minutit, BMXiga 20 ja golfikäruga 10. Arusaadavalt on selle jaoks paljudel kaasas erinevad sõiduriistad, millega liigelda sellel massiivsel alal.
Öösiti muutub iga laager väga paljudeks väikesteks pidudeks ja üheks-kaheks suureks peoks. Näed hulgiti seltskondi, kes on ehitanud ümber busse ning raskeveokeid nn Gatebili peobussideks. Nendest kõige “hullem” on Camp 1 ehk eelviimane laager, liikudes mööda peateed raja suunas. Seal ei ole võimalik magada enne hommikut ning siin taassündis väljend “Zombie” – Nendeks kutsutakse peolisi, kes katsetavad norrakate oma puskarit. Kell 2 öösel olevat müügimeeste valikus järgi olnud 60% ja 90% piiritused, pole vist raske ette kujutada, milliste omaduste poolest see “Zombie” tuli.
Minnes camp 1 seest edasi raja poole, jõuad viimasesse laagrisse enne rada, kus on suur Monsteri lava, millel toimub nende 3 päeva jooksul päris mitmeid esitusi, kontsertidest striptiisini. Sealt rajale minekuks on vaja ainult veel viimasest mäest üles ronida, kuid enne kohale jõudmist saad veel keerata tee pealt paremale, kus asuvad meedikud, time attacki sõitjad, meedia jne. Selles alas jalutades saad võimaluse näha sõitjate masinaid alates “tavalistest” kodukootud projektidest kuni GT3 ja Le Mansi autodeni. Seda kutsutakse ka teisisõnu rikaste alaks. Ilmselt saad sellest isegi aru kui näed suuri professionaalsete tiimide omanditeks olevaid busse, mis on neile reisi ajal nii kodu kui garaaži eest.
Minnes otse, satud viimasele sirgele enne pitlane-i taha jõudmist, mida mööda kõndides näed neidsamu kuulsaid projekte, millest loed pidevalt internetist. Mõtlen neid norrakate 1000+ hobujõulisi BMW-sid ja muud sellist. Edasi jalutades asendub kruus asfaldiga ning koos sellega tõuseb ka autode WOW-faktor.
Avastades enda alt kuuma musta asfaldi, jõuad lõpuks pitlane-i taha, kus leiab aset põhiline melu. Ümberringi näed ainult professionaalseid tiime ja sõitjaid nagu Speedhunters ja Fredric Aasbo, Monster ja Vaughn Gittin Jr, Drift Monkey ja Ken Gushi, Smokehunters ja Taavi&Ets ning paljud muud tegelased. Lisaks ringijalutamisele saad tutvuda ning suhelda kuulsate sõitjate, muude autode ja autospordimaailmaga seoses olevate isikutega, toetada tiime, olles kliendiks nende värskelt püsti pandud poodides, jälgida kuidas Black Smoke Racing vahetab kiirkorras puupukkidele toetuva külili lükatud auto käigukasti ja näha kõike muud, mille poolest Gatebil kuulus on.
Kuna paljud tiimid panevad püsti telgid kust saad osta eksklusiivset driftinänni, siis valikuid on Drift Monkey aluspükstest ja Sparco sussidest kuni Nardi roolide, boostikellade ja kõige muu lõputu tränini, mida enda 1991. aasta Hondale külge kruvida. Memorabiiliaga ei peaks mitte kellegil probleeme olema. Siin valitseb kui täiesti teine aeg ja ruum, eraldi laagritest. Tiimid panevad ajaviiteks püsti basseinid, et õlled külmas hoida, seejärel sõidavad ringi driftitõukeratastega ja mõtlevad välja, panevad kokku ükskõik mida, peaasi et oleks fun (võimalus näha Andre Rauda tõukerattaga toimetamas oli juba ise väärt kogu Norra-sõitu). Kohati on see üpris naljakas, mis ümberringi toimub, arvestades, et kõigi inimeste vahel peavad laveerima ka sõitjad, kes lähevad ja tulevad rajalt. See kõik on imeline pundar erinevatest riikidest, kultuuridest ja rahvastest, igav siin ei hakka. Meeletud projektid ümbritsevad sind igast küljest kui ainult oskad vaadata. Vahel piisab selleks ainult pilgust läbi avatud garaažiuste, et taaskord leida midagi uut ja huvitavat.
Jalutades siin teise päeva õhtul ringi, avastasin enda jaoks niinimetatud “internetifaktori.” See tähendab seletatuna seda, kuidas pea keegi meist ei suuda hoomata neid internetis kuulsaks saanud projekte, mis on nii head, et sa pead seda lihtsalt oma silmaga nägema. Ehe näide sellest on Mini Quattro, mis on üks nendest legendaarsetest Gatebili projektidest, mis on saanud täispika artikli Speedhunters lehel. Üks asi on vaadata pilte ja lugeda, panna pildile “like”… Kuid nähes seda oma silmaga, ei suutnud ma lihtsalt seda uskuda! See kehtib paljude Gatebili autode puhul.
Selline ei sobi mitte kuskile, seda parimas võimalikus mõttes.
Teine väga hea näide “internetifaktorist” on VW Caddy, mille ma ülalpool ka pildina tõin. See auto on ülimalt täpne segu “vormist ja funktsioonist,” Caddyst ja Soarerist. See ei jäta kedagi külmaks, olgu see emotsioon positiivne või negatiivne.
“Because Gatebil”
Jõuame nüüd lõpuks peamise teema juurde, mille poolest see üritus kuulus on – Drift.
Tõenäoliselt oled Gatebili ja drifti kohta üpris palju lugenud, seega keskendun pigem sellele, millest tavaliselt ei räägita, alustades vendadest Almidest. Nad on üpris hea näide inimestest, keda seal näed. Absoluutselt elavad ja hingavad drifti(ja on äärmiselt sõbralikud). Kui sa pead küsima miks, siis sa ilmselgelt ei ole näinud neid kultusvideosid Kenneth Almist, mine ja vaata! Kui oled, siis paku, mille Kenneth seekord rajale tõi. Kui su vastuseks ei olnud VW Scirocco, 4WD ja 900 hobujõudu, siis sa eksisid. Miks? “Because Gatebil!”
Vennas Flemming Alm demonstreerib nendele omapärast stiili.
Kohapeal olles avastad, et vennad Almid ei ole ainsad, kes täiesti vabalt kõikidega suhtlevad ning sotsialiseeruvad. Ma ei tea, kas asi on selles et eestlased on nii kinnine rahvas, kuid see on täiesti hämmastav kui vabad sinuga suhtlema ja läbi käima on kõik need sõitjad, keda vaatame telekatest ja arvutiekraanidelt. Kui õhtuti sõidud läbi olid, jalutasin autode vahel ringi, tegin pilte ja pea iga kord kui mõne auto juurde seisma jäin, tuli omanik koheselt ligi. Kolmel korral pakkus omanik mulle peale umbes kümmet minutit jutustamist võimaluse järgmisel päeval kaasa sõita ja võimaluse näidata drifti selle nurga alt, mida tavaliselt piltidena ei näidata – auto seest. Ühe sõidu üle 900 hobujõulises Toyota Supras ka filmisin (Taavi Toomaralt laenatud GoProga – Aitäh Tomz!), selle leiate artikli lõpust.
Ilmselgelt olin ma äärmiselt tänulik nende pakkumistele, sest Gatebilil kaasa sõitmine on kogemus, mida kodus EI OLE võimalik saada. Eestis lihtsalt ei ole võimalik see, et sõitja patsutab sulle 200km/h mööda peasirget sõites põlvele ja karjub “Check this out,” millele järgneb koheselt rooli vasakule, seina poole rebimine ja enam-vähem 20m pikkune “wallride”.
Olen aus – karjusin päris mitu korda.
Rada ise on pikk ja lai ning omab mitut ideaalset kohta pealtvaatajatele maha istumiseks. Kuna Norra maastik on täis mägesid ja looduslikku graniiti, siis rajal on üpris palju tõuse ja langusi. Paljudes kohtades on rada otseses mõttes kivist läbi raiutud. See teeb Rudskogeni pealtvaatajatele täiesti vapustavaks.
Kohapeal toimub ka “World Powerslide Competition,” kus kõik sõitjad saavad proffide ja kuulsustega 2-3 kurviga lühikesel distantsil mõõtu võtta. Nagu ikka, hinnatakse kiirust, joont ja rahvale tehtavat show-d. Seekord napsas Fredric Aasbolt esimese koha meie oma Taavi Toomara, kes on Euroopa driftiskenes oma BMW-ga üpris kuulus, isegi Gatebilil räägitakse “sellest” BMW 2002-st!
Kogu üritus kokkuvõtvalt: Gatebilil on kõigile midagi pakkuda. See on kolossaalne segu pidudest, piltilusatest naistest ja VÄGA erilistest autodest. Ma võin päris ausalt öelda, et minul muutis see üritus vaateid mitmele neist kolmest kategooriast. Gatebil on midagi, mida peaks kogema absoluutselt igaüks, kes peab end tõeliseks Petrolheadiks. See on mõnepäevane seiklus, mis tõmbab kohale inimesi üle terve maailma, andes neile võimaluse olla mutrike selles masinavärgis, mis on Gatebil.
Lõpuks ka lubatud video sõidust. Fun fact: Auto omanik Emil Bogen rääkis enne rajale minekut, et oli auto paar päeva enne üritust ostnud ning et see oli tal sellega pilliga üks esimesi sõite.
Tänan eelkõige kõiki kaaslasi, kes võimaldasid roadtripi Norrasse kaasa teha ja mind selle vältel ka talusid: Antti, Argo, Alvar, Evar, Silver, Rainar.
Samuti tänan kõiki Smokehunterseid, kes pakkusid varjupaika, igapäevast meelelahutust ja täitsid tagatipuks veel pühapäeva hommikul mu kõhu pannkookidega, aitäh teile kõigile!
Lõpuks tänan ka kõiki sõitjaid, kellega sain võimaluse mõned ringid kaasa teha: Emil Bogen, Karsten “Mad-Max” Mikkelsen ja Taavi Toomara.