Põrgu aka...põrgu. - Petrolheads.ee

NEZ Drift Championship esimene etapp Kehalas oli nimetatud kui “Rollercoaster from hell” (eestikeeli “ameerika mäed põrgust”). Enne minekut olin kuulnud kõlakaid siit ja sealt, kuid mida reaalselt oodata – seda ei osanud ette kujutada. Drift on ju drift – autod sõidavad külg ees, finishis võtavad neid vastu tüdrukud ja lõpus keegi võidab. Vahepeal puruneb veel paar õõtshooba ja raja äärde jääb mõni stange. Aga see, mis toimus 8.-9. juunil Kehalas, on täiesti uus elamus.

Olin ka seekord rajal nii telefoniga, millega salvestada videopilti (sealjuures 960 kaadrit sekundis – videopilti sellest vaata artikli lõpust), kui vanakooli kaameraga, mis pildistab filmile. Teate küll, see film mille ema viis ilmutusse ja pärast kirus, et vanaema oli jälle keset päeva välgu sisse unustanud ja kõigil pildil silmad punased. Seega oli mul iga kaadri saamiseks jälle ainult üks võimalus ja toon teieni jäädvustused, mis on täpselt sellised nagu nad juhtusid välja tulema. Kõik siin artiklis olevad pildid on endiselt saadaval ka ilmutatud kujul – paberil. Kes soovib, see teab, kust saab!

Ma tean Kehala rada – olen seal jälginud lugematul arvul rallikatseid, ning eelmisel aastal toimus seal ka esmakordselt Drift. Juba eelmise aasta rada oli äge – seega tõotas tulla huvitav üritus.

Algas asi nii nagu ikka, autod puhtad, boksialas ootamas.

Lähenedes rajale, oli esmane emotsioon midagi, mida pole driftiraja ääres varem tundnud. Esiteks ei osanud fotograafina kohta valida, sest kõik tundus nii äge, teiseks, avanes järgmine pilt…

Jah, tüdrukud…aga ei, see polnud selle põhiemotsiooni looja. Tüdrukud seisavad rajal. Mina – neist 15-20m kaugemal ja 5-6m madalamal. Ah, mida? Hüpekas rajal? Kas seesama hüpekas mis rallikrossi meestele põnevust tekitab ja mune kasvatab? Jah. Kui mõõta kõrguste vahe mäe otsast kuni selle järel tuleva madalaima kohani, võib tulemuseks saada…10m? Ehk isegi rohkem. Fakt on see, et sellist hüpet pole driftimaailmas varem nähtud. Jah, ma ütlen maailmas, sest see on tõesti ainulaadne.

Teeme nüüd võrdluse. Jaapanis asub üks kuulsamaid ringradasid – Ebisu ringrada. Järgneb kuvatõmmis ametliku ülekande replay videost, kuidas Daigo Saito seal aastal 2010 rattad lahti sai.

Nii. Muljetavaldav, kas pole? Jaapan, siit tuleb Eesti. Kõigepealt näitas korraliku balletivõtet Kristjan “Sallu” Salmre, kes veidi “saba liputas”.

Siis, ei saanud rahu Andri Raudva, kes terve selle ürituse vältel täiesti hullumeelsete hüpetega silma paistis.

Ja siis tuli mees nimega Jako Pino ja otsustas, et ei, mehed – see rada on minu. Mees võitis nende hüpete eest ka eriuhinna (kasti Red Bulli, sest tiibu on tal hirmsasti vaja). Video, mis Jako hüppest internetiavarustesse laeti, levis kulutulena (loo kirjutamise ajal oli facebooki nägemiste arv umbes miljon, tegelt ka, peaaegu Eesti rahvaarv) ning tänu sellele mehele on sellel rajal ilmselt maailma mastaabis suur tulevik. No Pressure here, Estonian Drift Association.

Mõni ilmselt mõtleb praeguseks, et mis selles hüppes siis nii erilist on? Nagu, autod ikka hüppavad kui küngas teel. Loogiline. Jah, on loogiline. Selleks, et aru saada, miks see hüpe seal nii kreisi on, tuleb vaadata rada tervikuna.

Rada algas kiire ja lauge kurviga. Esimest kurvi demonstreerivad Kristjan “Crac” Klemets, Henri Kivimägi ja Kristjan Salmre.

See kurv tuleb läbida loomulikult võimalikult väljast, et head punktid saada. Rajal seekord ka jälle Kevin Pesur, kellel hooaeg küll viperustega alanud, kuid loodame edaspidi ikka parimat.

Seejärel väike flip, ja hooga paremkurvi, kus sama loogika – punkte saab võimalikult välja minnes. Stiilinäide Randar Kajolt.

Ja nüüd põhiosa juurde. Ausõna, ma ei kujuta ette ka mis tunne see on, kui sa meeletu hooga lähened justkui maailmalõpule – ees midagi ei näe. Sealjuures peab drift säilima, ning peale maandumist kestab rada veel edasi.

Ingus Jekabsons lendamas järgi Oliver Randalule – meeste vahel toimus tõsine finaaliduell. Kuuldavasti otsustas Oliver päev enne võistlust, et tegelikult võiks ju seekord osaleda…

Andri Raudva stiilinäidet te juba nägite. Siin üks veel. Tasub mainida, et ma enam ei mäletagi, et mitu korda selle mehe auto rajal kuskilt otsast juppideks lendas. Tiim oli tasemel ja auto putitati iga kord ka üles ning mees sai jälle…lennata.

Rahvast kogunes võistluspäeval raja äärde palju. See on vaieldamatult üks parima jälgitavusega rada publiku jaoks. Rajal saab olla suhteliselt lähedal ja näha palju, kuid seda turvaliselt. Samuti on see ideaalne rada fotograafidele – ma olen kindel, et leiate netiavarustest väga palju erineva nurga alt tehtud pilte ja videosid.

Nagu mainisin, pidi peale maandumist autol drift ehk külg-ees olek säiluma, ning rada kulges veel edasi. Sellega sai pea ideaalselt iga kord hakkama loomulikult eelmise aasta meister Mihkel Norman Tults.

Kui enne tandemvoore oli üldse kahtlus, kas midagi välja tuleb (põhjus lihtne: kui esimene veidigi hüppel eksib on mõlemal sõit sõidetud), siis peale esimesi sõite oli kindel – see rada on kõikide radade jum….KURAT!

Teise nurga alt vaadatuna on näha, kust need mehed järgnevasse kurvi saabunud olid. Taamal paistab see kurikuulus maandumisrada.

Kui soovid Driftis läbi lüüa, pead olema tugev. Nii vaimselt…kui füüsiliselt. Lätlased teavad. Seetõttu näeme Janis Jurkat auto kõrval kätekõverdusi tegemas…

Järgmine rajaosa on selline:

Ei mõista? Vaatame lähemalt.

Ee…Riho…

..jah, lähme edasi. Järgnes kurv, kus tuli läbida sillaalune ja ühtlasi ka kõige madalam rajaosa.

Peale mida järgnes järjekordne tõus, kuid seekord mõnusalt lauge. See läbiti täiel kiirusel külg ees, ning eesmärk jälle sisekurvist eemale hoida.

Ja ongi lõpp. Rada läbi. Kes õnnelikult lõppu jõudis, oli tõesti…ei rohkem ega vähem kui kõva mees. Tandemvoorude võitja selgitamine käis loomulikult Kehala Ringi stardi-finishi sirgel, kus neiud juba lipuga ootamas.