Ehk lugu sellest, mis juhtus Eesti sünnipäeval Kiviõli Seikluskeskuses.

Et kõigest ausalt ja algusest ära rääkida, siis peab alustama sellest, et suusamäed väga ei taha, et neist autodega üles sõidetaks. Kõik korrad, mil on toimunud mingi mäkkesõiduvõistuajamine, on kaasas käinud nii veiderdamine ilmavanaga kui raja kihutamiskõlbmatuks muutumine. Ei olnud ka seegi kord erand.Ma ei tea kes ja miks. Tegelikult ei taha teada ka.

Lund on see talv olnud rohkem kui piisavalt, aga vot seda va külma pole nii hästi olnud, seega, raja põhjaga oli mure. Ja siis tuli veebruari alguses suur sula. Üritus lükati kahe nädala võrra edasi, korraldajad hoidsid ühendust nii EMHI kui ka M-Spordi ilmarahvaga, võiks nagu ära kobistada. Mõned päevad enne üritust kastsid Kiviõli Seikluskeskuse töötajad öösiti rada. Ma küll ei tea, kas ja kui palju nad külastajatele oma tegevust selgitama pidid, aga kastmine koos öiste külmakraadidega kandis vilja. Rajapõhi oli väga hea peaaegu kõigile. Võistlus ise oli nagu üks kiirendusvõistlus ikka, võistluspaika sõit, tehnika püsti, võistlejate koosolek, ajasõidud, ellikad, autasustamine, tünn, asjad kokku, kojusõit. What could go wrong?Kui kuskil otse sõidetakse, siis Mihkel Osa on alati kohal.Naisvõistlejaid oli seekord kahjuks ainult üks, aga seeeest oli teda kaugelt näha. Korvpallurite värk.

Koosolek peetud, näidissõit tehtud ja ajasõidud võisid alata. See tähendas aga samuti Eesti kiirendusspordis harjumuspärast detaili – mikrofoni külge riputati Sten “maolenõudsaltunineagasuuikkakinnieipüsi” Padar.

Alustuseks mõned tehnilised tõrked ajavõtuga, siis üritasid mõned Eventechi kõlarid saavutada territoriaalset sõltumatust kaablitest ja statiivist ning päev oligi hoogsalt käima läinud.

Sõitsid saanid sõitsid reed mööda pikka talveteed. Ajasõidud sai peetud ja ellikatabelid kokku joonistatud. Väike söögipaus, tutvumine kohalike vaatamisväärsustega ja võistlus võis jätkuda.

Ja nagu ikka, ajasõidud kulgevad ladusalt kõigil aga kui aeg võidupeale sõita, siis hakkab juhtuma. Kes ei saa kohalt minema, kes saab minema liiga vara. Mõni suudab kõik saadaolevad käigud sidurisse küpsetada enne poole raja möödumist.

Saanide klassis kelgutasid läbi tabeli finaalini Ilmar Lusenberg ja Aimar Välba. Saanimehed muidugi nalja tegema mäele ei tulnud, abimeeskond, kelgutoed, lintide ja karpade soojendamine enne starte, stardipositsiooni sättimine, labidaga raja alguse puhastamine jne. Tõsine värk noh. Kas teie kujutate ette, et Lauri Kuriks enne starti lükkaks harjaga puhtaks oma raja esimesed 100 meetrit? Aga selline asi tasus Ilmar Lusenbergile ennast ära ja tulemuseks tünn.ee renditünni minek.Sergo Sokolov vasakul ja Aimar VälbaPaavo VoogreIlmar LusenbergSaanide esikolmik: I koht Ilmar Lusenberg; II koht Aimar Välba; III koht Sergo Sokolov.Kiirenduse tünnitraditsioon kehtib ka saanide klassi võitjale.

Autode hulgas hakkas juhtuma kohe esimeses voorus, kui kogenud mäkkesõitja Janek Veevo kohe esimeses sõidus ära kustutati. Mis seal ikka, tehnikasport. Edasi läks kõik ikka nagu kiirendusvõistlustel läheb, mõnel on rajale mahtumisega tegu, mõnel pidamasaamisega. Peale seda, kui Lauri “mupemmlähebalatikatki” Soots oma pemmi veidi lendu lasi raja lõpus, vedasid korraldajad ala lõppu tähistava aia veidi kaugemale. Noh, igaks juhuks.Lauri “tahanlennata” Soots

Poolfinaalis said kokku Mario Liima ja Lauri Soots ning Yevgen Farkavets ja Mikk Mäesepp.Mario LiimaLauri SootsYevgen FarkavetsMikk Mäesepp

Soots tegi oma poolfinaalis seda, mida ta kõige paremini oskab – lõhkus oma auto ära. Teises poolfinaalis sammus Mikk Mäesepp oma vanema venna jälgedes, võttes järjekordse skalbi ja suundus samuti finaali. Mitsude finaal, mõlemad VKM-i “tallist”, kolmas koht jäeti Yevgeni Farkavetsile Subaru roolis. Finaalis aga oli noorel Mäesepal tahtmist rohkem kui õnne, lasi stardis siduri soojaks ja auto ei liikunud kuhugi enne, kui gaas uuesti maha lasti, nii ta pääseski tünnist ja pidi koju viima teise koha karika. Võitjaks ja tünnipistetuks tuli seekord Mario Liima.Mikk Mäesepp II koht ja Mario Liima I kohtMario Liima ennast “loputamas”, tünn.ee kaudu saate omalegi sellist meelelahutust lubada.

Kokkuvõttes oli see üks päris tore päev, rahvale loositi nänni, võitjad said nänni, mittevõitjad said osta nänni, kõik korraldajad jäid enamvähem ellu, osalejad ka, enamus pealtvaatajaid samuti.Kopsuvähi vastu olete vaktsineeritud?Mahub, veel.Siis kui passatiga evole tagatulesid näitad…

Ahjaa, tulles tagasi artikli alguse juurde. Rada oli ühele autole siiski veidi liiga pehme. Nimelt Raigo autole. Kes on Raigo? Raigo on Raigo Lepp, välismaalt peaaegu, Tartust kui täpne olla. Ja mingitel segastel asjaoludel on tal rallikrossitiim ja seoses sellega ka rallikrossi auto, mis sobib osalema supercar klassis. Nelikvedu, palju plastmassi, jõudu mitte väga palju vähem kui kaalu. Ja talvel piikrehv. Novott, selline halvaendeline komplekt. Tegi siis korraliku stardi, aborigeenid ilmselt ei saanud aru, et mis neid talla alt kratsib. Ja ei sõitnud mäest üles kiiremini kui kõik eelmised autod. Miks? Piikrehvi jaoks liiga pehme rada lihtsalt. Mõned pealtvaatajamängudes osalenud said kõrvalistmel kaasa teha mõned sõidud. Ehk on järgmiseks korraks pikem/jäisem/huvitavam nõlv? Jääme ootama.