Nõukogude liidu ajal rajati Kehalasse kruusakarjäär. Peale 2003. aastat, kui see eraomandisse läks, loodi sinna paarisringrada. Keegi meist ei uskunud, et seal oleks võimalik kunagi driftivõistlust pidada. Aastal 2017 sai see võimalikuks. Tänan selle artikliga terve Eesti Drifti kogukonna (või vähemasti fotograafide) nimel Oleg Grossi, kes andis kasutada raja ning lõi sinna võimalused, et 2017 aasta driftihooajale korralik punkt panna.
Kuna “Baltimaade Superfinaalid Driftis 2017” oli eelkõige showüritus, kus mitmepäevase möllu haripunktiks sai PRO-AM ja PRO klasside vastasseis, siis on selle loo puhul ka tegu SHOW-looga. Keskendun uuele rajale ning eredamatele hetkedele.
Rajaplaan on iseenesest selline:
PRO-rada algab antud plaani järgi põhimõtteliselt ülalt paremast nurgast rohelise joone algusest. Seega kõigepealt “liputatakse saba” vasakule, suundudes ise paremale. PRO-AM kogub seal veel hoogu ning alustab drifti suunates auto umbes peale esimest punast lõiku vasakule.
Katsun seda Sulle, kallis lugeja, piltide kaudu nii palju edasi anda, kui võimalik. Indrek Pajuste, jagas selle loo õnnestumiseks helikopterilt tehtud pilti, mille abil saad ehk uuest rajast rohkem aimu.
Esmalt võid näha, et ilm esimesel võistluspäeval ei olnud kiita. Kuidas pidasid vastu mehed ja nende masinad? Stardiootus…
Esimesse kurvi sisenesid võimsa hooga nii PRO-AM kui ka PRO klassi autod. Nagu mainitud, siis madalam klass alustas külg-ees sõitmist veidi hiljem, kuid vaatemäng ei olnud sellest kuidagi kehvem. Mõned stiilinäited.
Kohal oli loomulikult ka Janis Eglite Lätist, kes meie meestele alati vinge lahingu on andnud.
Ning meistritiitli maitse suus, lendas hooga peale ka Mihkel Norman Tults.
Kusjuures publikul oli sellest kõigest väga hea ülevaade, mis oli isegi parem kui meie tuntud Laitse rajal. Rada on kompaktsem ning terve show on kõrgemalt hästi jälgitav.
Esimesse kurvi sisenedes suutis meie lõunanaaber Eriks Ulass ühe ratta maast lahti saada.
Ulass oli piisavalt Uljass, et oma auto viimase kurvi eel pro-klassi finaalsõidus lõhkuda. Aga mis seal ikka – tegu on showüritusega ja kui teha, siis juba täie raha eest.
Uus rada sõi autosid veelgi. Tagastange lõhkumine paistis uuel rajal vältimatu olevat. Betooni ja metalli on Kehalas raja ääres palju ja loomulikult üritavad mehed viimast võtta.
Umbes sama õnnetult kui ülalnäidatud lõunanaaber, lõpetasid seekord mõlemad Team Ghosti mehed. Kummalisel moel lõhuti autod ära vaat, et millimeetri pealt samas kohas. Õnneks sai Kristjan Klemets superfinaalides, PRO-AM klassi vastu sõites, võistlust jätkata. Osavad mehed lappasid ühelt autolt teisele ümber mõned tervemad jupid, ja show sai jätkuda.
Oleme jõudnud teise kurvi. Ma nüüd ei oskagi öelda, kus see kurv algab ja kust see lõppeb. Kui kerid korra artikli algusesse, rajaplaani juurde, siis näed, kuidas järgmine korralik poogen kulgeb ümber “saarekese” (mis lähemalt uurides oli siiski “tiigike”. Märkasin seda siis, kui üle raja kalpsates sinna vaat, et külili sisse oleks lennanud).
Seda uut suurepärast rada oli tulnud kaema ka driftist üsna mitu aega eemal olnud andekas külge-ees-mees Eduard Vahemets, kes selleks puhuks omale kolleegilt auto “sebinud” oli.
See ümber-tiigi-poogen kurv nõudis loomulikult seda, et betoon ka musi saaks. Sai. Loomulikult võtsid selle töö enda peale jälle Ghosti poisid.
Sama üritasid ka teised, kuid vahel on mõnel tagaosas parem betoonimagnet, kui teisel.
Sellest kurvist välja tulles, enne poolevahetust järgmisse, sai jälle pedaali täiega põhja suruda. Selleks hetkeks oli suur osa rajast muidugi suitsu mattunud. Jälitussõitjale muutis see ülesande kohati vägagi keeruliseks.
Mingi hetk, kogu selle möllu keskel, suutis muidugi Teppor jälle #surematu ära tappa. Kes veel ei tea, siis sellele kordamiseks – tegu on masinaga, mis on sodiks sõidetud, siis jälle üles ehitatud. Ja nii rohkem kui ühtegi teist driftimasinat Eestis. See auto oli selle hooaja esimesel etapil Lätis nii pilbasteks, et nägi välja nagu pisike Fiat Uno. Ma arvan, et küll ta jälle üles vuntsitakse. Seniks aga, puhka rahus, #surematu.
Rajal võis veeremas näha ka muud põnevat. See muna lahkus Arti Kannisto autolt, sest ilmselt oli mehel kurve läbides mune rohkem, ning masin ei pidanud lihtsalt vastu.
Tagasi raja ehituse juurde. Eelviimane kurv tõmbas meestel hoo maha, ning läbima pidi kitsa nõelasilma, mille keskel raudääris ning väliskurvis betoon.
Ja jõuamegi viimasesse kurvi, mis on sellel rajal oioioi kui äge. Mõlemat rajaäärt piirab metallääris. Ruumi on vähe, seega tandemvoorudes jäi autode ning äärise vahele ruumi ainult juuksekarva jagu. Järgmise juuksekarva võrra edasi asusid juba fotograafid. Me pidime kõik koos sinna väiksele alale ära mahtuma, ning me mahtusime. Turvaliselt.
Siinkohal manitsen kogu meediatiimi – palun õppige hindama rada, autode liikumist, võimalikke ohuolukordi jne. Ma pidin nägema pilti, mida ma poleks tahtnud näha. Ei, keegi ei saanud viga, kuid oli sellele väga lähedal. Igal uuel rajal tuleb enne kuskile seisma asumist paar sõitu vaadata, ning ette kujutada, et mis on kõige halvem asi, mis selles kurvis juhtuda võib. Selline teguviis ja oskus võib päästa sinu elu. Pilti olukorrast mul kahjuks ei ole, kuid keegi selle kindlasti sai. Kui sa seda loed – siis palun jaga. See on õpetuseks kõigile. Vaatame nüüd seda viimast kurvi.
Ehk siis…Kehala. Mis rada see selline on? See on rada, mis pakub emotsioone nii…
…sõitjatele…
…nende autodele….
….pealtvaatajatele (kelle hulka saabus oma raudlinnuga ka peremees Gross ise)…
…kui ka fotograafidele.
Ja nüüd kõik SHAMPANJALEEEEEEE…
…sest kogu selle möllu PRO-AM klassi arvestuses võitis Kristjan Kaare (esimesel pildil), kes jättis teisele poodiumikohale Marco Premsi (teisel pildil oranz).
PRO klassi võitis Ingus Jekabsons. Eestlastest oli kõveimas klassis parim Henri Kivimägi, kes maandus kolmandal kohal. Enne finaali sõitsid mehed ka üksteise vastu, seega tähistame seda nende ühispildiga.
Selle ürituse lõpetas vaatemänguline superfinaalide voor, kus sõitsid vastamisi PRO-AM ja PRO klassi mehed. PRO-klass pidi seekord alla vanduma, ning kogu selle värgi pani kinni suurepärane Marco Prems, oma porgandikarva ratsul. Teiseks jäi Mihkel Norman Tults, ning tema oli poodiumil ka ainus PRO-klassi esindaja. Kolmanda koha võttis sel aastal häid esitusi näidanud Simon Suvemaa.
Palju õnne kõigile finalistidele ning eriti suured kiidusõnad Premsile! See sahmakas shampanjat krae vahele kulub sulle kindlasti ära!
Kogu see möll toimus sellisel aastaajal, kus päike käis piisavalt madalalt, et meile üks ilus viimane driftiloojang pakkuda.
Tänan nende piltide, selle loo ja nende emotsioonidega neid, kes selle suurepärase hooaja võimalikuks tegid: Eesti Drifti Liit, kõik fotograafid, kõik sõitjad, kõikide sõitjate toetajad.
Soojad tänusõnad saab eraldi ka Henri Kalmist, kes võimaldas oma tiimiga juba teist aastat järjest kaasas käia. Olla meedialiikmena mõne tiimi juures on juba omaette elamus. Olen näinud eraldi video ja fotomehi veel erinevates tiimides. Soovitan kõigil enda tegemistesse noored ja hakkajad hobifoto- ja videograafid kaasata. Nad on kõik väga tublid ning nii mõnegi autori teosed väärivad suuremat tähelepanu, kui minu pildid siin.
Erilised tänud: MTÜ Kehala ning selle eestvedajad Oleg ja Georg Gross.
Seda aastat jääb saatma viimane “driftiloojang”.
Kohtumiseni järgmisel aastal!
PS! Kui sul on ideid, mõtteid, tagasisidet ja muud, mis aitaks driftikajastusi sinu jaoks põnevaks muuta, siis kommenteeri siia samma artikli alla. Ühtlasi võib minuga alati ka otse ühendust võtta. Tegin seda kõike teile, kallid autospordi huvilised.
Over and out
Riho
