Aasta suurim autonäitus – Motoshow 2026. Või siis matkaautode müügisündmus? Või elektriautode müügisündmus? Aga miks mitte ka aasta suurim ATV, UTV ja tsiklite müügisündmus? Aasta suurim proovisõiduautode üritus?
Seda kõike see autonäitus oli. Õnneks või kahjuks ei olnud see väärt nime aasta suurim toitlustuse sündmus, sest selle võttis juba Cars&BBQ festival endale. Muidu oleks miinus 5 tärni saanud. Seletan hiljem lähemalt.
Asjast ka. Sel aastal oli minu esimene kord minna Motoshow autonäitusele osalejana. Saanud aja jooksul TCC (Thursday Car Club) liikmetega sõbraks, kutsuti mind lausa ametlikult liikmeks. Selle autoklubi jaoks oli see juba kuues aasta sellel showl oma klubiliikmete autod välja panna. Ma pean ütlema, et ma vaatan nüüd näitusele tulnud autosid ja nende väljapaneku “seisukorda” taas uue pilguga.
Nimelt, selleks, et korraldajal säiliks kogu messi aja samasugune näituseautode väljapanek, tuli auto neljapäeval õhtul ära viia ja nii parkis see Tartu Näitused messi välialal kuni pühapäevani. Seega auto neljapäeval pessu. Kõik seest ja väljast puhtaks nii hästi kui oskasin. Kapotialust polnud plaanis avada ja see jäi nagu jäi.
Vaevalt sain näitusealale sisse sõita, kui hakkas vihma tibutama. Mõne aja pärast taas lapiga kuivaks. Äkki enam ei saja? Haah, looda sa. Sügis kohe kohal ju. Öösel sadas kõik jälle märjaks. Aga hommikul oli veel tuju hea ja noh, ikka äge ju. Minu 37 aastat vana, pisut siledamaks lihvitud Audi 200 teiste ägedate ja veel ägedamate autode seas. Ega’s midagi, Naisssist ostetud Carbon Collective lapiga auto kuivaks, pisut Evolve ka. Jälle läikis.
Laupäev. Paku, mis esimene asi oli, mida hommikul teha vaja oli? Jõuad auto juurde. Oh, polegi hullu. Ühe külje oli juba päike ära kuivatanud. Teine pool kastest lausmärg. Ma ei ole enam ei perfektsionist ega ka suur detailer, aga vat vee kuivamise jälgi ma ei salli. Pole sealjuures vahet, kas need on autol või köögi tasapinnal. Õudne, lihtsalt kole.
Seega, viimast korda pisut Evolve pritsiga peale ja siis lapiga üle. See lapp muidugi kuivab vist nädala nüüd. Ropult hästi võtab vee sisse.
Oot, aga pühapäeval siis kõik timm ja auto püsis puhas? Ei, sõbrake, ei. Võtsin aga lapi uuesti ja tõmbasin ikka kuivaks.
Aga kõigil ei ole seda võimalust, et iga päev seal olla. Või ei jõua õigeks ajaks hommikul ja siis tundub juba totter veel autot kasida (ma seda tegin muidugi, kui rahvas juba hommikuti sees oli ja tundus küll imelik nende ees autot kasida).
Pika jutu kokkuvõtteks eestlaslikul kombel – “ühesõnaga”. Mõned veeplekid või tilgad (või ämbliku pere) ei tohiks küll takistada kellelegi hääle andmist. Ja ma siiralt loodan, et see ühegi kohtuniku ega rahva valikut ei otsustanud.
Näituseautodeni jõuame kohe varsti tagasi. Ja see söögi kommentaar on ka veel lahendamata. Kiikasin ka sisse. Kolm halli, A, B ja C.
Kohe esimeses oli kaugelt vaadates midagi päris nägusat. Uus Honda Prelude. Kunagi oli see mudel selle automargi üks tuntumaid Civic’u kõrval, mis omale juba 70-ndatel U, S ja A maal nime oli teinud. 1979 samal aastal Accordiga lansseeritud Prelude kupee pakkus “sportlikumat” versiooni, jäädes mainitud “akordionist” väiksemaks. Alates 1978 valmistati neid viies põlvkonnas kuniks 2001 tootmine lõpetati.
Ja nüüd siis? Taas esivedu, nagu Prelude on alati olnud, eHev ehk siis hübriid, S+ Shift käigukast ja terav, vahetu kiirnendus kaheksa koma kolme sekundiga. Sedasi väidab muidugi Honda enda veebileht.
Teine asi, mis mind motoshow ajal mõtlema pani ongi see, et aga kui ma sellega sõitnud pole, siis kuidas ma seda üldse hinnata saan? Catwees? Seda võib ju vist muuta?
Kui seda kupeed vaadata, siis potentsiaali ju on. Lauged jooned, suhteliselt madal – noh, pole asja, mida ei saaks veel oma käe järgi tuunida. Perfektne kohe tiiva lisamiseks, splitterid, laiendid, asjalik mootor kapoti alla. Aga no välimuselt, ma ei tea, mulle meeldib. Pealegi, keevitus ja relakas teevad imesid – sõbrad rääkisid.
Edasi jäid silma matkakad. No need on lihtsalt suured ja nendest ma ei hooli veel ja kõndisin lihtsalt mööda. Eelmisel aastal oli Corvette’ga tutvutud ja jätsin selle ka vahele. Kuigi, kurat. Meenub, et millalgi pidime me sellega sõitma minema. Ahjaa, ma ei mahu sinna hästi sisse. Noh, proovida ju võis.
Järgmisena, Audi. Kaugelt vaatan, oh, uus RS4. Äge. Lähemale minnes oli raske selle auto esiotsast mitte mööda vaadata. Tagasihoidlikult ütlen, et minu silmale vajab see veel harjumist. Midagi ei klapi. “Aga okei, Roland. Sul on kogemusi uute autodega vähem, mis sa ikka kohe hukka mõistad. Vaata taguots ka üle.” Misasja. RS5!!! Universaal ehk siis Avant. Miks? RS4 on ju olemas ja see polnud väga palju suurem. Ja kas A5, S5, RS5 ülesanne polnud mitte tuua nomenklatuuri tagasi kupee?
Tagaosa vajab taas silmale pisut harjumist. Pisut rohkem keskele viidud 2 suurt ovaalset summutiotsa, mille seest paistavad avatud klapid. Selge, hääli võiks see ju siis ka teha. No nüüd tahaks juba kindlasti sõita.
Kiikan juhi uksest sisse. Õudusunenägu? Või on see tõsi? Juhil suur ekraan, okei. Vaatad keskkonsooli ja näed veel üht ekraani. Kaks on parem kui üks? Hea suur, millest teejuhiseid vaadata. Aga, kunde pool ka? Kolm ekraani. Kindel, et piisavalt sai? Peatugedesse oleks ka 2 mahtunud veel. Ja lae valgusti juurde oleks siis ka ühe võinud panna. Vajab harjumist ja võib-olla on see hoopis hea? Futuristlik igaljuhul.
Sama ka kapotiall. Sisse pistetav hübriid. No onju – Plug-in hybriid. 2.9 liitrit, V6 ja 2 turbiini paaritatuna elektrimootoriga, et saaks vajadusel “paugutada” ja kui enam ei ole vaja, siis pikemal teekonnal ökotada. Kuula nüüd: 375kw, millega vabal valikul kütust põletada või siis kokku hoida. Säästlikult sõites annab tehas kombineeritud kütusekuluks ca 4.4-3.9L/100-le, sest elektri jõul saad sõita kuni 86km. Bensuga kiirendad nullist sajani 3.6 sekundiga. Jah, ma tahan sellega oktoobris Petroltour’ile minna. Audi esindus Tartus, teil on mu kiri postkastis.
A-halli tagaosas olid Skodad Epiku ja Peaku (Epiq & Peaq). Sealt kaarega mööda, otse Porsche juurde, sest seal ilutses 911 Spirit 70. Retro stiilis, limiteeritud seeria kabriolett 1970-ndate ja 80-ndate klasikute auks. See samuti sisse pistetav hübriid ehk kuus 81mm diameetriga silindrit koguvõimsusega 357kw ja sellele lisaks 41kw elektrimootor. Ju jäi väheks nagu Audil ekraane. Kokku 398kw, 541 hobujõudu. Nii huvitav, et raske puhtalt pildile saada. Messi melu on mega!
Katuseta, ma ei tea, kas saab, aga tippkiirust lubatakse 312km/h. Sellest “kahesajani jõuad” 10.9 sekundiga. Õnneks käike jagub, sest neid on topeltsiduriga PDK käigukastis 8. Veered tehasest 20 või 21” velgedel muhedalt kasvõi öösel, sest küllap need Matrix LED esituled midagi ikka näitavad. No oli ilus auto, ilmselt see klassikute poole kummardus on see, mis mind selle auto poole tõmbas.
B-hallis on enamasti olnud erinevad teenusepakkujad. Kiidan siinkohal Respo turundustiimi, kes oma sotsmeedias väga lahedat sisu tootis. Käidi erinevate autode juures lausega: “Ilus auto, aga konksu ei ole!”. Tõesti hea ja originaalne sisu. Haagiste valik oli esinduslik alates tavalistest asjade vedamiseks mõeldud mudelitest, kuni kompaktsete matkahaagisteni välja.
Nende kõrval sai tutvuda mitmete autokeemia toodetega, autokiledega ja muidugi neid ka osta. Samuti said osta endale kollektsiooni või lapsele uue mudelauto. Transpordiamet tegi ka seal midagi, aga kõik paistsid hõivatud olevat ja suundusin Urbans Garage poole. Sõge oli näha, mida võib tähendada vana Porsche taastamine ja milline on lõpptulemus. Sõna otseses mõttes läbi roostetanud Porsche ilutses uues kuues. Erinevalt kassidest oli sellel vist küll 19-s elu käsil. See eest ilus elu.
C-hall. Peugeot ja Opeli messikoha kõrval asus Meguiars. Kas teadsid, et seda peab hääldama MEGUAIARS – MEGU-AIARS. No nüüd tead. Seda brändi esindab Eestis Benefit, kes näitas oma riistvara. Ühe käärsõtsuki peal parkis üks backdate’mist ootav Porsche 911. Anna kommentaaris märku, kui sa tead, mis see tähendab. Tehakse vanemaks tagasi? Et siis pannakse roostetama? Aga miks siis uued tiivad ja kerepaneelid juba küljes olid? Igatahes, äge väljapanek ja soovitan uurida, kui oma töökotta või kodugaraaži tööriistu ja seadmeid vaja on.
Plaanisin BMW-de ja Volvode juurde hiljem tagasi jõuda ja liikusin edasi, sest kaugel paistis uus JEEP vist. Tuli välja, aga, et see oli hoopis BAW. Olin sõnatu. Imelik nimi, Artikli kirjutamise ajal googeldasin, et see on Beijing Auto Works. Ehk siis Made in China. Aga see polnud veel kõik. Järgmine oli Baic. Ning siis veel mingi Foton nimeline sõiduk. Ja siis tagatipuks mingi asi, mille nimi oli CAVAN. Mind haaras otsekohe teadmatuse hirm ja ma ei suutnud seal enam olla. Läksin tagasi õue – näitusealale.
Õieti oli juba see hallide ring omajagu aega võtnud. Seega otsustasin, et olen ikka klubilistega ka. Ja see oli nii õige otsus. Mitmed inimesed kiitsid minu auto seisukorda, oli inimesi, kes meenutasid, et: “Jaa, meie peres oli ka kunagi Audi 100”. Aga oli ka teadlikumaid, kes tundsid ära, et tegu on siiski nelikveolise 20-klapilise turbomootoriga sportsedaaniga. Jah, punane ongi sport.
Järele mõeldes oleks pidanud veel rohkem auto lähedal olema, sest mine tea, siis oleks ehk ka mõni auhind tulnud? Käsi südamel, ma selle pärast sinna ei läinud, et midagi võita. Aga seda toonitati ka autasustamisel, et tasub olla oma auto juures, eriti laupäevasel päeval, kui kohtunikud rohkem autode juures ringi käivad. Sealjuures on nad ilmselt omajagu infiltreerunud tegelinskid, et ega ära küll ei tundnud, et räägid kohunikega juttu. Well done.
Seismine ja jutustamine ajab kõhu tühjaks. Sammusin siis toitlustusalale. Esmane pilk menüüle juba midagi head ei tõotanud. Ometigi oli mul päevast väga hea tuju. Grillvorsti praad 13€, kanalihast šhašlõkk 15 eurikut ja sealihast sama asi kah 15 euri. Ok. Jook ka kõrvale, 18€ lännu. Jep, ma võtsin vee. Õlu oleks olnud vist 5-6 euri?
Noh okei. Olime klubilistega minemas ja ongi tore seltskond, kellega juttu puhuda. No ja nüüd siis see söök. Kas me tõesti ei saa väliüritustel lahti sellest õli sees vettinud kartuli, mageda ja veel rohkem vettinud tomati-kurgi salati ja kuivanud liha pakkumisest? Ma mõtlen, et: “Kui raske on teha pisutki tervislikumat toitu?” See toit ei väärinud isegi pilti mitte.
Ausalt. Igasugune, veel vanast ajast “söökla toitu” pakkuv kohvik on ka parema toiduga. Ja odavam. Pealegi veel kasumlikum omanikele. Käin igapäev ühes säärases sööklas söömas ja toidud on maitsvad alates šnitslitest kuni kalani. Sul on liha/kala valik, 3 erinevat salati valikut, 3-4 erinevat lisandi valikut – ahju või keedukartul, tatar või riis ja KASTE. Lausa külm või soe. Ei ole ainult KETŠUP. Maksumus 7€ kõige enam. Tallinna inimesed kukuvad seda kuuldes ilmselt pikali muidugi. Seal alla 17€ vb ei saagi lõunat.
Ei tea küll kindlalt väita, aga äkki selle pärast jalutasid osad ringi “McDonaldsi”mäki burksid ja eined” käes? Osad tellisid pitsat. Kas see on okei? Ei ole. Aga ma ei imesta, miks nii tehti. Selle raha eest, saad Tartu linnast kindlasti pitsa, millest saab 2 inimest raudselt söönuks. See pakutav toit platsil oli paha jah. Õnneks oli ka Tartu Näitused kohvik avatud ja seal sai järgmisel päeval küll vaid salatit, aga see oli vähemalt maitsev. Onju, Willy?
Okei, tagasi autode juurde. Proovisõidu autod. Pagan, neid olla mingi 100 olnud! Järgmine aasta peab tegema katse, et kui paljude autodega jõuab üks inimene messi toimumise ajal proovisõite teha? Samal ajal, kui kaua kulub, et päriselt igas messiboksis autosid uudistada, toote ja teenusepakkujate valikuga päriselt tutvuda ja välialal kõiki autosid vaadata? Tarmo, Henri, Janne, Sergei, Siim, Taavi, Kaspar? Kes käpik on? Kui nüüd autoesindused ka sellega kaasa tulevad, siis võiks ju päris vahva kokkuvõte tulla? Kindlasti harivam kui minu trotslikku toidu hinnangut lugeda.
Tõtt-öelda jäid alguses minu jaoks peale TCC ala teised näituse ja võidusõidu autod peitu. Kui sealt nö “keskelt kõndisin”, siis peale toitlustust paistis mingi rekka. Alles järgmisel päeval, kui aega oli rohkem, kiikasin sealt edasi nähes rammumehi ja naisi võistlemas. Rekka oli siis pealtvaatajate jaoks mõeldud, et neil hea ülevaade oleks. Ja jõumeeste ala taga oli siis veel DPR ning hobiautode näitus.
DPR – ma ka ei tea, mis tähendab, aga sellest ma sain aru küll, et seal oli kohal ka Eesti Politsei. Ma ütleks, et väga äge. Samas, ei tea mitu näituseauto omanikku pabistasid, et kas julgeb auto käima panna või üldse alale sõita?
Politseiautode kõrval olid 2 suurt monstrumit. Üks maastikusuutlik sõiduauto ja teine ei olnud kindlasti lume lükkamiseks. Soomustatud mõlemad. Scania baasil ca 30T kaaluv (?) veoauto rahutuste mahasurumiseks ja teise arvasin ma algselt olema “The Rock’i” sõiduk Fast & Furious filmist. Kinnitust ma sellele ei saanud ja küllap see 1:1-le sama polnud, aga selle mingi 11 tonni kaaluva pilliga küll kokku saada ei taha. Mul on hea meel, et meil on selline tehnika olemas Eestis, aga ma loodan, et seda kunagi vaja ei lähe. Sest eestlased on ju rahulikud, eriti kui neil on kõht täis.
Hobiautode ala oli võib-olla pisut tagasihoidlikum. Ning tõsi, suurt osa, mitte nii värvilisest väljapanekust hobiautode alal, mängib just see pikk näitusealal viibimise kohustuslik aeg. Kõik ei saa nii pikaks ajaks oma autosid näitama tulla.
Aga mäletate, ma ütlesin artikli alguses, et ise osalejana vaatad ikka asju pisut teistmoodi. Seega jah, autod olid võib-olla pisut “tavalisemad”. Aga nendes olid omad pärlid: nii uuemad, kui vanemad autod. Ja mis on tegelikult peamine? Iga omaniku jaoks on sinna toodud auto tema au ja uhkus. Ta on vastavalt oma võimalustele seda ehitanud ja selle eest hoolt kandnud.
See pani mind mõtlema. TCC klubi on suur, liikmeid ca 20 ja enam selleaastasel motoshowl. Ikka on kellegagi rääkida. Aga kui sa oled üksi tulnud, võib-olla kaasaga, siis kui sa just uut autot, ATV-d või matkakat ostma ei lähe, võib sul seal loomulikult igav hakata.
Aga kui oleks mingi “drivers lounge”? Voh! Kuidas tunduks? Ligipääs sellele ainult näituseautode omanikele pluss võib-olla kaaslasele. Mingi ala või telk, kus teistega muljetada, tutvuda, ideid, mõtteid vahetada? Mingid tegevused – rally sim, kaardimäng, piljard. Ekraanid, lebo ala, midagi sellist? Mainisin seda näituse korraldajale, paarile tuttavale ja neile see idee meeldis. Äkki poetaks viieka või kümpsi isegi? Mõttekoht, ma arvan, et kõikidele autoüritustele.
Sest kui tegu on aasta suurima autonäitusega, siis suur osa on sellest ju…näituseautod. Neid oli tükki 100 ja peale koos ülituusade vanade ameerika autodega alustades Cadillacidest lõpetades Mustangitega. Aga iga auto omanik peab ka oma päeva seal saama väärtuslikult sisustatud.
Sedasi, kui ta midagi ka ei võida, siis on ta kuidagi äkki pisut erilisema tundega. Seda enam, et ta riskib kahjuks ikka veel sellega, et lapsed, aga ka suuremad ja väiksemad inimesed oma selja, õla ja jumal teab, mis “tsumadanidega” võivad kalli vara ära kriimustada.
Kuuldavasti olla seda järjest vähemaks jäänud, aga midagi tuleb teha selles osas, et rahvale veel paremini selgitada, et millistesse autodesse võib oma suva järgi sisse istuda ja kõiki luuke oma voli järgi avada ja millistesse mitte. Suurtest siltidest ja päevajuhi kommentaaridest paistis, et ei piisa. Vähemalt Auto 140 näitused alal olid priviligeeritutel piirded ees, mis vaatajate eest kaitsesid.
Ikka leidus neid, kes oma lapsi ei suuda enne näitusele tulekut kuidagi ohjeldada ja levisid jutud, kus näituseauto omanikule nähvati, et mis sa siis tood oma auto siia platsile, kui seda näppida ei või. Lapsed on lapsed, nende jaoks ongi kõik põnev ja kohati ka värviline. Aga lapsevanema selgitada on see, millisesse autosse võib minna ja mitte.
Terve mõistuse alus on see, kui oskad õigel ja valel vahet teha. Seega, kui mingi mees hakkab hoogsalt kohe minu auto linki haarama, siis ma ei lähe talle kohe kallale. Ma ei ründa teda. Sest ma tean, et see ei ole õige tegevus. Samuti ma ei lähe seda last tutistama. Ega ka näiteks lapse emale siis kättemaksuks “pepuplaksu tegema” ega talle ütlema, et mis sa siis tulid siia hõõritama. See on ju vale. Selle asemel ma juhin tähelepanu, et palun ära katsu autot ilma luba küsimata.
Teisalt, iga auto omanik jagab kindlasti hea meelega oma auto lugu. Oi, milliseid lugusid seal oli. Tõsiselt ägedaid. Mine ja leia ainult omanik üles. Ja ma ise vaatasin kõrvalt samamoodi. Kui inimene oli ise viisakas, siis “ilmusin” tema vaatevälja ja tegime juttu. Aga kõiksugu hulljulgete härraste ja prouaste peale võttis küll ihukarvad püsti, et kas nüüd tõmbab lingi pleki küljest lahti või mitte.
Igatahes, osad ilusad autod said ka tunnustatud. Ikkagi autonäitus ju. Erinevad klubid, autoajakirjanikud ja ettevõtted hindasid oma lemmikuteks (kõikidest kahjuks pilti pole, vabandame):
Challenger Club: kahe mootoriga Golf III
Chrome&Glory: Porsche 356 SC
Mustangi klubi: must Chevrolet Corvette 1975a.
Thursday Car Club: Opel Kadett D GTE (heleroheline Daewoo ja Fordi vahel)
DPR: BMW 850
BMW klubi: Porsche 356 SC ja Mini Cooper S
Autogeenius/Autoleht: Opel Speedster
ProPolish: Opel Speedster
Paintmod: Opel Kadett D GTE
Naisss.ee: Mini Cooper S
Benefit/Meguiars: Opel Kadett D GTE
Baltoil: BMW E12
Ideal Auto: Datsun Cherry 140A
Terminal Energia: must Dodge Challenger
Kaitseingel/Auto Graph: Mercedes-Benz W124 matuseauto
Inchcape: BMW E12
Rahva lemmik: kahe mootoriga Golf III – Ühe auhinna juba võitis, olgu siis ka pilt 2 korda lisatud.
Õnnitlused võitjaile.
Aasta suurim autonäitus Motoshow 2026 oli väga äge, kui seltskond sinu ümber hea oli. Selles olen ma enam, kui veendunud. Petrolheads.ee on ka varem erinevatele korralduslikele asjadele tähelepanu pööranud. Kõigi meeldivaks üllatuseks olid aasta hiljem enamus neist kitsaskohtadest likvideeritud ja hoolimata kriitikast kutsuti meid sinna uuesti kohale. Loodetavasti leiavad ka minu 5 senti õigete kõrvadeni ja aitab sündmusel aina võimsamaks kasvada. Sest Eesti autokultuur on vägagi elav. Hoiame seda, kasvatame seda! Kuulmiseni.