Korpulentse Korea baleriini samakorpulentne vend kannab Kia märki. Sama tehnika ja sama süda. Kui sarnased nad siis on?
Ega sarnasusi ei leiagi kiirelt peale vaadates. On küll ühe kontserni masinad aga midagi ühist silma küll ei hakka. Seni kuni sa ei hakka otsima detaile ja ei sobra menüüdes.
Ja see ei ole halb, sest asjad on enamvähem loogilised, kui välja arvata roolisoojenduse nupp. See võiks ikka kuskil seal olla, kus on muud “mugavusnupud”. Kui selle üles leidnud oled ja see sulle meelde jääb, siis ega ta otseselt ei sega. Palju parem ikkagi kui keskmine prantslane.
Peab tunnistama, et see on esimene auto, kuhu minuarust läikivad puutepinnad sobivad. Kogu see auto tundub kuidagi pidulik ja seega üht-teist läikivat ja uhket on igati asjakohane.
Mõned asjad jäid veidi häirima siiski. Näiteks kui ees on igati peen muudetava värviga meeleoluvalgustus, siis tagaistujale seda ei jagata.
Ja viimasesse ritta ei jagata üldse mingit valgust, ei varvastele ega pealaele. Temperatuuri õnneks saad piiratud ulatuses timmida ja topsi ei pea käes hoidma kogu sõidu. Aga eks see kolmas rida selline hädapärane on nagunii, tahad seitsmekohalist sõidukit, siis pead ikka mingi bussitaolise asja poole vaatama.
Kuni viiekesi on sõita väga okei, ruumi ja aknast välja vaatamise võimalusi jagub kõigile igas suunas. Istmed võiks vähe toekamad olla, aga otseselt ei sega.
Esiistmed on soojendatavad, ventileerivad ja tagaistujate poolt liigutatavad. Juhiiste ka! Palju õnne napsiste sõprade või ulakate lastega sõitmisel. Arvestades, et see on Kial Eestis enimsoovitud mudel, siis ilmselt selline mitte väga mõistlik lisa ostmist küll ei sega.
Välimuse ja sisemusega on kõvasti vaeva nähtud ja sõidab üllatavalt sõiduautolikult. Mõistlikult kulgedes ei teki veoautojuhi tunnet, mõnes järsemas kurvis avastad alles, et tegelikult ei ole ikkagi sõiduautoga tegu. Aga kehvad kaugtuled tunduvad küll perekonna viga olevat. Lähi- ja kaugtuli on eraldi elemendid, kaugtuled põlema pannes jääb keset teed olevasse tuledevihku näha ilusti lähitulede lõikejoon, sellest ülespoole natukene küll valgust lisandub aga midagi head see ei ole.
Ilmselt aitaks mingisugused lisakaugtuled, aga nii kalli auto puhul ei peaks ninas mingi led-bar rippuma. Visuaalse poole pealt tunduvad tagatuled nagu kuidagi pooliku lahendusena. Disainerid ise rääkisid disainiauhindade vastuvõtmisel midagi auto visuaalselt laiemaks muutmisest. Olgu siis nii, ei hakka vaidlema aga jään oma arvamuse juurde.
Sõita on tegelikult väga mõnus selle autoga. Maanteel hea tundega kulgemise kiirus kipub veidi üle lubatu ainult koguaeg ronima, seega adaptiivne püsikas on väga tänuväärt abimees. Kui SantaFe-ga otsisid põhjendust suurelt teelt maha keeramiseks ja metsa turnima minemiseks, siis Sorentoga isegi ei mõelnud selle peale. Tehniliselt oleks ta ilmselt samasuutlik, aga no kuidagi ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks.
Maanteed ja linnatänavad tunduvad sellele autole palju loomulikum keskkond. Mõlemasse kohta sobib see auto suurepäraselt.
Päeval muidugi pisut paremini kui öösel.
Tsukts Moskvas ja sõidab taksoga. Järsku kargab teele mingi mutike ja juht teeb rooliga meeleheitlike pingutusi, et mutist mööda roolida. Mutt hüppab vasakule, siis paremale, taksojuht teeb sama. Lõpuks paistab, et õnnestus mutist mööda saada. Taksojuht vaatab peeglisse ja näeb, et mutike ikka pikali tänaval. Juht vannub ja jääb seisma, tsukts pomiseb tagaistmelt:
“Sitt jahimees see Moskva taksojuht, poleks tsuksi ust lahti teinud, poleks me mutti maha saanudki.”
Selles autos ei pea peeglisse vaatama, lükka suunatuli sisse ja näed otseülekandes, kas tsuksi saab muti maha või mitte.
Või vaatad, kas saad ketivenitajale veidi värskendust anda pikal treeningul.
