Meie eelmine ja ühtlasi esimene päev oli olnud emotsioonirikas ja soov oli seda kõike uuesti kogeda ja ehk enamatki. Kuna ilm oli hotelli aknast vaadates vesine, võtsime vastu otsuse jätta Beetle pesu vahele ja keskenduda kohapeal olevatele autodele. Start kell 09.00 Reifnitzi suunas andis lootust, et eelmisel õhtul möllanud kooma- ja hüpnoosiseisundis inimmass pole veel elumärke andma hakanud ja et tõelised petrolheadid juba kohal on. Plaan oli pildistada ja teha liikuvat pilti.
Serxil kaasas olnud karke meenutav slider kaenlasse, fotoässadele tehnikakotid selga ja võitlusse me sööstsime. Nagu nõiaväel muutus ilm minutitega aina soojemaks ja päikselisemaks – teadagi, kõrgmäestiku rõõm. Samuti, nagu nõiaväel hakkas juurde voorima masinaid ja inimesi igast teeotsast, parklast ning hoovist. Algselt lahedalt ruumi pakkunud VW GTI30 megasuur, liuvälja meenutav lahtine boksiala oli peagi rahvast pungil. Aga siin oli taas üks kardinaalne erinevus meie maaga – kui keegi soovis eksponenti pildistada, tõmbus rahvas eemale või jäi viisakalt seisma, kuniks ülesvõte tehtud. Väärib mainimist ka see fakt, et nii massiliselt, nagu Eestis, profikaameraid eriti liikvel ei olnud – inimesed pildistasid enamjaolt tavaliste “seebikarpide” või telefonidega.
Te võite muidugi vaid ettekujutada, kuidas meie seltskonna ümber asi välja nägi. Ainuüksi video filmimine slideriga tekitas aupakliku sõõru meie ja objekti ümber. Kohati oli tunne, et me olemegi autoajakirjanikud Clarkson, May ja Hammond. Või oli see lihtsalt mu fantaasia vili, kurat seda teab. Igatahes asi toimis mõlemas suunas – sai tunda ennast tähtsana (ärge unustage, et mina kandsin ainult seda karku meenutavat sliderit) ja inimesed hoidsid fookuse puhtana. Peale lõunat see suhe muidugi muutus vastavalt ära joodud alkoholi kogusega, aga inimeste sõbralikkus oli kindlasti üheks võtmesõnaks.
Liikusime vaikselt oma pildimasinatega mööda ala ringi ja jäädvustasime kõike, mida tasus. Kustutamine on oluliselt lihtsam tegevus kui pildi tegemata jätmine ja pärast kahetsemine. Kui me oma otsaga Audi vägagi huvitava kujundusega boksi jõudsime (kõik VAG kontserni margid olid teinud oma boksid valged) ja A1 clubsport quattrot filmima hakkasime, vaadati meid taas väga aupaklikult. See tekitas minus soovi olla veelgi tähtsam ja suht tuimalt uurisin Audi tehase esindajatelt , kes soovib kaamera ees antud masinast rääkida. Toodi väga meeldiv selle masina disainer (kes muideks oli aasta ka Lamborghini palgal olnud) ja mis sellest edasi sai, saate lugeda juba avaldatud postitusest.
Audidel ring peal, liikusime tagasi GTI lava juurde, kus hakkas mitu korda päev toimuv suurepärane ajarännak tagasi mööda Golf GTI ajalooradu. Vastavalt masina generatsioonile esitas taustatantsija ajastu riietuses effektse show-programmi, mida toetas korralike rock-lugudega lavalt ka bänd. Mulle läks selline lähenemine ja ülesehitus hullult peale, meeldiv vaheldus niisama puusi või ahtrit hööritavatele tsikkidele ja kogu asjas oli loogika.
Kui show läbi sai, läksime kõrvaltänavas olnud firmade alale. Seal on alati garanteeritud masinate super kvaliteet ja ei pidanud ka seekord pettuma! H&R, KW, DubKorps, Forge ja paljud pisemad tuuningfirmad demosid oma parimat kraami ja nende autod olid vägagi vinged. Eksitud pole selliste autode puhul, erinevalt tavakasutajatest, mitte ühegi detailiga ja see on omamoodi cool vaadata. Puhas perfektsus!
Nende ridade lugemiseks kulub mõni minut ja lisatud piltide vaatamiseks paar veel siis reaalselt võttis kogu see eelnev protsess aega ei rohkem ega vähem kui 6-7 tundi. See aga tähendas seda, et pidime hakkama liikuma hotelli suunas, kus siis oli plaanis esimesed lood kirjutada, pildid uppida ja videopilti toota. Sellega said mu kaks kaaslast ilusti hakkama ja kuna mina pildimasinaid näppida ei oska ega taha, oli minu ülesandeks mõni tekstirida tekitada. Ma proovin vahele jätta read, millest tavaliselt üle hüpatakse.
Midagi meie väikesele fännile Gerlyle :)
Päev number kolm tulekul!
