On päikeseline pühapäeva hommik, kui sean oma sammud auto24ringile, kus toimumas Mannergute Mõõduvõtu kolmas etapp, mis ühtlasi tähendab ka kulminatsiooni kogu Mannergute Mõõduvõtu kolme-etapilisele hooajale.
Tegemist on kõrge fun-factor auto(spordi)üritusega, kus kuni 700-eurose ostuhinnaga ühiskonna poolt ära põlatud autosid rekonstrueeritatakse ja parendatakse kõige võimalikuga, tavaliselt esimeste kättejuhtuvate asjadega – olgu selleks konservikarp, praepann või koonusfilter.
Mööda ei pääse siinsel sõjatandril ka vilkuritest, relvadest või kurjakuulutavatest loosungitest nagu Paks-Patrick.
Kuid leidub ka põhjalikult ettevalmistatud mannerguid, mille mootor võetakse osadeks hooaja jooksul kordi kaks, kui mitte rohkem. Samas see võib vihjata ka auto väärtuse-seisukorra suhtele. Või näiteks kurja naise eest garaaži põgenemise õigustamisele.
Seega on leidlikkus siinkohal võtmesõnaks ning sestap on see üritus, kust on palju õppida ka kõige kogenumal võistlusauto-ehitajal. Murepilvede kogunemisel kütta rajale?
Sagimine ürituse alal algas juba tunde enne ametlikku algust.
Osalejatele teostati võistluseelset tehnoülevaatust, käis aktiivne lobby-töö veenmaks autode väärtuspärasust (vinge sõna, eksole) ning autodele anti viimane lihv enne 4-tunnise kestvuskontrolli algust.
Seejärel oligi aeg 55 mannergul võtta koht sisse stardisirgel. Kokku on kolme sõidukorra jooksul stardinumbreid väljastatud 74 meeskonnale, kuid erinevate põhjuste tõttu kõik alati starti ei jõuagi.
Üsna ruttu sain aru, et konkurentide hirmutamiseks olid kasutusele võetud kõikvõimalikud meetmed, stardisirgel võis kohata nii ratastel erootikaajakirja
kui ka ristsugutist teleseriaalidest Alarm für Cobra 11 ja A-Rühm – kuulipildujaga Mercedes-Benzi, mida sõites saatmas vastav heli. Ohvitseri peast puudus vaid mullet, mis tähistanuks järjekordse teleseriaali sissetoomist võitlusesse – leidlikuse järgi pakuksin tõesti, et auto on konstrueerinud MacGyver ise.
Õnneks sõjalist õppust ega relva kasutamist olukord ette ei näinud, kuid sõnum oli kõigil meeskondadel üks – lahinguväljal näeme.
Päeva haripunkt saabus täpselt kell 16.00, mil 55 oma elus uue võimaluse saanud mannergut rajale lasti.
20 sekundit hiljem esimeses kurvis jäi sõita veel 3 tundi 59 minutit 40 sekundit. Üsna karm ettevõtmine, kuid tsiteerides osalejaid siis: „üliäge on!“
55 osalejat oli seekord korraldajate jaoks oluline verstapost, sest nii palju meeskondi ei olnud sellel mannerguaastal veel rajal olnud. Võrdluseks, esimesel etapil oli 41 ning teisel 51 meeskonda. Siit saab edasi minna vaid juhul, kui võtta kasutusele hunnikute viisi liiklusmärke ja organiseerida liikluskorraldus või asfalteerida ringrada pikemaks. Hooaja eel ei oodanud korraldajatest niivõrd suurt osavõttu keegi. Vajadus sellise asja järgi on kahtlemata olemas.
Veel esimesel ringil koos liikuvad mannergud ummistasid rehvisuitsu saatel kurve nagu raviminäljas pensionärid tööpäeva hommikutel arstikabineti uksetagust.
Mõni auto paindus (või õõtsus, meile meeldiks painduv auto rohkem) kurvides erakordselt hästi.
Erinevalt doktori uksetagusest käis siin mäng lõbu ja surma peale, elu on näinud tüüpiline mannerg juba rohkem kui küll.
Nii tuli nii mõnelgi meeskonnal lõpetada oma sõidud juba enne ürituse ametlikku lõppu.
Ürituse muutis põnevaks see, et tegemist ei olnud tuima 4-tunnise rajanühkimisega, vaid vahepeal tuli mõnel kiiremal või muud moodi eeskujulikkust ülesnäitaval ekipaažil, mis kohtunikele silma jäi, tulla lahendama boksialasse mõnd korraldajate poolt väljamõeldud ülesannet.
Buzz-wire; puzzlede kokkupanek; jooks kardirajal; miim ehk kehakeelega sõnade seletamine; poodiumi testimine; autokomponentide viktoriin, kus sõrmega pidi viitama kapoti all kohtuniku poolt nimetatud detailile; BMW-klubi mitteametlik kokkutulek; dzentelmeni ülesanne, kus tuli otsida lill ja kinkida see mõnele neiule; pirnide või rataste vahetus; rehvide pumpamine; pikniku pidamine ja palju muud olid vaid mõned näited sellest, millega ühel mannergu-meeskonnal ürituse raames kokku puutuda tuleb.
Sõit võis jätkuda kui ülesanne lahendatud või altkäemaks koogitüki näol boksikohtunikule tasutud.
Kogu ürituse vältel käis boksialal tihe liikumine – mehaanikud jooksid ringi kütusekanistritega, otsiti puuduolevaid varuosi või tööriistu ning remonditi autosid keset võistlust.
Enim kulutavad mannergud lisaks kütusele ka rehve ning mutrivõtmeid. Nõrgemad jõuavad õnneliku lõpuni kui mootor puruneb. Mannergumeeskonna tüüpvarustus – tööriistakohver, rehvid, kanistrid ning lehter. Lisaks suur laeng positiivset emotsiooni.
Nii ei ole ülekuumenevad ega katkiminevad mootorid siinkohal asjaosalistele üllatusteks.
Kogu selle sagimise keskel ei unustanud asjaosalised motiveerimast kolleege ning konkurente.
Leidus ka teineteist toetavaid meeskondi.
Rada läbiti erakordsetel kiirustel – konkurendi tuules võis mõni mannerg saavutada tippkiiruseks ka 150 km/h. Katsu sa vaid selliseid elajaid pildile saada.
Heast pidamisest ja suurest tippkiirusest hoolimata igatses mõni spetsialist ikka lahtisema teekatte poole – on avalik saladus, et nii mõnigi meeskond sooviks oma võimeid panna proovile ka sellise pinnakattega etappidel. Ehk idee korraldajatele tulevaks hooajaks?
Valu ja vaevast hoolimata jäid korraldajad hooajaga rahule. Meeskondi tuli rajale üllatavalt palju ning rajal olles saadi läbi eeskujulikult.
Murukatet põllulapiks ei muudetud, romurallit ei tehtud, kuid väikesed sõiduapsud käisid asja juurde. Ülal peeti end kogu hooaja vältel üldjoontes viisakalt.
Muidugi oli ka lambaid, aga kus neid poleks.
Mannergud tulevad rajale ka tuleval aastal.
Nüüd minnakse väikesele talvepausile, kogutakse mõtteid ja parendatakse ilmselt ka ürituse formaati – soovitakse lühendada oote-ja kontrolliaegu ning muuta üritust pealtvaatajatele atraktiivsemaks. Otseloomulikult keeratakse ka fun-nuppu veel rohkem peale.
Seega tasub ka kindlasti tuleval hooajal tulla vaatama, mida mehed (ja naised?) vahepeal välja on mõelnud ning millega üllatada suudavad.
