Ma jumaldan sporti. Pea igasugust sellist. Võin rahuliku südamega vaadata tund aega jutti Soome naiste käsipalliliiga mängu (mis siiski õnneks pole telesse jõudnud). Tõin sellise totaka näite lihtsalt selleks, et te paremini aru saaksite… Samas olen ma rohkem tugitoolisportlase omadustega, sest teatud alade puhul on näiteks videokordused kõige A ja O, mitte õllet täis külmkapi lähedus nagu mõned teist nüüd arvasid. Oh ei!
Kuna igal suvel kord aastas olen ma fakti ees, kus pean (naine loeb mul nüüd: tahan, soovin, nõuan, palun) osavõtlikult külastama Jõgeva lähistel naise maakodu koos kõigi oma “in the middle of nowhere” võludega siis kuidagi sattus see samale ajale pealkirjas nimetatud üritusega. Sellises vanuses inimene peab ratsionaalselt hindama ja mõtestama oma igapäevast tegevust ja otsuseid vastu võtma vastavalt sisetundele- kui eeldatavasti maailmatasemel mootorispordiüritus jääb ikka alla 100km kaugusele ja aitab pääseda maakohaga seotud toimingutest (jah, ma olen linnavurle), on aeg siiski tegutseda ja oleks lausa imelik sellest eemale jääda.
Otsustamise ja reageerimise aega oli mul seega peale Norrast laekumist ainult 2 päeva. Kiire päring võistluste kodulehe MEEDIA sektsioonis annab tulemuseks: akrediteeringud lõppenud. Ma ei jätnud jonni ja helistasin kirjas olnud numbrile, kus meeldiv ja viisakas naishääl selgitas, et võiksin kontakteeruda Margus Kiivriga lootuses saada erandi osaliseks. Loomulikult Margus nii ei arvanud ja ega ma väga ei protestinud ka, sest teatud toimingud seoses igasuguste registreerumistega ongi vaja õigeks ajaks ära teha. Selge, seekord olen “tavaline”.
Kui te nüüd ekslikult arvasite, et ma pääsesin pikalt kirjeldatud maakodutöödest ainult ettekäändega, et kuskil võssis mingid vennad annavad tuld, eksite. Kirjutamata tingimus, mida polnud mõtet isegi arutada oli, et ma pean poisi kaasa võtma, mis poleks iseenesest midagi keerulist kui ta poleks kuuene ja parajalt püsimatu iseloomuga. Lisaks kuna oli plaan ikka mõlemad päevad võsas olla ja kogu valmistusprotsess oli jäänud viimasele minutile, sai vastu võetud otsus ööbida autos. Eriti kui olin kunagi unesegase peaga kutile seda lubanud. Seiklus missugune. Vist…
Reede hommikul keerasin külast, kus Arno isaga liiga hilja koolimajja jõudis, nina Tartu suunas. Kaasas tekk, magamiskott, väike gaasipliit, külmik ja hunnik riideid. Lisaks ka fotoaparaat (jah, ma olen nüüd fotograaf ka :D) ja Tarmo Norra tripist mahaunustatud fotojalg või misiganes see närvidele käiv vidin on, mille võtad kotist väiksena välja ja siis nagu otse Transformeri filmist tirides, keerates ja tõmmates oluliselt teistsuguseks objektiks saab. Statiiv noh, meelde tuli.
Kahjuks algaja fotopäästikumehena ei taibanud ma tervest sellest jamast pilte teha, seega peate asju ettekujutama aga kuna siin lehel käivad ainult lendava fantaasiaga inimesed, saate aru. Ja kui ei saa, lugege mitu korda.
Kell 12 midagi olin Tartus Lõunakeskuses. Ma ei väsi siiani imestamast, kuidas nad jääväljaku poodi ehitasid. Isegi riigi ainukeses linnas Tallinnas pole sellist ja iga kord kui ma sinna satun (okei, see oli mu elu teine kord), lähen ja seisan 10minutit. Ja imestan. Seekord oli poiss ka kaasas ja ta ei imestanud mitte vähem.
Käisime ka poes ja ostsime süüa, keedupoti ja 3 õlut. Igaks juhuks. Väljudes seisatusin Sportlandi fänninänni telgi ees, kus silmasin rallipassi ja katsetekaardiga Autolehte. Loomulikult nägi poeg ägedat ametlikku?! rallisärki, mida oli saada ka tema pisikeses suuruses. Mis aga mõtlema pani, oli hind. 20€ olid kõik särgid, olenemata suurusest. Tundus veider aga kuna olin minemas Rally Estoniale ikkagi esimest korda elus ja veel lapsega, sai ka see letile pandud. Kui juba siis juba.
Vedasime kõik selle maise mammona autosse ja sihtisin masinanina Otepää suunas, kus ma üldiselt käin ainult talviti ja ka ainult siis, kui häda käes. Seetõttu tundus see külake suviselt päris armas ja paksult autosid täis. Wow, mõtlesin. On ikka rahvast. Sain parkimiskoha ootamatult kergelt keskväljakul ja varustatuna kaamera, statiivi, riiete ja lapsega, kõmpisin Tehvandi suusakeskusesse, mis ilmselgelt ehitatud ühe teise ürituse tarbeks. Igatahes nähtu mulle meeldis, sest koht oli loogiline, värske ja tekitas tähtsa tunde. Lisaks asus seal hooldusala, mida rallipassi soetanuna oli luba külastada. Tirisin kaamera välja ja hakkasin klõpsima. Laps käis paar sammu eespool ja muudkui kordas: pildista seda, see on dii cii või pildista seda, see on Ken Block (loe: Monster Energy roheline küünterebendi jälg). Siit ka esimesed kaadrid:
Kuna kellaaeg lähenes Historic masinate ametlikule stardile ja ilm kiskus niiskeks, otsustasime liikuda tribüüni kaitsva tiiva alla. Sättisin statiivi kitsa pingirea vahele paika ja jäin kuulama Urmo Aava kõne. Mees jättis väga positiivse mulje peakorraldajana, jutt konkreetne ja sisukas. Lisaks mõjus imposantne stardilava veenvalt- tegemist on suure üritusega.
Kohe esimesena veeres lavale ehk kogu ralli suurim superstaar Jari-Matti Latvala, kes vast natuke ootamatult Historic sarjas sõitis ja seda vana tagaveolise Ford Escortiga. Tema järel saabus aga Valter Jensen kuulsusrikka ajalooga masinal Lancia 037. See pill võitis 1983a. WRC sarja viimase tagaveolise autona! Järgnesid mõned Porsche 911´d, mõni BMW ja hunnik ilmselgelt populaarseimat masinat Historic sarjas- Ford Escorti.
Kui vanad rallilegendid vaadatud, tegin lapsele ettepaneku siirduda metsa esimesele katsele. Otsustasin ka hooldeala kõrval asuvas megatelgis viimast korda raha eest keha kinnitada ja 6 eurone šashlõkk maitses täpselt nagu arvasin- umbes nii 5 tundi kuumas olnud lihatükikestena, kuhu teenindaja nii ketšuppi, sinepit!!! ja majoneesi siristas. Õnneks laps asjast numbrit ei teinud, muidu oleks toiduvahetus ees oodanud. Neelasime lobi alla ja jalutasime tagasi autosse, et alustada oma seiklusega.
Kasutan sõna “seiklus” seetõttu, et mina ja igasugused kaardid väga hästi kokku ei sobi. Nagu mu lähimad sõbrad teavad, olen ma suuteline ära eksima ka Ülemiste keskuses. Õnneks laps mu hälbega kursis polnud, muidu oleks ta helistanud oma emale ja palunud päästeoperatsiooni alustamist.
Midagi ma sealt kaardilt siiski välja lugesin, lisaks üksiku Subaru tagumik käänulisel Otepää teel oli mu peamiseks majakaks. Kuniks jõudsime esimese katse “õigesse” kohta, kus autosid ja inimesi juba kubises. Parkisin masina teeäärde ja võtsin kaasa 1 tooli, 1 vihmavarju, 1 õuna, 1 paki küpsiseid ja 1 lapse. Kuigi ilm tundus soe, panin selga ka Team Ghosti all-weather jope ja siirdusime suunas, kuhu liikus inimmass- mingi tüübi aeda. Sättisin tooli lapse jaoks rahva keskele maha, kust ta midagi ei näinud ja taludes poisi vingu, kuidas ta midagi ei näe, tegin mõned pildid. Inimestest.
Siis tuli esimene auto, nimelt korraldustiimi uus M-klassi Mersu. Sõitis mööda, tagurdas tagasi ja arvas läbi ruupori, et mingi venna ilusas aias pole viiesajal inimesel eriti mõistlik olla. Mullegi tundus see täitsa loogiline aga murul maganud jorsid ei arvanud asjast eriti midagi. Õnneks konfliktiks ei läinud ja nõnda ma silkasingi 1 tooli, 1 vihmavarju, 1 õuna, poole paki küpsiste ja 1 lapsega üle raja, teisele poole. Leidsin suht mõistliku uue koha põlluservas, otse Battery trampliini ees. Või nii ma arvasin, sest ma polnud tähele pannud ühte suurt kuuske, mis täpselt selle magusaima vaate varjas. Ja kuigi laps palus, et ma selle puu maha võtaksin, pidasin targemaks loodust mitte tülitada ja turvameeste tähelepanu keskmesse sattuda. Igatahes teinegi pool küpsiseid kadus oodates lapse kõhtu ja kui ma poleks vett maha unustanud, oleks ehk kõik okei olnud. Kiire lahendusena käskisin lapsel õuna imeda, seal mahla küllaga. Ja siis läks actioniks.
Latvala tuli oma sinise Fordiga nii kiiresti läbi, et ma ei jõudnud fotokat kotist isegi kätte saada, rääkimata käimapanemisest. Aga järgmised sain ma juba pildile. Lihtsalt peab tunnistama, et vanad pillid trampliinist ei lennanud ja sirge tee ei pakkunud ka muid erilisi elamusi. Aina aga siuhh ja siuhh, lihtsalt erinevate häältega. Lubasin lapsele, et vot kui vertsud ja muud ägedad nelikveolised pillid tulema hakkavad, läheb vingeks.
Esimese katse ootusärevus oli õhus nõnda suur, et võttis mõne inimese kohe küüsi närima. Kogenumad lehvitasid lippu ja üldse valitses selline põnev meeleolu.
Kuigi rallis eksisteerivad nullautod, pidin ennast taas idioodiks tembeldama, sest juhtus sama, mis Historicute puhulgi ja avastartija ja suurima võitjasoosiku Mads Østbergi magasin lootusetult maha ja esimese klõpsu sain alles Neuville autost. Rookie mistake, again.
Kui u. 30 autot läbi oli vuhisenud, hakkas sadama. Kuigi mina olen rallide täielik kollanokk, ei saanud ma 95%´st rahvast üldse aru- lühikesed püksid, T-särk ja kogu moos. Seetõttu oli nauding jope lukk sulgeda, avada vihmavari ja varjamatu ükskõiksusega ilma vastu möödatuhisevaid pille edasi seirata. Samal ajal kui teised kannatasid. Driftist on midagi õpitud ka :)
Peale nii 50 autot hakkas selle kiiruskatse kohavaliku võlu ära kaduma ja tegin poisile ettepaneku liikuda viiendale katsele, mis pidi olema niiöelda “linnakatse” ja asfaltil. Kuna meil oli nõks aega, sain rahulikult kaarti ja auto navi ühitada ning hakkasin asju mõistma- jooned on teed ja sinine on vesi. Suurepärane. Leidsin kiiresti linnakatse (mis polnud linnaga kuidagi seotud?) keskel koha ja mööda ülikonarlikku ja vihmaveest mudaks muutunud teed liikusime sihtmärgi suunas. Kuna olime varajased, palju masinaid ei olnud. Parkisin auto keset teeäärset võsa vanade rallikalade järgi ära ja alustasin vihmakatse jälgimiseks vastavaid toiminguid tegema- lapsele pusa selga ja kuiv jope. Ka kummikud. Endale kummikud ja korralik vihmakeep. Pakk küpsiseid ja VESI. Muidugi tool ja vihmavari. 1 laps. Olime peaaegu teele asumas, kui meenus, et mul ka kolm õllet. Võtsin ühe kaasa.
Mööda mudast teed jõudsime asfaltini ja rajaprofiili järgides üritasin leida ideaalset vaatekohta. Kahjuks kõik kohad, mis arvasin head olevat, keelati turvameeste poolt ära. Liiga ohtlik. Arusaadav.
Lõpuks, kui oli kõndimisest siiber ees, jäin ühele põlluservale seisma- kiire sirge, millele järgnes mäest alla vasak. Ja kuigi ümber nurga ei näinud, tundus koht hea. Lisaks kedagi teist seal polnud. Tool paika, aparaadiga paar testipilti ja jäime ootama.
Kaua me ootama ei pidanud. Seekord olin ka ise valmis ja pildistasin ülesse ka null-autod, et käsi soe oleks. Ja kuigi ilm oli niiske, tuli peagi ka päike välja ja pakkus vähemalt silmale ilusaid kaadreid. Loomulikult algaja rallivaatlejana oli mu kohavalik taas küllaltki niru ja peale põhjagaasi suurt midagi ei pakkunud. Ikka siuh ja siuh. Vähemalt sain vaadata, kellel on suuremad munad ja kaua julgeb vasakusse mäest alla minevasse kurvi peal hoida. Ainult Neuville´i piduritulesid ei näinud, kõik teised pidurdasid suuremal-vähemal määral. Mõned kaadrid ka.
Suutsime mõistvalt ära vaadata nii 40-50 autot, kuniks enam suurt vahet teha ei suutnud. Kell oli ka palju ja kuna ma lubasin lapsele seiklusrikast ööd autos, asusime otsima sobivat kohta, kuhu auto parkida ja öö veeta. Tuleb tunnistada, et pidin läbima korraliku kilometraazi mööda ägedaid kruusateid, enne kui “ERAVALDUS” sildi asemel leidsin kirja “RIIGIMETS”. Kuna navi ekraan näitas, et tegemist on tupikteega keset metsa, tundus sobivat. Tegin auto magamistoas-köögis paar võikut ja keerasime unele- universaali rõõmud. Öösel külm ei olnud, ainult natuke nagises kui külge oli vaja vahetada. Hommikuks oli auto kaetud kiimas tigudega, kes üksteise seljas midagi tegid. Mul polnud aga aega jälgida nende tegevust, sest teadupärast on see kole aeglane. Taas võikud, keedumunad gaasipliidil ja mingi pakisupp, mida poiss nõudis. Nii tunnike ja valmis. Lisaks oli valmis ka vaim katsele number kuus, mis asus kaardi järgi piisavalt lähedal.
See, et parklasse pääseda, pidi kedagi taas toetama 2 euroga. Kuna mu jalad on vanad ja väsinud, tundus see raha mõistlik. Parklasse keerates vaatasin kurbusega seal öö läbi telkinud seltskondade tülpinud nägusid ja seda “mõnusat” ärkamise tunnet. Siis kui tead, et su telk on läbi vettinud ja nii seljasolevad mustad riided kui ka kuskil kotis olevad puhtad riided on üdini niisked. Vot seda tunnet.
Parkisime taas auto põllule ära ja see tavaline protseduur- kõik vajalik kaasas ja natuke pealegi. Kuna olime suht varajased, saime 90-kraadise paremkurvi sisepoolele, mingi pisikese künka otsa. Esimest korda sai laps vaadata rallit nii, et midagi vaatevälja ei seganud. Ja küngas oli piisavalt pisike, et sinna peale ühe kohaliku külamehe enamat ei mahtunud. Või nii ma arvasin…
Esimesena tulnud Historic masinad väga adrenaliini ei pakkunud, kui vast Latvala entry sinna kurvi välja arvata. Väga kiire poiss isegi sellise vana autoga. Aga ühele rallil osalenud Škodale oleks ma isegi oma suure perevagun-taksoga ära teinud, nõnda vaevaline oli see kulgemine. Mida nad aga kõik ühtemoodi tekitasid, oli kruusatolm. Mis sobiva tuulega kõik meie peale langes. Mu must jope oli peagi hall jope ja kiired modernsed autod polnud tulema veel hakanudki!
Seetõttu oli mul suhteliselt hea meel, kui vihma taas kallama hakkas, sest see tähendas vähem tolmu. Küll aga olin ma maha unustanud oma vihmakeebi. Vihmavari päästis üpris palju aga üks naisterahvas oma 3 lapsega, kes olid suutnud minu künkale kuidagi ronida, liibusid samuti mu varju alla ja nii südametu ma ka pole, et nad eemale ajada. Nõnda me seisime kuuekesi mu vihmavarju all ja vaatasime möödavuhisevaid masinaid. Vähemalt pesi vihm mu jope taas musta värvi tagasi. Seega taas oli väga palju optimiste, kes polnud eelmise päeva ilmamuutustest mingit õppust võtnud.
Jaksasin seekord taas vaadata nii 50-60 masinat, kui siiber sai. Vihmast, künkast, sündmustevaesest katsest. Kindlasti millestki veel. Tegin taas ettepaneku liikuda edasi, katsele nr. 9, mis pidi jääma ühtlasi meie viimaseks külastatavaks katseks. Kui märjad riided oli autos vahetatud, toksisin navisse kohanime sisse ja kihutasime mööda omi ralliteid viimasele katsele. Päris äge oli, vaat et adrenaliinirohkem kui ralli ise. Iga tee saab ükskord siiski otsa ja kohal me olime. Visuaalselt vaadates taas suurepärane vaatekoht, kus kiire looklev tee lõppes korraliku mahapöördega. Täpselt sellisega, et kui keegi pikaks laseb, saab kino. Jäime ootama.
Kuna ma hakkasin vaikselt sotti saama ka oma uue fotoaparaadi kelladest ja viledest, sai tehtud vast ka enda parimad pildid üldse. Vähemalt ma ise arvan nii.
Igatahes peale 28. autot pandi rada kinni, sest kellegil oli rajaääres paha hakanud ja omast kogemust tean, et tervis pole naljaasi. Sellega sai aga ka minul siiber ja teatasin pojale, et ralli sai läbi ning Mads võitis. Aeg koju minna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nagu oli ja tegelt nagu polnud ka. Kas oli asi minus, tüütus Eesti ilmas või jube valedes kohavalikutes aga regulaarset rallikülastajat minust ei saa. Pulssi ma ülesse ei saanud erinevalt rinkast ja driftist, kus pulss ei taha kuidagi alla minna. Lisaks õlut saan ma juua mujal ka kui lugematudes rajaäärsetes õlletelkides (minuarust ei käi mootorisport ja alkohol üldse kokku. Ja ma ei räägi ühest-kahest õllest rajaääres, vaid neist tuhmidest ja suunata ekslevatest pilkudest, mida evis väga suur kogus “publikust”). Mulle hirmsasti meeldis hooldeala, sest need tunduvad, ja kindlasti ka on, ülimalt professionaalsed ja ägedad. Meeldis ka korralduslik pool, mis jookseb sekunditäpsusega. Lisaks veel need autod- kuidas nad suudavad pillid hoida sellised nagu oleks uhiuued??
Aga jah, regulaarset käijat minust arvatavasti ei saa (kui just kohustuslik maakoha külastus samasse aega ei satu :) )
Head meelt tegi muidugi fakt, et minust teistmoodi mõtlejaid kohalpeal nõnda palju oli. Vähemalt naudib üks mootorispordiala Eestis ülikorralikku publikumenu ja tegelikult see ongi kõige tähtsam.
