Sedasi võiks lühidalt kokku võtta loo peategelase. Viisakas, nobe ja paks.
Alustame algusest. Sellest teisest. Et paks. See auto annab sulle ise teada, et ta on paks. Noh, umbes nagu vegan, kes vestluses hiljemalt kolmanda lausega seda kõigile teadustab. See tüüp siin aga ei ole vegan. Seega ütleb ta sulle kohe, et ta on paks. Ja ta sööb dinosaurused. Mitte palju, vaid veel rohkem.
Kuidas ta siis seda ütleb? Näiteks uksega. Ust avades sa tunned, et selle valmistamiseks on kasutatud metalli. Ust kinni tõmmates tunned jälle. Siis tunned sa seda kurvides, kus sinu ja auto valikud trajektoori osas ei pruugi võibolla päris vabatahtlikult ühtida ning erinevad vilkuvad tulukesed rooli taga annavad sellest väga nõudlikult märku.
Neid tulukesi ümbritsevad üsna ebaparketimaasturlikult suured numbrid. Nii spidomeetriskaala kui kütusekulunäit jms. Meeleolu tõstab aga seal olev tähekombinatsioon AMG. Seda kombinatsiooni kohtab selle auto küljes veel üsna mitmes kohas:
Need tähed viivad meid nüüd selle keskmise märksõna juurde – nobe.
See auto oli oma turuletuleku hetkel maailma kiireim vabalthingav SUV. 5 sekundiga sajani lendav sumomaadleja ei ole just eriti aeglane ka tänapäeva sportautode mõistes.
Ja võib öelda, et see on ilmselt kõige tailhappy’m nelikveoline auto, millega ma sõitnud olen. Kahjuks ei ole see just nii positiivne, kui algul tundub. Meelelahutuslik on see provotseerides, aga hoogsal sõidul kohati ettearvamatu. Eriti, noh… “selliste” teeoludega. Veojõukontroll on ka hüperaktiivne. Olgem ausad, see pole ka auto millega väga kutsuks kurve lõikama kiirustel 140+ näiteks. Vist.
Küll aga kutsub see auto lihtsalt sõitma. Piisavalt kiire, et peopesad niiskeks saada ja piisavalt lihtsalt juhitav, et ei peaks ülearu mõtlema ning piisavalt võimekas, et minna sinna, kuhu su naabrinaine oma crv, hrv, rav või misiganes muu moodsa kaarikuga isegi ei plaani trügida.
Isegi navi pole päris kindel, kus sa oled.
Ja sealjuures teeb see auto seda kõike täiesti pingutamata ja viisakalt. Püksid viigitud, lips sirgelt ees ja soeng kammitud. Olenemata, kas sa oled salongis pressinud sport seadeid erinevatel nuppudel, või timmid rahulikult comfort asendis mööda linnatänavaid. Iseloom küll muutub kardinaalselt, aga välja paistab viisakas.
Telliskivisse selle autoga minna ei tasu, sinu hingele üritatakse lükata kõikide dinosauruste surm, kelle autod ära söönud on. Luccas ja Tiskres aga oled oma. Isegi, kui sa ei viitsi alati olla lõpuni viisakas ja sõita seal, kus linnaisad ja teemeistrid soovitavad.
Aaa.. ja kes tahab, siis võib selle auto lihtsalt omale osta:
Kuulutuse leiad siit
