Alustaks siis sellest ilmast – seda teavad kõik niigi, ei hakka pikalt peatuma.
Reedene päev, autod on ilusad see aasta, hea kohe vaadata, Eero oli oma auto välimuse muidugi totaalselt ära käkkinud – mattmust ei ole ilus ega popp enam, eriti driftirajal, a noh, eks ta ise teab. Trennid näitasid nii mõndagi, et näiteks Gert sõidab väga kindlalt selle Ameerika hingega fordil. Tomz lammutas lihtsalt samamoodi nagu eelmine aasta – kindel favoriit. Ets näitas tagasihoidlikku stabiilsust – natuke nurka, natuke kiirust, natuke suitsu ja piisav varu betoonist, kindlapeale minek.
Ja siis tulid lätlased…
Gatis, nii ja naa, ootasin tegelikult natuke paremat sõitu, Egle oli muidugi mees teiselt planeedilt täiesti, konkurentsitult parim, vähemalt reedel. Sallu näitas oma tavalist trennistabiilsust, Ardo ja Rait sõitsid küll sama autoga kordamööda, aga sõidujoon, nurk ja kiirus olid täiesti erinevad. Suurimad üllatajad reede õhtul oli vähemalt minu arvates Ott Kokk ja Allan Lätt – väga julged ja agressiivsed sõidud, samas ilma suuremate vigadeta.
Võistluspäev. Urmo oli öösel Murastest saadud geneka külge kruvinud, Puhmast pole, esimesed purjus pealtvaatajad kohal. Täiesti tavaline päev tundub algavat. Tavaline tundus see täpselt niikaua, kuni Gatis ja Egle koos rajale läksid – see mis siis toimuma hakkas oli midagi täiesti ebanormaalset, kohalike poiste võimalused tundusid kahanevat iga meetriga mida lätlased läbisid.
Siis proovisid ka Ets ja Tomz tandemit, mõned sõidud ja enam ei tundunudki lätlastest jagu saamine nii võimatu.
Ja siis algas sadu… ja kvalifikatsioonid. Oli mehi, kes said nullid, oli mehi, kes paugutasid vihmas üle 80 punkti. Selles osas üllatusi eriti enam ei olnud, arvestades reedest ja hommikust trenni. Puhmas oli ka kohal, autot ei olnud, keegi ei teadnud mitte midagi. Ja siis saabus ka auto – kiirelt kombe selga, kiiver pähe ja starti. Stardijoonel esitati Henrile küsimus: “Kuidas auto käitub?”, millele vastus kõlas umbes nii: “No boksidest siiani käitus täiesti normaalselt”, just nii palju oli sõge võrukas autoga sõitnud enne prooviringi. Siis kiirelt veel hinnatavad sõidud otsa ja mehel oli päev kirjas. “Tere, mina olen Võrust.”
Street klassis võttis meite mees seekord teise koha, arvestades Allani võistlus”kogemust” siis oli see väga tugev tulemus, Vaatame mida ta suve jooksul teeb, suure tõenäosusega hakkab pro klassi sõitjatele väga tugevalt hambaid näitama. Sama võib ka Oti kohta öelda.
Pro klassis kõige rohkem üllatusi pakkus Gert, ei olnud loos mitte tema poolt, pildudes iga ringiga järjest hullemaid vastaseid, aga näed, finaalini näris läbi ennast. Tulemuseks siis teine koht. Kolmanda koha sai Tomz, kes eksis tegelikult ainult ühe korra – poolfinaalis Etsi vastu, sellest ühest eksimusest piisas, et kolmandast kõrgemat kohta polnud enam võimalik püüda. Ära võitis siis ürituse Ets, märksõnaks – stabiilsus. Ja muidugi teiste ebaõnne natuke, nagu teada, on Ets teistele väga ebamugav vastane tandemites, sest sõidab lihtsalt aeglasemalt. Neljas koht läks Eglele, seda koonuste pärast. Poolfinaalis Gerti vastu võttis esimese clipping point-i koonuse paariks meetriks kaasa, 3-4 koha sõidus Tomzi vastu nihutas seda sama koonust jälle poole meetri jagu. Selliste eksimustega üle 4. koha seekord võimalik ei olnud.
Aga kohtunikud on meil muidu täiesti normaalsed.
Ja Tomzi lemmikvärv on ka kõigile teada.
