Abrakadabra ja simsalabim, ära ei tunne ma enam sind. Nii võib öelda selle sündmuse kohta, mis mind ees ootas kaootilise tuuningnäituse asemel Tartus Motoshowl. Eelmine aasta toimus Motoshow raames üks ettevõtmine, mille kohta näitus või võistlus öelda oli kergelt ropendamise hõnguline. Tegin sellest loo toona ja tagasisides oli valdavalt esindatud lause “lõpuks ometi ütles keegi selle välja”. Ei hakka pikalt eelmise aasta peal peatuma, räägime parem sellest aastast.
Kirjutasin nädalapäevad enne seda sündmust otse peakorraldajale ja avaldasin soovi jätkuloo tegemiseks. Peakorraldaja Henrik Urbel, kes on Tartu Näituste kommunikatsioonijuht, helistas ja kutsus, et loomulikult tule, et me oleme pingutanud ja uus tegija hobiautode osas ja asjad teistmoodi jne… Mis seal ikka, oleme oodatud. Leppisime kokku, et saame näituse alal kokku ja räägime pikemalt.
Mis siis osalejate jaoks muudetud oli? Sain kokku hobiautode näituse osa selleaastase eestvedajaga – Liisa-Helenaga. Eelmine aasta kureeris ta seal Mustangite väljapanekut, selleks aastaks pakkus Henrik talle kogu hobiautonduse platsi toimetada. Mõeldi välja plaan, mida kindlasti mitte teha, mida teha teistmoodi ja mida teha paremini, et vältida eelmise aasta fiaskot.
Mida kindlasti ei tehtud? Lollusi, puusalt reeglite väljamõtlemisi ja arusaamatuid valikuid. Mida teistmoodi tehti? Esiteks pidid osalevad autod olema kohapeal terve sündmuse aja. Õigel ajal kohale ja vahepeal minema ei lähe. Ei ole mingit asukohtade ümberkabetamist keset ööd ega tühjasid auke rivis. Nii mõnigi jäi sellepärast tulemata, aga pealtvaataja jaoks oli asi võrdne selles mõttes, et pühapäeva pärastlõunal olid platsil samad autod mis reede õhtul. Teiseks paremate äramärkimine. Ei mingit hommikul otsitud züriid ega küsitavaid otsuseid tulemuste osas. Iga toetaja sai valida oma lemmiku ja selle omanikule auhinna anda. Aga nii lihtsalt ei pääsenud auhinna andja, et lihtsalt valib mõne meeldiva auto. Auhinna andja pidi avalikult mikrisse põhjendama, et miks just see auto nende hinnangul teistest parem oli ja millele nemad kõige suuremat tähelepanu pöörasid. Muide, SEMA showl käib asi täpselt samamoodi. Ei mingit salajast punktide andmist. Sama tehti ka publiku lemmiku valimisega. Valida sai ainult kohapeal ja pabersedelil. Mustamäel või Tõrvas kodus istudes sõbra auto qr koodi skännides häält anda ei saanud.
Mida paremini tehti? Autode nimed kirjutati õigesti, sa ei pidanud olema korraldaja sõber, et korraldaja sinuga normaalselt suhtleks, korraldaja tuli osalejatele auto asukoha osas vastu, kui soov vähegi põhjendatud oli. Liisa-Helena sõnul mindi eemale võistluslikkusest ja võeti sihiks suhtumise muutus, et tegu ei ole tuuningvõistlusega vaid hobiautode näitusega. Hobiautod tuuningshow asemel tähendab laiemat autode valikut, nii olemuse kui vanuse osas ja tänu sellele sulandus kogu see osa paremini kokku ülejäänud Motoshowga.
Valge pintsaku ja valge pluusiga Henrikule oli päris keeruline pihta saada. Ülesleidmises ei olnudki muret, vaid rääkimiseks vaba aja olemasolus – täiesti vaba hetke ei tekkinudki. Telefon helises vahetpidamata ja nii mõnigi mööduja tahtis mõne lause rääkida. Väikeste katkestustega saime siiski oma jutud räägitud. Punkt, mida Henrik läbivalt rõhutas oli, et minna tuli ainult tuuningust veidi eemale rohkem laiema hobiautonduse suunas. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht, tuuningshow koht ei ole tänasel päeval enam tema sõnul Motoshowl. Muide, neid lauseid kuulsin päeva jooksul erinevatelt inimestelt päris mitu korda. Rohkem kui pool aastat tööd tagasisidest saadud infoga ja uute inimeste kaasamisega tulnud värskete mõtetega andsid tulemuseks just sellise sündmuse nagu me seekord nägime. Osalejate seas natuke virisemist mõne asja osas oli, hääletussedelid said otsa ja trükikoda trükkis kleebiseid 10x vähem kui oleks pidanud. Kõigile ei meeldinud see auto kolmeks päevaks seismapanek aga kõik kes kohal olid, said aru korraldaja selgitustest, et miks nii otsustati ja nõustuti, et nii on pealtvaatajate suhtes ausam.
Suund, mille Henrik oma tiimiga võtnud on, ühendada ühel näitusel uued autod ja autotarbed ning autohobi ja seeläbi viia kogu sündmus rohkem peredele mõelduks, vähemalt mulle tundub õige. Autokaupade pakkujad tutvustasid oma kaupa ja uute autode müüjad olid lahked nii selgitama kui proovisõite lubama. Kes tuleb uut autot vaatama, saab silmanurgast vaadata ka nostalgiat või autosporti, ja risti-rästi vastupidi. Nüüd tundub see sild hobiautonduse ja müügile suunatud näituse vahel olevat natukene parem ja ühiseid punkte veidi rohkem. Hobiautode hulgast leiab igaüks omale midagi meeldivat, tuuningshowl ei pruugi see päris nii olla. Kas tuuningshow asendamine hobiautode näitusega oli õige ja publikut juurde toov lüke? Jah, kindlasti. Järgmine aasta tuleb kindlasti uuesti minna ja vaadata, milliseks Henrik ja Liisa-Helena selle sündmuse teinud on. Meie soovime vaid edu.
