Jälle laupäev ja jälle turbo. Tegelikult ei ole täna laupäev, aga kuna Kaspar lasi tähtaja üle, siis nimetame tänast päeva ikkagi sedasi. Turbolaupäev teist korda, seekord siis esimene. Cayenne.
Kõige vanem, kõige koledam ja sellega kõiged lõppevad.
Väliselt see auto anonüümne ei ole, erinevalt uuematest, sest noh, nii kole on. Ja et ma ei peaks üksi kannatama, lisame välisvaateid veel:
Kui mõne auto puhul saab öelda, et see on nii kole et on äge, siis selle puhul see nii ei ole. Välimus on lihtsalt kole ja see ei ole vaieldav. Jah, võib leida detaile, mis ei ole koledad, näiteks tagatuled või esirattakoobastes olevad suunatuled.
Kui nüüd seda tulede asja arutada, mis pagana pärast on vaja suunatuli rattakoopasse panna? Eriti kui autot reklaamiti ka maastikuautona. Et rattad teaks kuhupoole pöörata?
Väga veider. Teine veider asi on see klapp nuppude ees. Milleks see vajalik on? Üllatusmuna? Või ei leitud VAG kontserni siseselt piisavalt õige kujuga nuppe mis siia salongi sobinud oleks, võeti käeulatuses olevad ja disainiti klapp ette lihtsalt?
Nuppe on nagunii piisavalt, milleks ainult osasid neist peita? Ja miks siis sama kontseptsiooniga keskkonsooli nuppudele ei pandud seda klappi ette?
Olgu, aitab virisemisest, kuidas siis see turbo liigub? Sisse istudes on tunne nagu Porsches ikka, süütelukk “vales” kohas, jagatud kellad ja mugav iste. Muus osas Cayennele iseloomulikud kolmnurksed sangad keskkonsooli ääres ja ruumi laialt.
Vanus teeb oma töö ja mõned asjad reedavad vanust. Esiteks käigukast, see on kohutav, kuid õnneks ainult kohaltvõtul, sõidu ajal toimetab suhteliselt viisakalt. Keskkonsoolis olev ekraan on selline, et ega sealt midagi vaadata küll ei taha, õnneks ei olegi sealt midagi vaadata peale raadiojaama nime. Roolinupud töötavad ja roolilt käiguvahetus on sama ebamugav kui teisel generatsioonil, lihtsalt nupud on väiksemad.
Ja ruumi on laialt, nagu ikka sellises autos. Materjalid korralikud ja koostekvaliteet klassikalisel saksa tasemel. Sellises vanuses muidugi siit-sealt naginaid kuuleb, aga midagi küljest ära ei kuku sõidu ajal.
Wirx teab rääkida, kuidas sellise autoga maastikul sõita on, ma ise pole proovinud, aga ei pidavat “pärismaasturitele” alla jääma, küsimus olla pigem juhi julguses ja vastuvõtlikuses kriimudele.
Linnamaastikul ja maanteel saab sellega samuti väga hästi hakkama. Rahulikult liigeldes ei ole ka kütusekulu ülemõistuse, seda muidugi olenevalt valulävest.
Õhkvedrustus teeb sõidu mugavaks, amortide seadeid saab samuti muuta, ei pea pelgama külili kukkumist. Kurvides küll kaldub rohkem kui mugav on, aga ratastel individuaalelamu kohta on seegi okei. Isegi veerand miljonit kilomeetrit ja viisteist aastat hiljem.
Mis muid kulusid puudutab, siis see auto on üllatavalt vastupidav (väidetavalt) ja jupidki ei pidavat kolme neeru maksma. Kui omale soetada tahate, siis see üsna heas korras auto on juba müüdud. Ostja sõnul olla turg peldikuid täis, korralikke pole ja kui mõni korralik ka müüki tuleb, siis saab see ka kohe müüdud. Nii läks ka selle autoga, kuulutus jõudis aktiivne olla kõigest mõned tunnid ja Anti pidi ostjaga kokku leppima hilisema üleandmise aja, et veel ei saa autot käest anda, sest pildid veel tegemata.
Normaalses korras auto teeb tuju heaks, sõites vähemalt. Minekut on piisavalt ka nii raske auto kohta, seisma jääb ka. Äärekivid ei ole takistuseks parkimiskoha leidmisel ja suure tõenäosusega ei taha keegi seda autot ära virutada.
Hingelt on tegu ikkagi Porschega ja margikohaseid aksessuaare kanda võib praeguseks julgelt. Alguses oli Cayenne margirüvetus ja tõsiusksed porscheinimesed ei saanud kuidagi aru, milleks selline asi. Tagantjärgi aga tuleb tänulik olla, et see masin tehti, tänu sellele mudelile saab siiani toota neid “pärisporschesid”.
Kaspari tarkuseminutid: Esimese põlve Cayennele otsa vaadates hakkab teisest täitsa kahju. Sellised kurvad silmad ja üldiselt inetu olemisega asjandus. Kaante järgi seda raamatut hinnates on raske mõista miks seda elukat saatis selline edu. Okei, hoiame meele avatud ja istun autosse – nojaa, teine tera. Kõige suurem pluss auto sisemuse ja välimuse vahel on see, et seespoolt ei näe auto välimust. Teisi plusse on kohe ridamisi veel ja need pole teps mitte vähemolulised. Konkreetne isend on Turbo, ehk tippude tipp. Koostekvaliteet on nii saksa inseneridele omaselt viis pluss ja seda masina puhul millel kellal 240000km ja vanust 15 aastat. Mõned pisemad defektid välja arvata, siis kusagilt mujalt küll ei ütleks et liinilt maha veeremine niivõrd ammu toimus. Sõidab see masin eeskujulikult. Õhkvedrustus toimib kenasti ja aitab suurt kere üsna viisakalt kontrollida. Paigalt läheb masin uimaselt, sest kogu veermiku osa on üleüleeelmine põlvkond ja sellist kaelamurdvat efekti ei teki. Kui hoog juba sees, siis on lugu hoopis teine – vajutad ja pill jätab kiirusepiirangu kaugele seljataha. Samamoodi jäävad seljataha enamus kaasliiklejaid, sest 500hj on umbestäpselt nelja tavalise pereauto jagu. Vastupidavuselt on Porsche väga eeskujulik, on vaid teatud mootorid mida tuleks vältida ja regulaarselt hoolduses käia. 100auto Anti igatahes soovitab.
