Tõmme, olematu kulu ja erinevus hallist massist – need on kahtlemata märksõnad, mis meeldivad kõigile elektriautode omanikele. Kahjuks olid senini need masinad kuidagi veidra välimusega ja puudutades odava olekuga. Aga siis ilmus pildile Elon Musk, mees kes ei tunne piire ja omab maailmast kardinaalselt teistsugust ettekujutust kui tavainimesele mugav on. Tema visiooniks oli luua auto, mis on mugav, vaikne, efektiivne ja efektne.
Muskile torkas silma eestlase oskus uuendustega kiirelt kaasa minna ja korraldas aprilli lõpus Tallinnas Tesla Model S-i proovipäeva, mille kohad broneeriti minutitega. On olnud juttu lausa esimese Tesla esinduse avamisest meie pealinnas, mis oleks omasuguste seas maailmas ainulaadne.
Kui Model S esimest korda oma kuju näitas, siis sulasid kõigi “roheliste” südamed, sest lõpuks kannatas elektriautot päriselt ka omada. Need rohelised on koondunud Tesla Fännklubi nime all tegutsevasse kommuuni ja jagavad oma igapäevaseid kogemusi lahkelt ka laiema avalikkusega.
Tagaosast meenutab S uuemaid Jaguare.
Puusad on laenatud Aston Martin Rapide’lt.
Küljejoon on mõnusalt “libe”, ning käib kaasas praegu poppide 4-ukseliste kupeede hullusega.
Silmale on Tesla Model S kerge vaadata, naudime.
Lähivaatlusel ja pikemal uurimisel leiab silm mitmeid põnevaid detaile, mida disainer Franz von Holzhausen on suutnud osavalt alumiiniumist kerepaneelidele peale voolida.
Näiteks ukse sisse peitu pugevad lingid, mis puudutuse peale uuesti nähtavale ilmuvad.
Fantastiliselt peene jalaga küljepeeglid, mis suunavad õhku ülima aerodünaamilise kasu eesmärgil.
Väike ja kelmikas tagaspoiler on samuti süsinikkiust ja aitab leevendada drag’i.
Ülisuured 21″ rattad sobivad kui rusikas silmaauku ja tänu õhkvedrustusele on sõit üllatavalt okei.
Auto omanik Mario on tänaseks elektrimootorite surina saatel maha sõitnud üle 10 000 km-i ja seda keskmise sõiduulatusega umbes 350km tuuri.
Juhile avaneb rooli tagant väga omapärane vaade, kus kuvatakse L/km kohta asemel hoopis veidramaid väärtuseid.
Voolav ning looklev disainijoon jätkub ka salongis.
Vaadake neid käepidemeid, puhas conceptautode maailm.
Keskkonsoolis ei ole mitte ainsatki nuppu, kogu “elu” on juhitav SUURELT paneelilt.
Aga siis hakkavad ilusasse pilti ilmnema esimesed mõrad…
Mille pagana pärast peab tagaistuja iga asja pärast juhti tüütama? Kujutage ette seika perekonnast kahe lapsega, kes võtnud ette külmal jõuluhommikul sõidu vanaema juurde. “Issi, pane mu iste sooja.” “Issi, mu iste on liiga soe.” “Issi, nüüd on mu iste jälle liiga külm.” Sama kordub ka õhutemperatuuri korral.
Ja tagaistmele tõesti mahuvadki vaid lapsed, sest täiskasvanud inimene on surutud kokku nagu kaltsunukk, kellel pole jalgu külge veel õmmeldud. Kuna põrand on täidetud akudega, siis istmepadi on madalal ja reied mingit tuge ei saa. Oleks tegu Leafi tüüpi elektrikaga, mille ulatus vaid 120km kanti, siis kannataks ära, kuid 3-4h sedasi istuda on ikka piin. Ka esiistmetel olla on kohmakas. Iste on kõrgel ja madal katusejoon segab tõeliselt mugava asendi leidmist.
Maantesõidul ärge mitte unistagegi, et saate eesistujatega vestlust pidada, sest tuule-ning rehvimüra on sedavõrd ebameeldivalt vali ja rikub kogu fun’i. Samuti rikub tõeliselt luksusliku tunde odav nahk ja mitte eriti kvaliteetne viimistlus.
Kokkuvõtteks jõudsin järeldusele, et Tesla on valmis saanud ägeda vidinaga, kuid jõudmaks järgi premium markide sedaanidele, läheb veel vähemalt üks mudelipõlvkond. Minu käsi Tesla ostu järele ei tõuse, eelistan veel sõita dinosaurusega, sest tulevik ei ole veel päris valmis.
