Kui üdini aus olla, siis ega me väga pildilt ära pole olnudki. Pigem pean selle all silmas poodiumi ja sellist üldist üritusejärgset fiilingut. Haapsalu vihmas ja tuules Jarmo juba nuusutas seda respekti ja feimi lubavat astmestikku, nimega poodium. Aga jäi napilt sõrmi limpsima. Ja vähemalt mina ei saanudki enne aru, kui peale kolmandat etappi, mida tähendab teha auhinnaline sooritus ja kuidas see kõik ühele meeskonnale mõjuda võib… Liiga pikk oli see paus olnud. Ilmselgelt.
Istun siin ja mõtlen, et mida kirjutada. Mida ma tahan ikkagi toimunust edasi anda? Kas kõnnin teiega läbi nädalavahetuse ja kirjeldan igat tähtsamat ja põnevamat sammu või kukun kohe kirema, kui vingelt me PRO´s kolmandaks tulime ja mis tunded peale seda tekkisid ja mis kõik edasi sai. Aga miks mitte mõlemat. Võtke aurav kohvitass lähemale ja hakkame astuma.
Et te päris täpselt aru saaksite ja kuna ma lihtsalt ei mäleta, kas ma olen seda varem selgitanud (jah, ma olen vana) siis Team Ghosti jaoks ei lõppe ükski etapp lihtsalt järgmisel päeval treila tagastamisega renti ega samuti alga ükski etapp vahetult enne üritust. Tegelikkuses istume me kõik igal esmaspäeval kell 11.00 Ghosti esindussalongis Sõles ja analüüsime toimunut. Kõigepealt positiivset ja siis negatiivset. On olnud palju kordi, kus viimast on rohkem kui esimest. Mitte, et me räigelt kriitilised oleksime aga see ühine ja edasiviiv soov toimiva kellavärgi saavutamiseks on nii suur, et väga ei kujutaks teistmoodi ettegi. See sobib kõigile ja iga tiimiliige on selle oma kõrvadevahelisele pehmkettale talletanud. Ja minuarust kui tiimi eksisteerimise kriteeriumid on paigas, on palju kergem asju teha.
Kokkuvõtvalt oli meil ees nimekiri Haapsalu ürituse puudustest ja selle alusel sai koostatud täiesti uus tegevusplaan ja strateegia. Plaan, mis pidi rakenduma ja ka rakendus juba neljapäeva õhtust, kus pea kogu karavan sai kokku pakitud. Ikka selleks, et reedene start oivikute pealinna (vabandan sõnavaliku pärast) võimalikult vara õnnestuks.
Stardiaeg kell 12.00 liikus sujuvalt 45.minutit hilisemaks aga 12.45 me paigalt liikusime, suunaga läbi kesklinna Ülemiste ülessongitud tulevase gigaristmiku suunas. Õnneks sujus seal kõik kenasti ja pea paar tundi hiljem peatus seltskond Adavere tuulikus, kuhu olime targasti tiimi ühise lõunasöögi organiseerinud. Kered kenasti pargitud ja uueks sihtkohaks Raadi lennuväli.
Driftietapi tase on tõusnud hüppeliselt. Sellest sai kohe aru, kui vastavad asjapulgad meid vastu võtsid ja tiimile asukoha määrasid ja kenasti ka märgistasid. Saime kiiresti alustada telklaagri ülessepanekuga ja see sujus väga nobedasti, kuna nagu eelpool sai mainitud, meil oli strateegia ja kogu tiim astus ühte sammu. Igal mehel oli oma ülesanne ja nõnda sujus kõik lausa lennates. Vajalik tehtud, sai rahulikult hakata rada uurima.
Põhimõtteliselt oli tegu esimese etapi raja koopiaga aga asetses see teistpidi ja oli pealtvaatajatele oluliselt atraktiivsem. Küll aga juhtidele keerulisem, sest esimene vasakule kaarduv kurv oma ninakoonusega parajalt imelik. Seetõttu, kui trennidega pihta sai hakata, olid Street-klassi masinad järjekindlalt igal pool mujal, kui rajal. Ja seda alles esimeses kurvis!
Meie rookie Jarmo oli sõitnud etapid tõusvas joones ja kuna olime vahepeal ka ühe trenni saanud teha, oli kindel plaan pjedestaalile pääseda. Kuna järjekindla jäärapäisusega paugutas enamus Street-klassi pille rajalt välja, oli meie mehe tegutsemine rajal täiesti arvestatav. Isegi kui juhi väsimusest hakkasid sõidud aja edenedes natuke lagunema, polnud põhjust muretseda, nii oli olnud iga kord. Küll aga suutis mees trenni lõpupoole ühe rehvi põhjaalla nii kinni sõita, et abiks läks vaja lausa tungrauda, et ülimadala pilli alt võõrkeha kätte saada. Aga selleks ongi tiim, et hetkega reageerida.
Aeg oli PRO klassi trennideks.
Olin liikunud pisikeseks pausiks boksi, et kõhtu kinnitada. Crac oli siirdunud rajale, et alustada trennidega. Aga enne kui jõudsin rajale tagasi suunduda, tulid kõrvaklappi ärevad teated rajalt- mees pani välja ja auto üpris katki. Info oli katkendlik ja kokkuvõttes ei saanud mütsigi aru. 20 sekundit hiljem kihutas musta-valge-roheline Nissan telgiaugust sisse, vesi lahinal radikast väljumas. Oh crap! Kiiresti pikali olukorda uurima ja nobedasti sai leitud paari sõrme suurune auk keset radiaatorit. Stange (33 kord) taas ribadeks. Proovisime taastada rajal juhtunut ja jõudsime järeldusele, et raske ja tugev stange oli rajamärgistusrehvidega kokkupõrkest löönud radikasse augu sisse. Ei no tore, oli nüüd vaja trennideks see stange sinna ette jätta.
Edasi läks kiireks. Heikki hakkas nina lahti võtma, mina lippasin Liivamäe tiimi juurde, sest nemad on kohalikud ja lisaks ka hästi varustatud garaaziga. Lootus, et neil mõni radikas kuskil olemas on, ei petnud meid. Lauri Vadi oli ühe BMW radikaga tagasi just siis, kui S15 molu puhas. Aga mis ei tahtnud sinna mahtuda, oli see bemmi radikas. Igast asendist liiga lai ja kõrge. Ei taha see Nissan endale baierlase doonorosasid.
Liivamäe tiim aga ei jätnud jonni, peagi oli paar radikat veel juurde toodud. Ja voolikuid. Ikka paras gemüüse, kuigi kaasvõistlejate abi ja pingutus vääris tõelist austust. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Üks meie tiimi sponsoritest (Sta-Put) Raul, kes vaatamata hilisele ajale ikka meiega jaksas olla, ilmutas kõrgemat teadmistetaset aluradikate remondis ja sellel ajal, kui ma olin selja pööranud, remontis selle puusalt tulistades lihtsalt ära.
Kuna Jarmo auto ülikvaliteetne Hursti short-shifter oli viimaste trennisõitudega muutunud no-shifteriks, pidi peamehhaanik Heikki tormama kohe ka seda remontima. Seega tegelikult oli vastu ööd reaalselt meil boksis kaks driftiautot, mis ei driftinud. Siis tuligi kõige paremini esile tiimi mõte ja mõne tunniga saime kõik tööd tehtud. Olime võistlusalalt viimased lahkujad. Kell oli kindlalt uues päevas.
Magada sain tublid 5 tundi, siis äratasin populaarse Euphoria loo ettekandmisega ülesse meie esiksõitja Craci, kellega tuba jagasin. Crac küll selgitas, kuidas ma ei oska seda lugu õigesti esitada aga ma jäin endale kindlaks- UP UP UP UP UP! Aeg minna.
Järjest tilkusid ka kõik teised tiimiliikmed hommikusöögilauda ja kell 08.15 olime rajal sõitjate koosolekul.
Tuju tegi heaks pikalt oodatud päikesepaiste ja suvetunne, mis andis lootused korralikuks publikuks, rehvisuitsuks ja ehk ka korraldajatele võimaluse natuke tagasi teenida Haapsalu orkaani tekitatud korralikku miinust eelarves.
Hommikused trennid sujusid kiiresti ja suuremate tõrgeteta. Korralik edasiminek organiseerimises. Sõidujoon oli pea kõigil paranenud, eriti Street klassis. Seega kiire snack boksis ja tagasi sinna, kus oli möll peagi algamas!
Street klassis oli oma nime kirja pannud 18 vaprat. Meie mees Luht, nagu ikka, kohe esimeses grupis, täpsemalt kolmandana. Tundsin ennast päris kindlalt aga läbi raadioside tulnud palve, et “räägi midagi, et rahuneksin”, andis mõista, et cockpitis asi nii roosiline pole. Ja selle kinnituseks tavaks saanud esimene sõit ümmargune null. No ei sobi see “sõida esimene kindla peale” sellele mehele. Ma ise enam väga ei pabista enne teist sõitu, kuigi alles see oli, kui närvivapustus mu uksetaga koputas kui Jarmo kevadel esimest korda kvalifikatsiooni sõitma läks. Nojah, inimene harjub ju kõigega…
Igatahes teine sõit andis 65 punkti, mis kuni Randar Kajo sõiduni meie meest liidrina hoidis. Siis aga tegid lisaks Kajole korralikud run´id ka Lätt, Valdma, Vaga, Pino, Trei ja Kirisberg. Jarmo laksust kaheksas ja minul suu suht lahti. Kurat, trennide põhjal poleks mitte midagi sellist pakkunud. Street klass on lahe, tee mis tahad.
Kui PRO klass end valmis seadis, oli vähemasti minu vererõhk tõusnud. Mitte, et Crac alati tõusvas joones ei sõidaks aga kuidagi on see nii läinud, et PRO klass tekitab lisapinget. Klemets oli samas grupis Lebbini, Lemberi, Vahemetsa ja Puhmasega. Ja no siis hakkas toimuma.
Alati kindlad mehed Lebbin ja Lember esimene sõit null. Puhmas null. Kolmandana sõitnud Crac aga näitas iseloomu ja vinged 74.8 punkti ja seda entry´ga 98km/h! Sellise summaga oli kvallis hea koht kindel ja kuna ka Eduard Vahemets suutis esimeses ringis ainult 58punkti vääriliselt sõita, oli oma poiss liider!
Esimese grupi teine voor algas Karl-Sander Lebbini sõiduga ja poisil oli vaja päästa. Vaja oli sõita punktidele, sest nulliga PRO klassis edasi ei saa ja kogu pidu ära lõpetada kahe kvallisõiduga oleks üpris nadi. Lebbin võttis asja kindlalt ja 58.7 punkti tagasid koha eliminaatortabelis. Mees võis kergemalt hingata.
Teisena tuli joonele uuesti proovima Rait Lember. Eestikate hetke neljas mees pidi samuti tegema kindla sõidu aga kus sa sellega. Sabakoonuse lennutamine tähendas nulli ja esimene suurüllatus oli sündinud- Lember väljas!
Vahepeal oli Eduard Vahemets oma hainina sisepeeglisse (mis siis, et seda pole) vaadanud ja tuvastanud sealt Eestikate üldliidri näo. Esimese sõidu punktid pole mitte sobilikud sellise näolapi omanikule. 82.5 punkti ja normaalne olukord planeedil taastatud. Umbes samas seisus oli ka Henri Puhmas, ainult et kõvasti hullemas. Esimese ringi null ei sobi kohe mitte Eestikate teisele mehele. Ja esimest korda nägin vähemalt mina, kuidas poiss kindlapeale sõitma läks! Kuidas muidu seletada viimase sabakoonuse ja turbobemmi vahele jäänud pea kahte tühja meetrit?! Aga 75.4 punkti ja kindel edasipääs. Henri võis samuti kergemalt hingata.
Teine grupp tõi rajale paar põhjanaabrit, Toomara, Kipperi ja selle aasta debüüdi teinud Urmo Täheste. Aaltolt kaks kindlat sõitu, parim neist 74 puntki vääriline. Taavi “Tomz aka Toomas” Toomara otsustas aga esimeses sõidus kopeerida nii mõnegi teise eeskuju ja tulemuseks null. Suurepärase tagasituleku driftimaailma teinud Tõnis Kipper pani aga rahva röökima ja esimene run 82.1 punkti. Kaunis.
Neljandana tuli rajale minu isiklik absoluutselt lemmik driftipill, Juha Pöytälaakso ülelaetud M3 mootoriga BMW E46 sedaan. Nii stiilset ja ilusat driftikat pole ma vist varem näinudki. Ja mehe sõiduoskused olid samast mastist, teise sõidu 84.1 puntki tähendasid tabelitipu vallutamist.
Täheste oma BMW´ga, millel aitab edasi liikuda tagasihoidlik V10 Dodge Viperi mootor, sai esimeses ringis 49 punkti ja garanteeris samuti pääsu teise ringi. Seega oli teises ringis ainukesena kastanid vaja tulest välja tuua Toomaral. Kuna punase putuka käigukast ikka jupsis, oli selge, et omamoodi pähkel see Taavile olema saab. Õnneks 58.2 punkti ja katastroof jäi sündimata. Aga kindlasti ei unusta ma Taavi nägu peale kvalle ja lauset: “täiesti jube on esimeses ringis null saada”. Tomz, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Kui finaalide-eelne koosolek juhtidel peetud, oli aeg hakata selgitama praeguse hetke kangemaid driftereid. Alustatud sai Street klassiga nagu ikka. Ja meie mees Jarmo Luht kohe teises paaris, vastaseks esimese Tartu etapi võitja Uusalu. Oleks vaene Andres tol hetkel teadnud, kelle-mille vastu ta sõitma peab, oleks ta vast tahtnud kohe nina linna poole keerata aga seda, et Jarmo kõik kohtunikud püsti tõstab ja plaksutama paneb, ei teadnud isegi Team Ghost mitte. Kui suits oli haihtunud ja aju taas tööle hakkas, oli segane olemine. Rahvas huilgas, kohtunikud plaksutasid, kommentaatorid kiitsid. Kaspar kargas tornist püsti ja ütles, et ainukesed miinused tulevad liiga suurest entry-kiirusest. Muidu on maksimum. 95.2 punkti.
No mis kuradi moodi sa annad rookie´le 95 punni?! “Et kuule sa oled algaja aga sa sõitsid just kõrgeimad punktid, mis meie riigis sõidetud on!?” Vähemasti minuteada. Lihtsamaks ei teinud ka Jarmo vastus raadiosides, et “ma tean nüüd täpselt, kuidas seda rada sõita”. Mina küll ei tea. Ja ma peaks sind rajaäärest õpetama??? Get real.
Igatahes muutus Luht paugust soosikuks number üks kogu etapi võidu suhtes ja jäin kerge värinaga ootama teist roundi, TOP8´t nimelt. Seal oli talle ju vastu liikumas kvallide võitja Randar Kajo, kes samuti suurepärased punktid oli saanud. Kui algselt tundus, et ajalugu on kordunud ja tohutu arv punkte Jarmole peale sõitu kaela langenud, oli üllatav tõsiasi see, et esimene ninakoonus oli saanud õrna tõuke, mille tulemusel ta ümber potsatas ja sõidu nullis. Ja kuna Randari entry-kiirus oli grammivõrra täpsem, Kajo edasi. Tol hetkel tõmbas minu näo krimpsu ära sest sedasi ei taha kaotada keegi aga kui ala iseloom ja reeglid on sellised, tuleb nõnda ka mängida.
Igatahes liikus Kajo ka peale kastiga jamanud Valdma küpsetamist finaali, kus talle tõmbas mütsi pähe ei keegi muu, kui Martin Vaga. Harold omakorda võttis kohustusliku võidu igati tubli üllatuse valmistanud Arti Kannisto ees, tasuks kolmas koht. Õnneks või kahjuks polnud väga aega Jarmo üleelamisi põdeda, sest üks meie tiimi sõitjatest oli ikka kõrges mängus sees ja seega saigi keskendutud PRO klassi tandemitele.
Seda tsirkust olid tegelikult ju kõik oodanud. Kaks päeva ebastabiilseid sõite andis aluse põnevateks ja ootamatuteks lahendusteks rajal. Ja ma väga ei eksinudki.
Esimeses ringis oli ainuke võitluspaar Toomara ja Täheste. Kuna Urmo pill on veel liiga värske ja harjumatu, oli raske ägedat tandemit oodata. Ja nii ka läks, vaatamata tehniliste probleemidele, võttis Taavi oma ja koht TOP8´s olemas.
Seal tuli muidugi kohe vastu kvallide võitja Juha Pöytälaakso, kes Tomzi teekonna ka seekord lõpetas. Seega Taavile kojuviimiseks 8.koht.
Järgmine paar aga võttis judinad seljale- Kristjan “Crac” Klemets versus Henri “Sõge” Puhmas. Arvestades, et Crac oli ilmselgelt leidmas enda mojo´t ja seetõttu ka drifti, oli põhjust küüsi närida. Henri ees ja Crac kohe järgi, mindi esimesele katsele. Pace-koonuse esmakordne kasutamine nullis õnneks ära võimsate turbokate entry-alas eest ärapaugutamise ja nõnda oligi Crac esimeses kurvis kenasti Henri kõrval. Vahest et liigagi kõrval, sest lauge kaare keskel oli pill surutud juba liiga sisse. Kiire korrektuur käsipiduriga aga tulemust ei andnud, sest võttis harjumatult hilja ja kutsuski esile sõiduvea. Minu suust lendasid inetud sõnad taevapoole, sest Puhmas oli samahästi kui sõidu võitnud ja mees pidi ainult lõpuni driftima. Kuna Henril on arvatavasti peas lüliti ON/OFF kirjaga ja ei mingit vahepealset astet tekstiga SAFE, rebis ta autost ja rehvidest viimast ning niigi päeva jooksul palju vatti saanud viimane sabakoonus pidi taas ette võtma lennureisi. Tulemuseks mõlemale seega selles sõidus null. Uskumatu lugu!
Oli aeg kohti vahetada. Crac ees, Henri sabas kui vari, mindi teisele katsele. Kuna Henri autol on pea poole rohkem jõudu, oli selge, et taga sõita parajalt keeruline. Tegelikkus oli aga see, et Puhmas pidi tõsiselt pingutama, et Nissanil järgi püsida ning tulemuseks mõlemalt väga korralik tandem. Kuna kohtunike arvates oli teises sõidus peale jäänud siiski Crac, oli võitja selge- Klemets edasi TOP4´ja! Drift on huvitav spordiala nagu iga teine, kus on vaja oskusi (erinevaid), tehnikat ja natuke õnne. Seekord magus peanahk Team Ghostile!
Järelejäänud paarides tegi päeva vast ilusaimaid tandemeid sõitnud Vahemets Lebbiniga sotid selgeks ja stabiilseid run´e teinud Aalto lõpetas ära rahva ühe lemmiku Tõnis Kipperi tööpäeva.
Seega poolfinaalipaarideks sai Pöytälaakso ja Klemets ning Vahemets ja Aalto.
Kuigi emotsioon oli mul sellises kohas, kus ta võiks aastaringselt olla, ei jätnud Juha kahjuks Cracile suurt võimalust, vaata sõite kuidas tahad. Mõlemad tegid head sõidud aga igas aspektis oli maailma ilusaim driftibaierlane sammuke ees ja teenis igati õige finaalikoha. Täpselt sama kehtis ka teise poolfinaalipaari kohta- Vahemets lihtsalt oli parem igas elemendis ja nõnda moodustusid Eesti-Soome maavõistluse paarid finaaliks ja 3-4 koha sõiduks.
Alustati loomulikult 3-4 koha sõitudega, sest finaal on ikkagi see punane kirss tordil.
Crac taas ees, Aalto kannul kui näljane punane hunt(!?). Taas suutis madalalt haukav V8 stardikiirenduses pace-koonuse abiga teha korraliku kiirendusega ja pööret nõudev turbokas oli hädas, et järgi saada. Amil oli tükk tegemist ja päris küljealla ei saanudki. Mõlemalt siiski korralik sõit ja punktid enne positsioonivahetust võrdsed. Tõotas tulla põnev teine sõit!
Küll aga otsustas Aalto teha teises run´is Puhmast, sest käiguvahetuseveaga praktiliselt oma võimalused minetanud Crac sai ainult pealt vaadata, kuidas Ami viimase sabakoonuse rahvasuunas lennutas! See aga tähendas, et taas mõlemale null ja päeva esimene OMT (uus sõit) tõsiasi! Huh, kus see drift võib karm olla.
Teine katse oli Cracilt juba oluliselt parem. Eessõitjana väljateenitud +3 punkti ja teises sõidus samuti igati arvestatav jälitamine ja kopeerimine andsid minu täiesti erapooletu arvamuse järgi eelise meie mehele, kuigi loomulikult põnevuse huvides tulemust kohe teatavaks ei tehtud. Sest enne pidi Eduard “Ets aka Vehemet” Vahemets meie põhjanaabrile rajal selgeks tegema, et külalislahkust võitlustandril ei osutata. Ütleme nii, et finaal oli finaali väärt, sest seal oli kaks päeva parimat meest-masinat. Ets näitas siiski ülesse meeldivat ebaviisakust ja sõitis lihtsalt paremini. Vähemalt mulle tundus nii.
Üle pika-pika aja sai meie tiim taas tunda, mida tähendab ootamine. Just tulemuste ootamine, sest kolmanda-neljanda koha saamise vahe on sama, kui bingoga võitmine ja tabamusteta lotopileti viskamine prügikasti. Ehk siis kõik või mitte midagi. Ja kuigi sisetunne lubas head, on kohtunikel tihtipeale asjadest teine ja professionaalsem arusaam. Kui Street klass oli oma karikad, nänni ja kihiseva kätte saanud, algas mu peas trummipõrin. “Ja kolmas koht kuulub… paus kestis terve igaviku… Kristjan “Crac” Klemetsile!!!” Oeh, raske on kirjeldada seda rõõmu, mida võib sport pakkuda. Palju on panustatud siia alasse: kogu tiim, sõbrad, toetajad, fännid, kaasvõistlejad. Kirjeldamatu emotsioon, õnnitlused, rahulolu. Hakkad nägema teisi inimesi, kes samuti hindavad seda, mida oled teinud, soovides sulle südamest õnne ja parimat. Jah, driftis on see sõiduadrenaliin üks asi aga hoopis teine on edukas olemisega kaasnev joovastus. Kui kogu see platsitäis rahvast just sinule aplodeerib ja hõiskab!
Võitjas polnud samuti kahtlust, Vahemets oli parem ja seega sai Pöytälaakso korraliku teise koha. Ami Aalto pidi seekord leppima siis kõige valusama kohaga, selle nõmeda neljandaga. Aga see lihtsalt on mootorisport, kus loevad punktid, kohtunikud, närv, õnn ja sada muud asja. Seekord olid need kõik meie õuel!
Ahjaa, pidu kestis hommikuni!
Ps. Tänan Liis Grossi osade piltide eest.
