Möödunud nädalavahetus pakkus uue kogemuse, milleks oli rallikrossi jälgimine. Kuigi olin jälginud seda ala juba nüüdseks mitmed aastad, ei osanud ma sellegipoolest midagi väga oodata. Varasem ligilähedane kogemus piirdus vaid talvel toimunud superkrossiga hipodroomil, kuid temperatuuri tõttu tundus olulisem varvaste soojendamine ning seest kõrvetavate jookidega sisemuse elustamine.
Seekord oli kõik aga teistmoodi. Ilm suurepärane, tuju hea, autod aina uhkemad. Võib julgelt öelda, et mõningate aastate tagused kõverad romud on asendunud ikka oluliselt paremate masinatega. Kuid oh ei, sugugi ei pea kartma, et seetõttu hoitaks end rohkem tagasi.
Nii ka seekord, kui meie kohale jõudsime, olid esimesed autod end juba trennides katusele keeranud ja seega ka kogu võistluse katkestanud.
Aga tulles põgusalt tagasi autode juurde – sisemus lausa kutsub rooli. Olgugi, et veidi tolmune, kuid see käib rallikrossi puhul ometi asja juure.
Nagu ühele Supercar (endine Div1) klassi autole kohane, on mootori jahutusradiaatorid viidud taha ja ette jäetud vaid turbole vajalik vahejahuti. Kuid soojal suveilmal vajab seegi omakorda jahutamist.
Boksides ringi vaadatud, sai hakata nautima võidusõite. Nii imelik kui see ka pole, pakkus vast mõningaid nauditavamaid duelle kõige vähemate osalejatega klass. Ma ei hakka siin ütlema, et rohkemaid poleks vajagi olnud, kuid ka Rommi Pukk (BMW 318is) ja Kalmer Vaht (VAZ 2105) suutsid vinget võidusõitu näidata.
Suhteliselt aeglasel Põltsamaa rajal jäi iga kord peale muideks vana Lada.
Tagaveolised autod olid tõenäoliselt aeglasemaid ning ei läbinud ühtegi kurvi ilma külglibisemiseta. Täiesti arusaadav, miks mõni mees maailmas on edasi liikunud drifti või vastupidi.
Kõige osavõtjaterohkemaks klassiks osutus ootuspäraselt S1600, mis sätestab esiveo ja kuni 1600ccm mootorid.
Palju autosid, tihe konkurents ning raskused koos kurvi mahtuda. Vahel ei tuleks ehk stangesidki külge panna – pärast sõitu veidi lihtsam, saaks vähemalt haagisele ajades terved ja puhtad tükid külge keerata.
Eriti õnnetult lõppes see võistlus aga Imre Karule, kes oma viimases eelsõidus teises kurvis riivas rajapiireteks olevaid rehve ning tegi uhke õhulennu. Kohe nii uhke, et osalemaks järgmistel võistlustel, on tarvis uut kere.
Video: Imre Karu katus
Liikudes edasi finaalide juurde – täpsemalt A-finaali. Sinna lastakse sõitma 6 parimat eelsõitude sõitjat ning 2 B-finaali kiireimat.
Võitjaks seekord noor Janno Ligur, sõidukiks punane Lada Samara.
Tuul oli kogu päeva tugev, üldiselt on see soojal suveilmal täitsa meeldiv asi. Ka seekord oleks võinud nii olla, kuid muidugi näevad kirjutamata seadused ette, et tuul peab olema justnimelt publiku poole. Rallikrossi autod aga tolmutavad kõvasti ning koduski sai veel kõrvadest liiva välja nokitud ning juukseid sasides ka kõike krudisema panna.
Selle vastu astuti raja kastmisega, mida tehti enne finaale. Tulemuseks väga hea nähtavus, väga mõnus pori, mis esiveoliste autode alt maruhästi publiku poole lendas. Mulle meeldis! Võistluselt ei peagi naasma sama puhtalt kui kaubanduskeskusest või kirikust. On ikka tunne, et oled asja sees.
Päeva naelaks olid kahtlemata Supercar klassi stardid. Seal on vaid neliveolised autod, millel enamasti jõudu ropult. Mujal maailmas pole enam harulduseks ka 650-700hj väikesest kaheliitrisest välja pigistada. Ka meil hakkab esiotsa autode võimsus alles numbriga 5. Sealjuures sõidavad kõik ühesuguse lõigatud slikiga. Muidugi Piiroja lühikesel ja võrdlemisi aeglasel rajal seda kõike tarvis polnud ning esiotsa ligi pääsesid ka vähemate mootoritega autod.
Midagi vanade Audide fännidele. Ka 80datel, kui B-rühm keelustati, liikusid väga paljud äsja valminud suurepärased autod rallikrossi radadele. Siingi on kahtlemata tegu nostalgiaga.
Nostalgiaga, mis saavutas neljanda koha…
Andri Õun ja Reinsalusporti poolt ehitatud viimase generatsiooni Ford Fiesta. Sel korral saadi auväärt kolmas koht.
Ja 90date WRC fännidele Ford Escort. Minu põlvkonna nostalgia ning auto, mis sai valitud nii mõneski rallimängus kõigi muude seast.
Kontrastide mäng – omavahel võistlemas nii spetsiaalselt ehitatud masin, kui ka tänavalt võetud ja siis sobilikumaks ehitatud Subaru.
Finaalis pakkus enim põnevust duell Helmet Palmi ja Ruve Veski vahel, kel mõlemil Evo VI. Võitlus oli niivõrd tihe, et taaskord stangedest tükid lendasid.
See võitluspaar suutis teistel eest ära sõita vaatamata tehnilistele probleemidele. Palmi auto paukus väga kahtlaselt (ka boksis püüti leida lahendust) ning Ruve autol puudus koguni kolmas käik. Otsekasti puhul aga tuli iga kord käia teiselt neljandale vahetusel korraks ka kolmandas ning sellega aeglasel rajal kahtlemata kaotas aega. Mis küll saanud oleks, kui mõlemil mehel autod täiesti tervena lõpuni vastu pidanuks.
Igatahes kindel on see, et oma teist rallikrossi sõitnud ja kohe ka teise koha saanud Veskil tasub silm peal hoida. Ringrajalt BMW klassist juba 2 meistritiitlit on, ehk ei jää rallikrossistki tulemata..
