Mõned tootjad kohe teavad kuidas õigeid nuppe vajutada. Lambo on kindlasti üks nendest, kelle concept’id võtavad jalust nõrgaks ja sama kehtib ka nende seeriamudelite puhul.
See võis olla millenniumi vahetusele järgnenud lähikuudel, kui esmakordselt Diablo asendust silmasin. Murcielago kerekuju ja toona futuristlikuna mõjunud disain olid täpselt kümnesse. Ei mingeid suuri tagaspoilereid või kõverpeegli ees kujundatud kerepaneele. Pigem on välimuses tunda rohkem nurgelisust ja sirgeid jooni, mis rõhutavad auto madalat ja ülbet hoiakut suurepäraselt.
Kui nüüd mõelda 13 aastat tagasi, siis ei oleks ma eales uskunud, et minu ja Murci teed võivad ükskord sellisel moel ristuda. Sõita Murciga ringrajal ja seda ilma nõudeta end tagasi hoida on bucket list stuff. Okei, tagasi tuli end siiski hoida, sest selle kunstiteose vigastamine oli totaalselt välistatud.
Kui rääkida selle hüperauto mootorist, siis tuleb vaadata tagasi väga kaugesse aega. Kui Ferruccio Lamborghini hakkas kuuekümnendatel aastatel uut V12 tüüp mootorit jahtima, võttis ta ühendust Giotto Bizzarriniga, kes ehitas 1963.aastaks valmis toona veel 3.5 liitrise töömahuga topeltnukkadega isendi. Jõud, mida see uus powerhouse oma esimestel testidel näitas, oli midagi sensatsioonilist ja tegi Ferrarile pika puuga ära, mis härra Lamborghini eesmärgiks tegelikult oligi.
Tänapäevaks on mootori töömaht kasvanud 6.5 liitrini ja viimane mootoriruum, kus too legendaarne tööloom asetses, oli Murcielago tippmudel LP 670–4 SuperVeloce, mille võimus oli kasvanud juba 670 hobujõuni. Antud isendil on ta veel “vaid” 6.2 liitrine ja võimsust pakub ta kõigile neljale rattale kogusummas 580hj.
Töökindluse osas ei saa jõutehasele midagi ette heita ja sama kehtib ka ülejäänud auto kohta, mõningate mööndustega elektrisüsteemis :) Aga see ongi õige itaallase tunnus ja aegajaline märgutuli armatuurlauas on pigem kohustuslik. Parendatud on vaid õlijahutust, sest originaal radiaatoritega kippus rajapäeval mootori eluvedelik tiba kuumaks. Kasutusel on Laminova tüüpi soojusvahetiga õliradiaatorid, mis toimivad täpselt nii nagu vaja.
Kui muidu on auto mõnusalt sile, siis kuuma ilmaga tõstab ta tiiba, et radikatesse pääseks rohkem õhku.
Veel on rajal paremaks toimimiseks välja vahetatud esipidurid, mis originaalis olid Murcielagol veel oma eellase Diablo iganenud lahendus. Kasutusel on Alconi GT seeria võidusõidupidurid, mis omaniku sõnul on end siiamaani täielikult õigustanud. Murci uuenenud mudelil, LP-640, on kasutusel juba tiba paremad pidurid, kuid rajale nad hästi ikkagi ei sobi.
Kui olen juba korduvalt rääkinud rajal käimisest, siis tegelikult on see üks viimaseid kohti, kus Murcielagot tavaliselt näha saab. See ei ole tingitud millestki muust kui auto omanikest, kes pigem poosetavad linnavahel või maanteel, mitte ei käi end rajal tühjaks sõitmas. Õnneks on konkreetne isend leidnud omale tõelise rajafännist omaniku ja on käinud temaga käsikäes paljudel suurtel Euroopa rajapäevadel.
Pidamise osas ei saa nahkhiirele midagi ette heita, sest seda on jagatud kapaga. Veel lisavad efekti Toyo poolslikid, kuid mida piirile lähemale seda elukat suruda, seda hirmsamaks elu läheb. Kui alguses tundub, et saab suruda veel ja veel ja veel, siis ühtäkki pidamine kaob ja auto lendab sinna, kuhu füüsika viib.
Seega on tema taltsutamiseks vaja suuri cojones‘eid, kuid olukorda teeb ebamugavamaks kitsas sõitjateruum, kus väga kätega sahmida ei saa. Sõidule lisab vürtsi muudetud väljalase, mis paiskab õhku meeliülendava orkestri, mille helistik iga pöördega aina kõrgemaks kruvitakse. Tõeline eargasm saabub aga sisselaske kergest vilinast, mis ühe vabalthingava autoga peaks alati kaasas käima. Need mõned ringid auto24ringil ei lähe mul tõenäoliselt iial meelest.
Veel praegugi, mitmed kuud pärast autoga sõitmist, tunnen seda mõnusalt sujuvat minekut ja robotkasti jõnksatusega käiguvahetusi. Fantastiline elamus!
Kui küsisin omanikult, et miks just Murcielago, vastas ta üsna kiirelt, et see on tema jaoks veel viimane “pruuni triibu” Lambo. Ka esimene proovisõit Miami avaratel kiirteedel oleks äärepealt vanglas lõppenud, sest see auto kutsub kihutama ja ülemeelikult käituma. Uuemad mudelid olla tema jaoks liialt Audilikud või vaoshoitud ja ei paku seda pöörast seksapiili nagu Murci. Et tema julma välimust ja südikat hinge veel rõhutada, ongi auto saanud matt-musta värvitooni, et oma nime, mis otsetõlkes hispaania keelest tähendab nahkhiirt, välja kanda, kuid on üle võetud ühelt väärikalt võitluspullilt, kes näitas üles ülimat võitlusvaimu, ning kellele matadoor tema elu säästis, näidates sellega üles ülimat austust. Muideks too sama pull kingiti hiljem Don Antonio Miurale, kes pani selle loomaga alguse oma legendaarsele pullikasvatusele ja kelle perenimi ilutseb ühe Lamborghini parima disainiga mudeli tagaosal.
Kui keegi otsib autot, millega anda edasi sõnumit ja seda just oma sõpradele, siis ei ole olemas paremat viisi. Naised ei saa sellest autost tihti aru, sest tegu on liiga robustse isendiga, kuid kindlasti on erandeid.
Nagu isegi võite arvata, siis oli fantastiline päev ja pöidlad on õigustatult püsti.
* filmi “Fear and Loathing in Las Vegas” tsitaat.
