Kui pill peab reedeks rajal olema, siis tegelikult alternatiivid puuduvad mittejõudmiseks. F E I L ei ole optsioon. Neljapäeval 18.30, olles endale töövälisel ajal ära rääkinud juukselõikuse ja saanud selle meeldiva ning pead silitava protsessiga ühele poole, siirdusin Ghosti garaazi. Tööde nimekiri oli piisavalt pikk, et mitte lubada endale kummivenitamist näiteks läbi töökoja akna avaneva kupeldamisturu ja narkodiilerite toimetuste jälgimiseks. Ei, mitte täna! Team Ghost on uskumatult ühte sammu astuv kollektiiv, kus üksteise mõtteid haaratakse lennult ja kõrvalistel isikutel pole lootustki mõista sünergiat, mis sealt seinte vahelt lausa välja pressib. Ei, täna pean olema tasemel ja andma oma panuse, mis siis et mujal maailmas sponsorid tavaliselt käsi ei määri. Siin majas aga tuleb võtta seda kui privileegi, kui sind appi kutsutakse…
Kohale jõudnuna selgub esimesena, et auto piloot Crac järjekordses tööprotsessis ei osale. Üleöö rikkaks saanud ja külla tulnud ameerika tuttav võtab mehelt aja tegeleda oma plekist (või on see klaasplastist) ratsuga ja võib olla ongi parem. Ma ei tea, et Vettel oma vormelit ise ehitaks. Selle asemel on kohal peamehhaanik Heikki, klepsu- ja disainiguru Siim-Kristjan ning peagi on laekumas ka Lauri, kelle fanaatiline treeningprotsess läheneva triatloni eel on ainult pisike takistus kõiki tegemisi silmas pidades.
Kuna Heikki on kunn ja tema sõna on käsk, kuulan huviga oma ülesandeid. Neid on mitmeid- alustuseks kütuserõhuregulaator pingutada ja talle uus kodu leida. Kui see tehtud, tegeleda tulede paigaldusega. Heikki ise tuiskab pooleks tunniks minema, pere vajab tähelepanu.
Siim-Kristjan juba tuunib klepsudega pilli ägedamaks, käärin isegi käised ülesse ja asun toimetama. 10 minutiga on regulaatori otsad pingutatud ja hea kohtki leitud. Enne voolikute ühendamist köidab minu tähelepanu aga üks stuts, mis on imelikult viltu! Oot oot, mõtleb aju, midagi on mäda. Keeran osa lahti ja esimene tagasilöök- keere täiesti maas. Viljarilt VKM´st saadud stutsi keere on puhtamast puhtam. Kiire kõne kinnitab, et antud detail on problemaatilise saadavusega. Eriti õhtul. Ok, kõik oligi liiga ilus! Esimene reedene ülesanne on kirjas- kui stutsi ei leia siis auto ei sõida. Jube lihtne!
Tulede paigaldus möödub kiiresti ja üllatusi ei tule. Vahepeal tagasi jõudnud Heikki annab uued juhised, milleks on välise massilüliti katkestustrossi paigaldus ja gaasipedaali LED-riba aktiveeriva mikrolüliti kinnituse fabritseering. Olles selliseid huvitavaid töid pea 10aastat teinud, ei valmista antud ülesanded mingit probleemi. Esiklaasi ülaserva paigaldatud LED-ribade (pidur ja gaas) katmine aga pakketeibiga on juba sellist masti väljakutse, mis saab kaks täiskasvanud meest naeru lõkerdama ja elementaarne probleem vajab 6 korda teibiriba veatut tõmbamist, et osapooled rahule jääks. Insane!
Kuna driftimasinate esipamprid saavad kõvasti vatti siis on ülioluline, et see kiiresti eest käiks aga et ka omal kohal püsiks. Selleks sai Lauriga kulutatud tubli tund millimeetri pealt mõõtmist, et kiirkinnitus vedrud paika saaks. Olgu etterutates öeldud, et härra Crac ei pidanud meie tööd reedeses trennis aga millekski ja purustas pampri (ja palju muudki) u. 6 osaks. Siiski on absoluutselt nauditav, kuidas Ghosti kaader suudab tähelepanu pöörata pisidetailidele päevast päeva iga töö puhul!
Kell oli vahepeal saanud pool üks öösel ja oli vaja magama saada. Heikki aga toimetas kella kaheni!
Järgmisel päeval oli minu esmane ülesanne leida puuduv stuts regulaatorile ja kuna mu hommikune teekond viis mind Lasnamäele, oli loogiline jätk Hydroscand. Lajatasin kütuse rõhuregulaatori lauale ja enne kui jõudsin iitsatadagi oma soovidest, tuli letitagant sõbralik noogutus: “ma tean, sa pole esimene”… Sellega koos kadus teenindaja kuskile riiulitevahele, et peagi tagasi tulla vajaminevate juppidega. Probleem lahendatud! Sõitsin rahuolevana Ghosti, et oma kiiret probleemilahendamise oskust teistelegi näidata ja ehk mõne kiidusõna saada. Kuna kellegil polnud mind autoehituse kõrvalt aega kiita, tundus lihtsam minna kaasa üldise töövooluga. Seda ma ka tegin ja teiste antud tööülesanded lausa lendasid. Umbes kell 14, kui Crac oli läinud treilerile järgi, sai auto käivitatud. Ninna tunginud bensiinilõhn meid väga ei morjendanud kuna midagi kapoti alt ei lekkinud ja elu tundus lill. Jahutussüsteem õhutatud, istusin oma autosse ja kihutasin koju, et pakkida asjad ja asuda Haapsalu poole teele.
Olles oodanud poiste kõne pea 30minutit, helistasin Heikkile ise, et uurida nende asukohta minu suhtes. Selgus aga et asukoht polnud muutunud neil meetritiki ja selle peamine põhjus oli kütusepaaki puuritud augud. Augud sellises kohas ei ole kunagi head aga natuke lohutas torust kuuldud: “me juba parandame”. Oeh mõtlesin ja vajutasin parema jala sirgeks, masina nina Haapsalusse suunatud.
Kell 17 ei olnud lennukal peaaegu, et kedagi. Ets ja Tomz ning paar aparaati veel. Kell 18 algama pidanud treeningsõidud kirjutasin omal peas tunni võrra kindlasti hilisemaks, mis arvestades eelnevaid sündmusi, oli igati hea asi. Kui Nissan lõpuks kohale jõudis ja maha sai laetud, hakkas sobivasti sõitjate koosolek. Crac hüppas rooli tagant, Heikki hüppas rooli taha ja sinna see mootor kustus ka. Käivitus küll uuesti aga tühikäik puterdas ja gaas põhimõtteliselt ei reageerinud. Vaatasime üpriski pikkade nägudega üksteist ja saades esimesest ehmatusest üle, hakkasime probleemi otsima. Selgus kiiresti, et kütuserõhk on ümmargune null! Pump? Regulaator? Mis veel? Ei kulunud kaua aega, kui Heikki probleemi leidis- lagunenud kütusevoolikud paagis! Kuu aega vanad, ostetud “õiged”! Et mismõttes?
Kuna kütus on vedelik, mis nalja ei mõista siis oli selge, et paagi voolikud pole ainsad, mis tuleb vahetada. Ka kapotialused olid samast seeriast! Heikki kääris käised ja vähem kui tunniga oli kõik tehtud. Vinge! Crac hüppas autosse, sest iga sõit oli selle, ikkagi uue masinaga, kulla hinnaga. Esimene sõit nagu ikka, lipa-lopa, sekka paar ok kohta. Teine sõit ja vaatasin kohe, et hoog liiga suur (tagantjärgi on hea targutada!) ja nii see masin selle ainsa megasuure augu rajaäärest ülesse leidiski! Täiesti effektne, lastud pääsukese õhulend ja pilpaid lendas… Selline 10 meetrit põllule. Huh, hea et üle katuse ei pannud, jõudsin mõelda. Kuidagi koperdas masin boksi ja Heikkigi jõudis stangesülemiga kohale.
Esmasel vaatlusel täheldatud kahjud:
– esistange täiesti puruks
– 1 küljekarp osaliselt puruks
– tagastange nurk puruks
– mõlemad esitiivad kõvasti muljutud
– sumpa trippidest lahti
– roolivardad kõverad
– roolilatt kõver
– kõva paugu saanud enesekindlus
Kuna nalja me tegema ei tulnud ja arvestades, et enamus võistlusi oli kulgenud meie tiimile üpris murevabalt, oli ka aeg, et midagi huvitavamat boksis toimuks kui ainult õllejoomine. Kuna tööriistakast oli teise autoga alles saabumas Tallinnast, oli meie relvaarsenal vägagi piiratud kuid driftis on super inimesed ja vajaminevad vahendid sai platsilt kokku kogutud.
Suurim probleem oli ilmselgelt roolivardad ja latt. Vardad sai haamriga sirgeks pekstud aga lati olukord oli enam kui küsimärgiga! Siiski sai auto kiiresti kokku lapitud ja uuesti võitlusväljale saadetud, et võtta trennidest viimast. See aga enam väga hästi välja ei kukkunud, peamiselt kahtlaselt käituva auto ja psühholoogiliste barjääride koosmõjul. Kell 23 oli pidu läbi ja aeg lahkuda.
Järgmine hommik oli selge, et peame esimestena platsis olema ja kasutama treeninguteks eraldatud aega maksmimaalselt ära. Vaatamata eelmise öö sündmustele olid kõik tiimiliikmed piisavas konditsioonis, et uut võistluspäeva täie jõuga rünnata. Craci sõit polnud imelikul kombel ööga paremaks muutunud ja varasemalt mõtetes mõlkunud poodiumikoht muutus pigem mõtteks punktidest. Et kui ainult õnnestuks neid kvalifikatsioonis saada! Aga kui miski hakkab viltu vedama, teeb ta seda üldjuhul lõpuni ja seegi kord polnud erand! Järjekordne run väänas uuesti kõveraks eelnevalt haamrit saanud roolivarda… Tuule kiirusel eemaldatud detaili silmitsedes oli selge, et nendega enam sõita ei kannata ja alternatiiv oli kas leida uued või olemasolevaid keevitusega natuke õpetada. Sel ajal kui Heikki ja Crac Haapsalu linna probleemi lahendama suundusid, valmistasime kõik ette, et vajalike osade saabumisel auto kiiresti kokku lapata. Ei läinudki kaua, kui läbi paraja juhuse leitud Nissan Sunny vardad saabusid ja peale kerget modifikatsiooni ka oma koha auto küljes leidsid. Kõik hea ja tore, suundusime Craciga paralleelrajale natuke tehtut testima, sest trennid olid läbi ja enne kvalifikatsiooni tundus hea mõte natuke paarutada. Kaua seda rõõmu meil polnud, sest kiiresti sai selgeks et midagi ikkagi loksub ja on lahti. Boksis taas nina ülesse ja käega erinevaid veermikulülisid katsuma-raputama-logistama. Kiirelt selgus, et eelmise õhtu “hüpe” oli olnud piisava jõuga, et lahti põrutada coiloveri regullrõnga ja roolivarraste speisserid. Kiirelt käed käima ja pingutustega ühelepoole jõudnuna, rattad alla ja kvalifikatsiooni.
Kvalifikatsiooni võtan kokku sõnadega, et vahest peab päeva lõpuks ka vedama. 40-midagi punkti ja tegelikult oma kahe päeva parima sõidu teinud Crac tagas sellega pääsu 16 parema sekka, mis tundus omamoodi ime arvestades kõiki muresid ja probleeme. Ellika esimeses ringis saadud võit Kipperi üle oli sellesmõttes oodatud, et oma üliaeglase liikumiskiirusega ei andnud V8 mootoriga Nissan palju lootust pöördeid ja kiirust armastavale turbo-Nissanile. Ilmselgelt see rada Tõnist ja tema autot ei soosinud ning selle peale ka välja sai mindud. Teise ellikaringi sõit hilisema üldvõitja Taavi vastu oli aga juba lootusetu, sest Taavi teadis mis ta tegema peab ja täpselt seda mees tegigi. Ausaltöeldes polekski väga kujutanud ette kedagi teist võitmas, lihtsalt finaalis oleks tahtnud hirmsasti näha Tomzi ja Puhmase tandemit!
48h läks kiiremini kui kunagi varem. See on fakt. Esimest korda sööma sai jõutud peale ürituse lõppu ja minu puhul on see harukordne nähe, sest toiduga ei mängita. Samas ei mängita ka mootorispordis, kus kaalul on rohkem kui ühe inimese panus ja tahe!
Sooviks kogu Ghosti tiimi nimel edastada tänud Sallule, Tomzile, Puhmasele ja Lebbini tiimile erinevate vahendite laenamisel! Lisaks omalt poolt müts maha Ghosti tiimi kirju kaadri ees, kuradi lahedad olete!
Et asi liiga tõsine ei oleks, vaatame hoopis inimesi ürituselt :)
