Kui sõita autoga järjest 24h teistes riikides, on pärast tükk tegemist, et sündmusi kronoloogilises järjekorras meenutada… Aga proovime :)
Kui Häädemeeste oli meie selja taha jäänud, oli enesetunne kõigil laes. Ikka need koduriigi rusuvad ja selgesti mõjuvad piirid ei tekita seda vabaduse tunnet, aga nüüd sasis tuul meie juukseid ja kogu maailm oli avatud süli ootamas teisel pool Iklat. Või midagi sellist. Tegelikkuses üks tavaline Eesti-Läti piiriületus ja esimesed ropud sõnad teeolude kohta. Kui me, etteruttavalt, oleks ainult aimanud, kui palju neid roppusi veel tulema hakkab!
Kui tavalised Lätis käigud lõppevad parempöördega Riia suunas, siis nüüd hoidsin peal ja sihtisime silte nimega KAUNA. Täpselt nii ilusti kirjutavad lätlased teeviitadele oma leedukatest naabrite ühe suurima linna nime. Aga Riia ümbersõit andis meie sõnavarra veel ühe ropu tähendusega sõna – “teetööd”. Kestev ning pidev sõim kestis ka Daugava jõe tammi ületamisel. Madala ja ülijäiga Beetlega osutus “offroad” katsete läbimine parajaks kunstiks ning mitmel korral andis tunnistust meie viletsast tempost ka pikk kohalike rivi seljataga.
Aga meie tuju ei suutnud see kuidagi rikkuda, sest ärevus eesootava ees oli suur ja kõik muu oli super!
Ilm megasoe ja inimesed tee ääres sõbralikult lehvitamas.
Nagu lubatud sai, läbisime Läti, parem jalg sirge ja alles Leedus lubasime endale esimese peatuse. See oli tegelikult pealesunnitud, sest esiklaas muutus aina raskemini läbivaadatavaks, kuna oli kaetud ühtlase putukate laibakihiga.
Ootamatult hakkas tulema ärevaid kõnesid me sõpradelt, et kas meiega on ikka kõik korras. Nimelt meie GPS signaaliga jälitatav auto olla juba Lätis, 10km üle piiri, justkui seismas! Saabunud info võimalikust rikkest jälgimissüsteemis tegi murelikuks, kuid kiire kõne Navirec´i andis kõigele seletuse – nimelt olla terve Läti ja Leedu GPRS võrk maas ning kuigi meie iga läbitud meeter salvestatakse, ei jõua see info kahjuks süsteemi. Anti lootust, et Poolas on kõik taas korras ja meie sitikas reaalajas jälgitav. Õnneks polnud meil enam Poola piirini palju jäänud! Aga ohh seda rõõmu lühikest, meie sõnavarra lisandus järgmine roppus: rekkad. Neid jagus ühe, kahe ja kuuekaupa. Õhtul, öösel ja hommikul. Kuhu see träni kõik liigub!?
Kuna ilmselgelt oli aeg vahetada juhti, siis kerge loputus, toit ja oli aeg Serxil rooliratas enda kätte võtta. Ise kolisin tagapingile, et natuke puhata. Loomulikult oli see üpris võimatu, kuna megajäik Beetle luges niigi viletsate teede konarused, augud ja roopad “kenasti” ülesse ja konstantne, räige rappumine oli üks peamisi võtmesõnasid. Oleks seda teadnud!
Kuna hommikused tunnid on need kõige raskemad, siis selleks hetkeks oli pulti asunud Tarmo, kellel unega probleeme ei ole ja kui meie, surelikud, magada proovisime, neelas tema järjest igavaid Poola kilomeetreid.
Õnneks iga Poola saab ükskord otsa ja Tsehhi tervitas meid varastel tundidel oma laiade kiirteedega, mis vajasid kogu aeg remonti. Vähemalt meie arvasime nii. Kiirteede kasutamine on Euroopas loomulikult tasuline, seega hankisime endale bensukast ka Tšehhi ja ette ära juba ka Austria kiirteede klepsud.
Kohati oli Tšehhi maastik hingematvalt kaunis ja oma vaadetega meie kahele fotokaamerale suurepäraseks materjaliks.
Igatahes iga teekond lõppeb, kasvõi ajutiselt kunagi ja linnake nimega Plzen oli meie esimeseks pikemaks pitstopiks. Kui muidu koosnes teedel avanev masinapargi pilt valgetest ja sinistest farmaridiisel Škodadest, siis õnnestus tabada hoopealt ka esimest natuke tigedamat liikurit.
Praegusel hetkel oleme me juba natukene puhanud ja tutvust teinud ka meie vanalinna hotelli keldrikorrusel asuva restoraniga.
Homne päev on kindlasti juba oluliselt põnevam oma Audi muuseumiga ja saabumisega sihtkohta. Stay tuned!
