Nädal tagasi (jah, tean, jälle olen hiljapeale jäänud) sai taas mindud Tallinnast ühte Eesti kaugeimasse kohta. Täpsemalt Misso valda, kus asub suurepärane rallikrossirada ja kus toimus ka Eesti meistrivõistluste etapp.
Osavõtjaid oli küll tavapärasest vähem, ehk andis endast tunda hooaja lõpp või hoopiski raja asukoht? Kuid nii Super1600, kui ka TouringCarid ei väsinud parima andmisest. Esiveolisi oli kohale tulnud lausa 15, neli neist küll noorteklassi arvestuses sõitvad.
SuperCaris jäid kahjuks mitmed võistlejad tulemata. Näiteks juba tiitli jaoks piisavalt punkte kogunud Sten Oja, eelmise hooaja meister Helmet Palm (kelle auto tehniliste probleemide tõttu haagiselegi kodus ei jõudnud). Puudunud olnuks ka Andri Õun, kelle auto veel Soomes seadistamises-veaotsimises oli ja mees kasutas Valdur Reinsalu autot. See omakorda tähendas seda, et Valdur sai päeva veeta boksialas ja publiku seas liikudes.
SuperCaris näitas hommikusel treeningul parimat minekut Mait Pikkof.
See aga ei kestnud kahjuks kaua, sest 800Nm otsustasid lahkuda kvalifikatsioonisõidus ploki kaudu. Tulemuseks uhke tulemöll auto põhja all (kirun oma aeglast päästikunäppu, mis sai peale vaid leegipojukese) ja kahjuks masina haagisele pakkimine.
Kuna kohal polnud Steni, Ottot ja Helmetit, siis oli teada, et neliveolistes tuleb kindlasti uus võitja. Selle nimel jäidki konkureerima pärast Maidu laialiminekut Ranno Bundsen, Andri Õun ja Oliver Oberg. Obergil polnud ka varasemast poodiumit ette näidata, seega võis mõneti rõõmustada juba eelsõitudes.
Üldiselt selliseks SuperCari stardid kujunesidki. Andril oli pikk võistluspaus, võõras auto ja Valduri sõidustiilile vastav seadistus.
Kiirus paranes aga pidevalt ja Rannoga püsisid ringiajad samas sekundis. Selgus, et Valduri pehmemas seades auto sobib Andrile tegelikult pareminigi. Kui varasemalt on kõrvalt vaadateski näha olnud, et Andri auto on alajuhitav, siis enam nii polnud. Kahju, et sellist testimist varem nii palju tehtud pole…
Finaali start nägi välja selline.
Ma pole varem Obergi sellise vihaga sõitmas näinud, kui tol päeval. Finaaliski tuldi esimestesse kurvidesse küljed koos, mingit allaandmist ei tundunud olema.
Varsti aga mehe hoog rauges täielikult ning auto sai pargitud lausa stardisirgele. Kolmas koht oli käes sellegipoolest ja põhjus tegelikult rõõmustamiseks olemas.
Edasine võitlus jätkus Bundseni ja Õuna vahel. Kuid Ranno oli endiselt nii parajalt kiirem, et pidevalt sai piisavat vahe hoitud.
Andri Fiestal purunes üks tagumine rehv ja auto hakkas rohkem käituma ühe teise ala masina moodi. Ehk pidanukski saatma mehe hoopiski NEZ driftile, kus laias laastus sarnase autoga rootslane ka võitis?
Ka teine koht teeb rõõmsaks, kuid keda ei teekski ca 500 hobujõulise pisikese putukaga kihutamine õnnelikuks?
Ranno võtmas oma esimest võitu, kaua oodatud kaunikene lõpuks ka ära tuli. See tõstis ka mehe punktiarvestuses teisele kohale.
Punktiseis enne Elva, Kulbilohu etappi:
1. Sten Oja 123p
2. Ranno Bundsen 82p
3. Mait Pikkof 77p
Vaid ühe punkti kaugusel (76p) on Otto Täht ja Oliver Oberg, kel mõlemal veel võimalik hooaja kokkuvõttes poodiumile tulla.
Muideks – kaarte tulevad korralikult segama järgmisel nädalvahetusel Elvasse Euroopa Meistrivõistluste kahekordne meister Super1600 klassis ja selle hooaja etapivõitja SuperCaris Andreas Bakkerud (NOR) ning Euroopa Autokrossi meistrivõistluste 2012a hõbe Valentin Korshusnov (RUS). Lisaks on lubanud veel tulla mitmed soomlased ja kui hästi läheb, siis ka mõningad lõunapoolsemate riikide esindajad.
Enim autosid tõi kohale esiveoliste klass – 15, mis taganuks ka C-finaali, kui kõik lõpuni vastu pidanuks.
Nende seas kohal neli noort, nagu ikka ehk Casper Eerikson, Mart Tikkerbär, Keiro Orgus ja Mihkel Varul.
Täiesti omaette klassist oli terve päeva jooksul Janno Ligur, kellele järgnemas Janis Baumanis ja Riho Loit.
Esimesed eelsõidud tõotasid kohe põnevad päeva, kuna kolm kiiret Samarat – Kurg, Rebane ja Pettai said kõik valestardi eest ajalise karistuse, mis kukutas neid eelsõitudes oluliselt tahapoole.
Andre suutis end aga päästa, olles eelsõitude punktide kokkuliitmise tulemusel siiski viiendal kohal ehk otse A-finaalis.
Priit Rebane ja Jaan Pettai pidid aga startima B-finaalist.
Et asjad veel põnevamad oleks – Arvo Kask teadis, et vajab vaid ühte punkti tiitli saamiseks, mis tuleb kindlasti ka ühe eelsõidu tulemuse kirja saamisega. Lisaks purunes tal diffrilukk ajasõidus ja mees ei teadnud üldse, kas auto seda sõitugi läbi veab. Ja see pole veel kõik – Arvol oli all eelmisest etapist hoiatus, ühe hoiatuse lisaks saamisel saanuks ta ka disklafi ja meistritiitel enam polekski nii kindel…
Kui start käis, lehvitas Arvo alles oma sõpradele-perele, lükkas õrnalt käigu sisse ja asus veerema. Justnimelt veerema, sest kiire sõit polnud, samas punkt oli nelja ringi pärast käes ja edasi võis panna täiega (vältides vaid kontakti). B-finaalis startis ta juba teisest reast, ilma diffrilukuta, sõitis puruks osa veermikust ning lõpetas siiski piisavalt kõrgel positsioonil ehk esimese kahe hulgas, et jõuda ka A-finaali.
Jaan Pettail nii hästi ei läinud ja tal tuli B-finaali kolmanda (ehk üldarvestuse 9.) kohaga esimest korda A-finaalist välja jääda.
B-finaalis jagati ka noorteklassi saatus, kuhu jõudsid Casper, Mart ja Mihkel. Kahjuks ütles Keiro auto mootor üles ja tema finaalidesse ei jõudnudki (muidu olnuks lausa C-finaaliga võistlus).
Taas leidsid üksteist rajal Eerikson ja Tikkerbär, kellest Tikkerbäril auto ka raja äärde jäi.
Vahest ehk üllatuslikult võitis seega alles oma kolmandat võistlust sõitnud Mihkel Varul.
A-finaal oli põnev. Kõrvuti startisid Janno Ligur ja Janis Baumanis. Nende tagant Riho Loit ja Erki Lind.
Stardikoridori lõpus puutusid kokku Loiti ja Linnu autod, misjärel Lind ka pirueti tegi. Õnneks maandus mees põllul, mitte teiste ees ja jätkas kohe ka sõitu. Sellist olukorda kasutas väga hästi ära Andre Kurg, kes kolmandaks tõusis.
Ees tuiskas aga ära Janno Ligur. Andre vahepeal aga võttis veidi Baumanisele järgi. Mõni ring enne lõppu hakkas tühjenema lätlase esimene parempoolne rehv ja Andre sai viimase ringi viimases kurvis ülinapilt mööda. Tulemuseks selle hooaja esimene poodium ja kohe teine koht! Siin pildil Lind ja Kask.
Ülihea meel oli muidugi Imre Karu üle, kes eelmisel hooajal 6. kohal lõpetas, sel hooajal A-finaali aga harva sattunud. Erinevalt kaasvõistlejatest sõidab ta 1400ccm mootoriga, mis lubab oluliselt väiksemat miinimumkaalu. Imre arvab, et vihmas peaks tekkima jääraja effekt – kergem auto on alati kiirem ja jõust vähe kasu. Tema kahjuks pole aga sel hooajal kordagi päriselt sadanud…Missost igatahes tasuks kuues koht, ka kuues eelsõitude järgi.
Andre Kurg, ilmselgelt rahul asjade käiguga.
Janno Ligur, keda ei tundunud miski peatavat.
Punktiseis:
1. Arvo Kask 129p
2. Jaan Pettai 96p
3. Priit Rebane 82p
Noorteklassi seis:
1. Mart Tikkerbär 119p
2. Casper Eerikson 117p
3. Keiro Orgus 81p
Ja nüüd tagaveolised…keda oli kohal viis. Neist kolm Ladad ja kaks BMWd.
Kahjuks juhtus taas see, mis liigagi tihti sel hooajal. Margo Soometsa mootor ei pidanud valule vastu ning taas tuleb ehitada uus. Kiirust on küllaga, kuid põhjus purunemiseks tuleb veel leida, siis saab järgmisel hooajal temast kindlasti esiotsa mees, ka punktiarvestuses.
Siim Sündema oli konkurenti veidi liiga pikalt jälitanud. Lähedal sõites aga pärast raja kastmist viskab korraliku kihi soppa peale.
Juhtus senist hooaja silmas pidades midagi ennekuulmatut, võitjaks ei osutunudki juba kuus korda poodiumi kõrgeimal astmel seisnud Kalmer Vaht.
Täiesti uskumatu lahingu andis Kalmerile Andrus Karu.
Või äkki võiks öelda vastupidi? Sel korral jälitas Kalmer Andrust, enamasti justnimelt sellisest kaugusest või lähemal. Ühes eelsõidud müksas Vaht aga Karu sedavõrd, et mees spinni tegi ja sõidu katkestas lausa. Pärast oli hea “vihaga panna,” et siis võit ikkagi koju tuua.
Omavahel said võidelda ka Siim Sündema ja Rauno Rappu. Kahjuks aga purunes finaali stardis kohe Siimu kardaan ja Rauno jäi kahte kiiremat meest jälitama.
Rauno muutub iga etapiga kenamaks, mulle millegipärast täitsa sümpatiseerib selline VFTSidest inspireeritud välimus.
Kauaoodatud võit tuli koju! Andrus Karu suutis edastada Kalmerit. Kõigil oli hea meel, publik ja (tegelt küll vist ei tohiks?) rajakohtunikud naeratasid.
Nii õnneliku olemisega Kalmerit pole mina veel varem näinud. Mehe naeratus nagu “smaili,” ilmselgelt võis rahul olla, et lõpuks on kellegagi tõeliselt tasavägist lahingut pidada. Eelkõige käiaksegi ju rajal mitte pikalt ees ära sõitmas vaid koos teistega võistlemas!
Tihtipeale on justnimelt TouringCari poodiumid kõige meeleolukamad olnud. Näha on, et mehed naudivad olukorda.
Puntkiseis:
1. Kalmer Vaht 143p
2. Siim Sündema 105p
3. Andrus Karu 96p
Nüüd, mis muud, kui oodata veel vaid Elva etappi – SuperCar klassis on lubanud rajale tulla enneolematud sõitjad. Kui järgmisel aastal Euroopa meistrivõistlustest saavad Maailmameistrivõistlused, siis on ilmselt sealseid esiotsamehi palju keerulisem Eestisse sõitma saada. Niiet, kõik rallikrossi-ja autospordihuvilised laupäeval Elvasse, Kulbilohu krossirajale maailma tippe jälgima!
Vaata ka galeriid:
SIIT!
