Taas keset Eestit! Rallikrossi VI etapp Põltsamaal

Möödunud nädalavahetusel sai taas külastatud üht meeliskohta – Põltsamaal asuvat Piiroja rallikrossirada. Nii muuseas toimusid seal ka Eesti Meistrivõistlused, millesarnaseid pole ammu näinud.

Jätkus täiesti uskumatult põnevaid sõite. Kui üllatuslikkust hinnata, siis võiks võrrelda vaid Elvas, Kulbilohus hooaja esimesel etapil toimunut, kuid siis ei olnud veel jõuvahekorrad isegi natukenegi selged. Ehk olekski mõistlik alustada Piirojas põnevaimad sõidud teinud Super1600 klassiga.

Päev otsa käis tegelikult kõige kõvem andmine nelja sõitja vahel, kelleks olid Janno Ligur, Janis Baumanis, Jaan Pettai ja ehk mõningate mööndustega Andre Kurg (kes kvalifitseerus esimesse eelsõitu teiste autodega, kuid järgnevates osales juba ülejäänud kiireima kolmikuga).

Sel korral oli Arvo Kask kui teiselt planeedilt ning paraku mitte heas mõttes. Kiirusest jäi enamasti veidi puudu, kui sai tehtud kiire sõit, siis unustas võtta jokkeri (rallikrossis kohustuslik rajapikendus, mida tuleb korra igas sõidus läbida, muidu +30s ajatrahv, mis pea alati kukutab viimaste sekka) või purunes pooltelg.

Sai punnitud üht moodi, küll teist moodi aga eelsõitude tulemusena kvalifitseerus Arvo aga B-finaali viimasesse ritta.

Tõeliselt head päeva võis nautida aga Ligurilt autot rentiv Jaan Pettai, kes kogu hooaja vältel liikunud vaid tõusvas joones. Ma ei tea, mis toimus mehe peas, kui veel selgus ka, et peamine punktide konkurent Priit Rebane katkestas juba varakult käigukastirikke tõttu.

See selleks…

Janno Ligur liikus edasi, kui teisest võistlusklassist tulija. Mitte küll püüdmatuna, kuid pidevalt võrdlemisi ohutus kauguses ja teistest eespool.

Kuid lahinguid jätkus kõikjale, ja ma mõtlen – tõepoolest kõikjale!

Igaühel tekkisid võitluspaarid. Imre Karu sai kahtlemata korduvalt nautida hüva pusklemist. Antud juhul noorteklassi uustulnuk Mihkel Varuliga (kes võistleb Sander Roosima endise autoga).

Kes ütles, et noorteklass põnev pole? Keiro Orgusel oli tükk tegemist, et Varulit tagasi hoida.

B-finaali kvalifitseerusid Imre Karu, Urmo Luts, Casper Eerikson, Mihkel Varul, Arvo Kask ja Keiro Orgus.

Arvo Kask mainis, et viimati pidi ta B-finaalist startima ilmselt kaks aastat tagasi. Võis päris huvitav tunne olla.

Võrdlemisi varsti läks asi aga endiselt omasoodu, Arvo kiirelt etteotsa tõusnud.

Peamiseks põnevaks võitluspaariks kujunes seejärel noormees Casper Eeriksoni ja Urmo Lutsu vaheline heitlus. Urmo hoidis oma kohta veel kaua, kuid lõpuks pidi alla vanduma kollasele Seatile. Mis seal ikka…A-finaali tõusid sellise sõiduga Kask ja Eerikson.

Sellest finaalist sai aga ilmselt tulevikus üks paljuräägitud-meenutatud sõite, sest ilmselgelt selline vaatepilt rahu ei anna.

Esimestena võtsid kohe jokkeri Baumanis, Kask ja Erki Lind.

Teised liikusid aga omasoodu edasi. Ligur kohe väikest vahe sisse vedades. Pettai jäi aga Kure rünnakuid tõrjuma ja seetõttu pääses ka liider veidi vabamas vees liikudes eest.

Üsna varsti hakkas aga juhtuma, Arvo ei olnud kindlasti nõus jätma asju sedasi, et poodiumile ei jõutagi.

Neljandal ringil läkski asi veidi hapuks. Rallikrossile kohaselt ei tahtnud keegi alla vanduda ning raja viimasest kurvist tuldi küljed koos välja.

Mõlemad surusid edasi ja igasuguse pidurduse maha magamisel jõuti esimesse kurvi. See on aga vasakult ääristatud rehvidega. Janise auto takerdus sinna, tõstis õhku ja viskas Peugeoti üle katuse.

Sellele järgnev ei olnud ilus vaatepilt. Esimesena tabas Janise katust Andre Kurg, kellest paiskus Janise auto taas ratastele. Siis aga tabas Andret Mart Tikkerbär (kes ilmselgelt oli leidnud just oma MOJO, sest A-finaali otse kvalifitseerumine pole lihtne tegevus), keda seejärel tabas aga veel Casper Eerikson. Tulemuseks kolm katkestajat, 6 autot mõlgitud.

Pääsesid vaid Liguri meeskonna kaks võistlejat, kes järgmisele ringile jõudes said kohe jokkerilemineku käsu boksist ja avariipundart sellega vältisid. Taktikaliselt ülikaval lüke. Pärast selgus, et Janno ja Jaan olid lausa kokku leppinud, et juhul, kui Janno ees ära saab, siis Jaan püüab tempos püsida ja sedasi tirivad üksteist kõrgetele kohtadele. Mõeldud-tehtud!

Jannol on säramiseks üksjagu põhjust, esimest korda sel hooajal õnnestus tal jõuda poodiumile, sealjuures ka kõrgeimale astmele. Auto lastehaigusest on nüüd loodetavasti ka lahti saadud.

Olnuks vaid avarii olemata ja lihtsalt selline ülikõva sõit! Ma tahaks kohe publiku, fotograafi, ajakirjaniku, PETROLHEADina tänada esiveo mehi, kes niivõrd ägedaid lahinguid pakkusid kogu päeva jooksul. Loodan, et hooaja kaks viimast etappi on veel sama ägedad.

Vaata ka kahe mehe onboard videosid avariist siit:

Jõudes, mitte küll eriti sujuvalt, tagaveo juurde. Sel korral oli end üles andnud 6 võistlejat, mis finaalidesse lubatavate sõitjate arvu arvestades (6-8) tõotab ägedat sõitu. Kahjuks puudusid aga kaks Ladat (kellest ühel olnud põhjuseks käevigastus).

Seega olid meile taas lahinguid pakkumas Kalmer Vaht-Andrus Karu ja Margo Soomets-Siim Sündema. Esimesed kaks Ladadel, teised aga BMWdel. Ma kirjutan taotluslikult need paarid sedasi välja – justnimelt selliseks on kujunenud ka enamik selle hooaja sõite, kus võitluspaarid justnimelt sellised.

Andrus Karu püüab küll kõigest väest, kuid Kalmeri stabiilsusele on endiselt raske vastu saada.

Enamasti tulebki siis leppida teise kohaga.

Esikolmikuks kujuneski Vaht-Karu-Soomets. Nad suutsid pakkuda ägedaid lahinguid, kuid kahjuks tegid päeva sel korral siiski esiveolised…

Vahtil rõõmustamiseks põhjust on, kõik kuus etappi on juba tema poolt võidetud.

SuperCar klassis oli peamiseks favoriidiks taas Sten Oja.

Kuna Otto Täht sel võistlusel ei osalenud, siis pidi Sten asuma vormistamise juurde. Nimelt polnud meistritiitel enam kaugel…

Enne seda tuli aga alistada erinevaid võistlejaid. Siin Helmet Palmi stiilinäide, kes küll kvalifikatsioonis sõitis välja teise aja. Esimeses eelsõidus kolmanda, kuid siis pidi katkestama käigukastirikke tõttu.

Hõlbust elu ei tahtnud lubada ka Ranno Bundsen, kes tihtipeale näidanud, et suudab ka Steni kiirusele vastata.

Või Mait Pikkofiga…kes pidas aga väga kõva lahingu maha Valdur Reinsaluga.

Valdur on endas leidnud taas mingi uue liikumise, pannes väga tõsiselt vastu kiireimatele meestele. Küll sõites esiotsa aegu, küll mööda pressides.

Teinekord on tulemuseks küll rippuv stange või purunenud rehv, kuid põnevust seeläbi küllaga. Kahtlemata võtab rooli tagagi näo naerule, kui need kõik, rohkem, kui 500 hobust traavima lasta. Sellega kaasnev on teinekord vaid loomulik kadu. Kahjuks lahkus napilt enne finaali starti genekas ja auto tuli ajada boksi ära.

Et kõik nii ühtmoodi ei tunduks, siis Oja tiimis võistlev Priit Karjus tõi rajale midagi eriti huvitavat…

Tegemist Audi Coupe Quattroga, mis lausa ajaloolistesse võidusõiduvärvidesse tehtud.

Kuigi kogu päev oli veidi muutliku ilmastikuga, ei hakanud kordagi päriselt rohkem sadama, kui paar tilka, mida käe palja naha peal õrnalt tunda oli. Seega tolmas rada nagu ikka ning vajas pidevalt kastmist.
Nii tehti ka enne finaalsõitu.

Meestel tuli taas meenutada talviseid jäärajasõite.

Kuid just S1600 finaali vaadanuna võtsid õnneks kõik ka üsna rahulikult, ilma kolinata ja lõhkumata.

Juba õige varsti tuiskas Sten omas tempos ära, omavahel jäid võitlema Bundsen ja Pikkof.

Sõidu lõpupoole hakkas ka Ranno tempo raugema ja Mait võttis oma – tõustes teisele kohale. Ranno auto mootor oli ka muidugi oma tööd lõpetamas, imekombel vedades lõpuni. Sealjuures ei suutnud auto enam õieti omal jõul haagiselegi liikuda, iga meetriga aina enam oma elujõudu kaotamas…

Pärast finaali selgus aga, et Pikkof tegi kõike seda juba neljandal ringil purunenud esimese vasaku rehviga. Kuna tal oli ka ühes eelsõidus purunenud tagumine rehv, siis poolnaljatledes võis sellise asja kokku võtta nii, et katkise esirehviga on ikka oluliselt halvem sõita, tagumisest nii palju vahet pole…

Sten Oja – ta tõusis hooaja kokkuvõttes 2011a kõrgeimale astmele, mitteametlikult võib öelda, et ta tegi seda jälle. Lähimaks konkurendiks tõusis Mait Pikkof, kes jääb maha juba 46 punktiga…jagada on jäänud veel aga 42 punkti kahe võidu ja kiireimate eelsõiduvoorude aegade eest.