Usun, et ka kõige optimistlikumad tuuled ei toonud enne hooaja algust kellelegi pähe numbrit 31. Aga täpselt nii palju mehi oli aasta lõpuks, peale Raplat, tänavaklassis sõitnud ennast punktidele. Number, mis on arvestades meie olusid ja üldisi lähtepunkte antud ala suhtes, khmmm… hullumeelne. Kui varasematel aastatel, panen käe südamele, olen kannatlikult oodanud tatikate võistluste kiiret kulgemist ja suurte poiste nääklemisi, siis see aasta oli täiesti teistsugune. Olles hooaja vältel kaelani seotud Team Ghosti Street klassi rookie Jarmo Luhaga, sai kogu seda tsirkust kogetud hoopis teise nurga alt ja märja mätta otsast. Ütleme nii, et kui oma poiss on tules ja natuke viitsid punktitabeliga kaasa mõelda, näed hoopis teist maailma. Kuna selles klassis tandemeid pole, tuleb panustada spekuleerimisele (ellikate paarid jne) ja see viib pulsi punasesse küll.
Ma ei hakka lappama nende 31 nime vahel vaid parem keskendun konkreetselt meistrivõistluste TOP8´le plus ühele väljaspool arvestust sõitnud mehele :P
Siin me siis läheme:
Tarmo Liivamägi, 8 koht.
Tarmo sõidab Street klassi teist aastat järjest ja ütleme ausalt, kerge see pole olnud. Lehitsesin oma driftikausta ja nulliga lõppenud sõite on kõvasti rohkem punktiväärilisi. Kui vahepeal juba tundub, et hakkab tulema, satub jälle etapp, kus edasipääs sõltub entryst. Lõppenud hooajal lootsin ise näha stabiilsemaid etteasteid ja hooaja lõpp andis selleks ka lootust. Laitse Rallypargis ja vanal heal Rapla rajal tulid juba poognad, mis väärisid ka korralikke punkte. Seetõttu uurisin mehe enda arvamust möödunud hooaja kohta ja ebastabiilsuse põhjustes polnud midagi uut: vähene trenn ja sellest tulenev ebakindlus. Seega soovime Tarmole trennirohket talveperioodi!
Andres Uusalu, 7 koht.
No enam suurema litakaga ei saa üks rookie hooaega alustada! Elu esimene etapp ja kohe finaalivõit. Ainult paremad kvallipunktid viivad sarja liidriks Harold Valdma. Igatahes Wisefabi abiga ilusat nurka näidanud tol hetkel elukole BMW teeb tõesti mehetegusid ja nopib kõik etteasetatud peanahad. Loomulikult pole head ilma halvata, sest ülejäänud hooaeg kulgeb pigem keskpäraselt ja rajakõrvalt vaadates ei tundu mees ja auto just parimad sõbrad olevat. Tea, kas see esimene etapp ajas ootused hirmkõrgeks aga minuarvates olid esimese hooaja kohta sõidud väga positiivsed. Teades, et Andres teeb talvel ka kõvasti trenni, on järgmine aasta samm tasemeredelil üpriski kindel.
Jako Pino, 6 koht.
Üks mu lemmikutest Street klassi masinatest ja kes kohal käis, saab aru, miks ma seda ütlen. Tuld pritsiv ja kärtsuv-mürtsuv turbo-bemm oli täpselt see, ilma milleta oleks tänavaklassi masinapark oluliselt vaesem olnud. Sarnaselt Uusaluga alustas hooaega vingelt, Raadilt tasuks neljas koht. Ja sarnaselt Uusaluga kulges ülejäänud hooaeg rookie´le kohasemalt ehk siis tabeli keskmiste kohtade peale. Ilmselgelt oli mehel keeruline sellise aparaadiga märgadel radadel sõita, kriitiliselt võiks üle vaadata auto seade märjale (nii esirehvid, vedrustuse jäikus kui ka ülelaade rõhk). Seda kõike loomulikult kõrvaltvaataja pilguläbi.
Tähtis on aga see, et mees sõita mõistab ja põnevusega ootan järgmist hooaega!
Veiko Haabu, 5 koht.
2011a. hooaja põhjal ootasin isiklikult Veikolt sellel hooajal rohkem, sest eelmine aasta selleks alust andis. Ja kuigi sarjas igati korralik viies koht siis sellist sähvatust kahjuks see aasta me ei näinud- küll aga head stabiilsust, kui jätta Raadi kolmas etapp kõrvale. Vist hakkab auto oma tehnilistelt võimalustelt teistele jalgu jääma, sest sõita mees mõistab.
Jarmo Luht, 4 koht.
Selleks aastaks loodud Team Ghosti rookie Jarmo oli üks meestest, kes veel viimase etapini meistrivõistluste esikolmikukohale pretendeeris. Punktivahed olid väikesed aga viimase, Rapla etapi kõige lahjem tulemus kukutasid mehe kõige valusamale kohale, neljandale. Terve hooaja head sõitu teinud (kaks korda etappidel neljas ja Raadil 95 punkti run!) ja suurt nurka nautinud Jarmo liigub aga kiiresti edasi- oma teisel võistlusaastal on ootamas PRO klass koos kõigi võlude ja valudega. Natukene tuleb harjutada kannatlikkust ja kupli külmana hoidmist ning kõik muu on sõidutreening.
Randar Kajo, 3 koht.
Mees, kellel on alati näpud püsti ja aknast väljas. Ja showpunktid muudkui jooksevad. Kui esimese etapi tagasihoidlik kaheksas koht välja arvata (uue mootoriga masinaga trenni teha ei jõutud), on tegu väga kõva sõidumehega. Kaks poodiumit on selle kinnituseks ja iga kord, kui olukord läks keeruliseks, tuli Randar kenasti kuivale. Hea omadus, millega jõuab veel kaugele. Kui nüüd auto ka veel tehniliselt paremaks teha, võib ainult lisa oodata. Eriasi, kas mees enam järgmine aasta Street klassis sõidab.
Harold Valdma, 2 koht.
Noor tulevikulootus Harold kindlustas viimase etapiga endale hõbedase medali ja seda vaid viie punktiga Randari ees. Arvestades, et mehe hooaeg kulges tulemuste mõttes nagu Ameerika mägi, võib Harold saavutatuga kindlasti rahul olla- kolm poodiumit on igati märkimisväärne. Ainult Haapsalus orkaani ja autoga võideldes saadud kuues ja Laitse etapi üheksas koht jäävad muidu head hooaega teinud mehe madalkohtadeks. Lisaks ei maksa unustada Rock Drift Challenge´i tõsist avariid. “Kõik oli ok aga alati saab muidugi paremini”, arvas Harold ise hooajale mõeldes. Ja ma ei kahtle selles hetkekski, kui Raplas mehe nägu nägin peale E46´ga sõitmist. Seda naeratust oli raske varjata ja usun, et uue aasta eesmärkides ja uue auto ehituses sai nii mõndagi selgemaks.
Allan Lätt, Eesti Meister 2012
Ilusat värvi ja diislit põletava saksa pereautoga tiitli võitnud Allan näitas kadestamisväärset stabiilsust- kohad läbi etappide 3, 2, 6, 3 ja 1. Sellise sarjaga on kõrge koht kindlustatud, selge see. Aga et sellega lausa kulla sai, on natukene mängus ka saatuse käsi. Nagu spordis tihtipeale on. Lisaks läheb tükike meistrikarikast Urmo Tähestele, kes oma autot laenas, kui Allani enda E34 enam koostööd teha ei soovinud.
Sujuva stiiliga ja kergelt laisavõitu (autol massi ju jagub) baierlane purjetas muidu kohati keerulistest olukordadest kenasti läbi ja Lätt läheb järgmisele hooajale vastu kui esimene meistritiitli kaitsja. Kui just PRO klass huvitama ei hakka :)
Sujuvalt oleme Eesti parimad driftijad meistrisarjas justkui üle vaadanud. Ainult oma lolluse tõttu (sorry aga ma ei leia paremat sõna) ei saa ma eestikate kontekstis rääkida aga mehest, kel nimeks Vaga. Martin Vaga.
Vähene usk enda tegemistesse driftirajal oli ainuke põhjus, miks mees jättis sarjatasu maksmata ja pidi seetõttu suu karikast puhtaks pühkima. Ja siin pole midagi spekuleerida, kui su võistlussarja kohad on 5, 1, 1, 1, 3. Vaata, mis asendist tahad.
Millega siis see mees teistest niipalju parem oli? Auto justkui ei midagi erilist- lahjemapoolne rida kuus E30, Wisefabi pole, vedrustus raudselt midagi tavalist, hullu suitsu ei kuskil. Aga näed, mehe oskuste ja raua kooslus tootis ainult tulemust. Ja mis kõige tähtsam, stabiilselt. Sujuvalt. Ei mingeid närvilisi flippe. Minimaalselt eksimusi. Silmale mõnus vaadata.
Ma hirmsasti tahaks Martini saada mingisse korralikku PRO pilli proovima. Kahtlen, et ta oma valget BMW´d väga PRO klassi masinaks ümber ehitada tahab. Eks talv annab aru.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et oli fantastiline Street-klassi hooaeg. Nagu ühest suust kogesid esiotsamehed, et suur osalejate arv pakkus pinget ja naudingut. Päris mitu sõitjat mainis ka tagasihoidlikke ootusi enda positsiooni suhtes enne hooaega, seega unistage parem suurelt. Street´is võib kõike juhtuda!
