911 on selge. Porsche. Sportpõrnikas lihtsalt minu jaoks. Nagu ma juba ka varem öelnud olen, siis ma olen ühe tuntud talupidajaga ühes paadis, vähemalt avaliku suhtumise poolest – põrnikas, 911. Ja siis on mingid kosmeetilised erinevused, mis igaüks kannab erinevat numbrit ja ükski neist ei ole 911. Läks segaseks? Olge lahked. Ma isegi ei ürita midagi selgitada, sest ma ei ole siiani seda endale selgeks teinud. Küll aga ma tean, et konkreetne auto on 997. Astmaatik. Kõikide vedavate ratastega.
Ja tegelikult peame me tänulikud olema ühele kuulsale vuntsile, et selline auto üldse olemas on. Ja et Saksa kiirteed olemas on. Sellesse autosse puutuvad kiirteed küll kaudselt, aga siiski. Laias laastus idee autor või siis idee heakskiitja on üks. Vunts. See ei pea meile meeldima, aga sellest ei saa ka mööda vaadata. Kerime mõned aastad edasi ja jõuame aastasse 2005. Siis piltidel olevat autot veel ei toodetud. Küll aga viskas lototronist välja järjekordse mudelitähise, seekord siis 997. See number kleebiti külge autole, mis näeb peaaegu välja nagu antud loo peategelane, lihtsalt mootor pidi ise õhu kätte saama ja esirattad tegelesid ainult juhtimisega.
Aastake hiljem, jaanipäeva paiku, kuna siis veel head mõtted tulevad onju? Novott, jaanipäeva paiku oli järsku turul 997, mille esirattad tegid lisaks juhtimisele natukene tööd ka. Ja mootorisse topiti õhku jõuga. Peab meeldima.
Natukene digitaali ja natukene mugavusi, aga tegelikult ikkagi lihtne analoogauto. Kiiresti sõitmiseks PEAB veojõukontrolli välja lülitama, muidu lased pidurivedeliku keema ja kulutad värsked klotsid suhteliselt kiirelt ära. Kui kiirelt? Päevaga! Aga vihmaga? Vihmaga ära näpi, muidu jääb sõit väga lühikeseks, isegi nelikveoga. 353 kilovatti ja 1,6 tonni on kombinatsioon, mida märjal teel proovile panna ei tasu. Või kui, siis natukene. Üks-kaks-kolm ja nägemist load.
Kapott ja uksed tehti sellele autole juba alumiiniumist. Kaalusäästu tuli terve õllekasti jagu. Kapoti (Või siis pagasiluugi? Või kuidas seda ees oleva pagasiruumi luuki nimetama peaks?) kaalusäästuga mindi vist veidi liiale, tühja paagiga kipub loomingulistel kiirustel nina veidi kergeks muutuma. Samas tagaluugil ei kasutatud üldse metalli, seal mindi lausa plastiku teed. Tagatiibadesse lõigati ka lisaaugud, kaalusääst või lisaõhk mootorile, eks see jääb inseneride teada.
Manuaalkast ja stopper, samas elektriaknad, katuseluuk ja püsikas. Nagu oleks veidi moodne ja nagu võiks igapäevaselt sõita ju. Tegelikult on natuke liiga madal ja natuke liiga jäik ja natuke liiga ebamugav igapäevaseks kuljetamiseks. Aga nädalavahetusel väiksematel teedel või ringrajal? Kindad kätte ja selg märjaks! Väidetavalt olla töötav raadio ka autos olemas. Mina sellest ca 500km jooksul puudust ei tundnud. Küll aga jäi mind häirima pedaalide asetus, võibolla on asi ainult minus, aga piduripedaal võiks asuda kas rooli ja istme keskteljel või veidi vasakul, mitte paremal. Autoomanik seda nende aastate jooksul tähele pannud ei ole, ju siis teda ei häiri.
Eelnevate aastate mootorijamadest on see auto prii, 996 numbrit kandev mudel kui esimene partii vedelikjahutusega 911-sid ei osanud veel vedelikuga normaalselt jahutada ja igasugu jama kollitas pidevalt. Selle generatsiooni autode ehitamisel said puukallistajad, raamatupidajad ja insenerid enamvähem okeilt omavahel kaubale ning tulemuseks suhteliselt vastupidav mootor, kui seda normaalselt hooldada. Isegi kasutada võib!
Kuidas siis kokkuvõttes see sportpõrnikas sõita on? Äge! Selleks on sul vaja muidugi suletud teelõiku või ringrada. Vähemalt ametlikult. Avalikel teedel liiklusvoos liikumiseks ei ole see just parim valik. Kui aga saad sulgeda maanteejupi näiteks Tori ja Viljandi vahel, siis ei ole väga palju paremaid autosid, millega läbi Soomaa “kulgeda”. Aa, muide, kes tahab, siis saab selle auto ära osta!
