Elasid kord viis soomlast, kelle töötegemise himu oli tuntud üle kogu maa, mägede ja metsade taga, sellest jäi neile aga väheks, tahtsid nad tuntuks saada ka üle mere. Sättisid nad siis oma kola mootorvankritele ning keerasid rattad raudpaadi poole, mis neid Eestimaale veab. Olid neid seal ootamas sellekandi kauneimad piigad…
Okei, päris esimest korda nad siiski siinkandis polnud ja päris tundmatud ei ole nad kohalikele otsekähkusõitjatele, lisaks üks neist ei ole ka päris soomlane. Anssi, Riku, Matti, Hannes ja Juha võtsid seekord kaasa tiba rohkem kola, kui tavaliselt ja nagu tagantjärele öelda võib, siis tasus see ennast ära. Kiltsi lennuvälja kiirendusraja algus saadi päris vihaselt kleepima. Aga mida mina sellest tean, mina vandusin seda, et ketsid tahtsid vägisi rajale kinni jääda, Veedler lohutas, et vähemalt on ketsid ühes tükis, päris radadel pidi tavaline olema, et iga võistlus mõni kets või plätu sinna liimirajale oma elu jätab.
Mis seal tühja plärada, räägime nüüd asjast ka. Hakkame kõige õrnemast pihta – naismootorrattur. Kaisa Tõniste. Kui meestel on julgustükkideks mune vaja, siis naistel? Igatahes on tal seda vajalikku kraami rohkem kui mõistlik oleks.
Kuidas muidu seletada asjaolu, et peale seda, kui sul umbes 150 kilomeetrise tunnikiiruse juures mootorratas vibama hakkab, lased korraks gaasi maha ja siis keerad uuesti juurde ning ratas hakkab jälle vibama, jääd püsti ja tuled 15 minutit hiljem uuesti starti nagu ei oleks midagi juhtunud? Mina ei julgeks ja enamus kes väidavad, et mis see siis ära ei ole, valetavad. Erko Postka muidugi ütleb, et mis see siis ära ei ole, aga noh, tema pole ka päris korras poiss.
Igatahes. Streetbike klassi võitis Erko Poska oma sukisukiga. Kaisa peale hommikust võdistamist sõitis ilusti päeva lõpuni ja tasuks teine koht. Samas järjekorras paiknevad nad mõlemad ka hooaja kokkuvõttes.
Probike klassis oli osalejaid viimasel etapil törts rohkem, kui streetbikes. Kui täpne olla, siis 2 korda rohkem ja kõik nad sõitsid alla 10 sekundi aegasid. Hommikul pani Nils Laur oma tsikli käima, veeres starti ja põristas kohe uue Eesti rekordi. Poolfinaalides olid paarideks Erki Anto ja Deivid Urbus ning Petri Koivuniemi Nils Lauri vastu
Edasi vastavalt Erki Anto ja Nils Laur. Olgugi, et Nils sõitis uue rekordi, siis võitu ta viimaselt etapilt ei saanud.
Nagu näha, siis käperdas Nils finaalisõidus stardi ära ja jäi suuremast karikast ilma. Viimase etapi võitmine tagas Erki Antole kokkuvõttes eestikate teise koha. Deivid Urbus langes kolmandaks, meistriks tuli Petri Koivuniemi.
Kuidas tuua uusi sõitjaid rajale? Teeme junior bracket klassi. Ja need kaks, kes selles klassis viimasel etapil omavahel mürgeldasid, teevad silmad ette nii mõnelegi „päris“ bracket klassi sõitjale nii reaktsiooniajas kui ka oluliselt ilusamate autodega. Nimelt sõitsid poisid reaktsiooniaegu 0,06 ja nende täiesti tehaseseadest autod on palju ilusamad kui… noh, selleni jõuame hiljem.
Viimase etapi võidu võttis Dan Siimson, sest selle ainsa olulise sõidu stardis Marcel-David Tõeleid varastas, tervelt 0,006 sekundit. Hooaja kokkuvõttes võitja Tõeleid ja teine koht Siimson.
Bracket klassis kustutas vaieldamatult Eesti kõige koledama kiirendusautoga sõitev Delvis Siimson oma võimalused Eesti meistriks tulla poolfinaalis, kui sõitis oma indeksi lihtsalt lõhki. Ago Kravets tänu sellele finaalis.
Te vaid vaadake seda ilu! Esmaklassiline kunstiteos. Nii kaunid jooned. Ideaalsed proportsioonid. Kes oleks oodanud, et mõni väike Audi nii ilus olla võib. Agol maitset on.
Teisest kontsernisisesest poolfinaalpaarist võttis võidu Ari Rehmali üle Kristo Tihvan.
Finaalis reaktsiooniaegadega vastavalt 0,028 ja 0,085 pani oma paremuse maksma Kristo Tihvan, Agole teine koht.
„Aeglaste“ tänavaautode klassis eliminaatori esimeses sõidus mängis Martin Veedler apteekrit, 0,001 reaktsiooniajaga ja tee poolfinaali oli avatud. Teine poolfinaali koha omanik oli Mare Erich, sinna jõudmiseks sai ta kõigepealt jagu Marge Järvest ja siis Ketlin Semidotskist. Kahju natuke, et eliminaator naised sedasi järjest välja sõelus, aga mis teha.
Veedleri ja Erichi poolfinaalist väljus võitjana Veedler.
Tabeli teises pooles tegi järjest puhast tööd Indro Päll. Alustuseks lõpetas ta Viljar Mäesepa lootused kõrgele kohale, või noh, seda tegi Viljar ise, kuna sõitis klassiindeksi rohkem lõhki kui Indro, järgmine ohver oli Tarvo Järv, ka tema kustutas oma lootused ise, võttes lihtsalt punase, 0,038 sekundiga.
Finaalis kordus Indrole juba tuttav stsenaarium, nimelt võttis Martin Veedler punase, 0,031 sekuniga. Kui sulle võit ikka kandikul kätte tuuakse, no kuidas sa siis keeldud. Tuli see võit kuidas tuli, võitjate üle kohut ei mõisteta, aga tünni pistetakse ikka, selleks tulid kiirelt „sõbrad“ Audi klubist. Eestikate kokkuvõttes tuli meistriks Tarvo Järv, teiseks Martin Veedler ja kolmandaks Mare Erich.
Street-B ehk maakeeli kiirete-audide-klassis ei saanud üldvõidu võimalust mingi hinna eest käest lasta Kaido Reisser. Enda autol lõhkus ta ära mootori, Janis Piiritalo lõhkus enda autol ära käigukasti, siis tehnikamehed nagu nad on, tehtud-mõeldud ja Kaido auto kast leidis koha Janise auto all. Väliselt pealtvaataja jaoks ei olnud muutunud tegelikult peaaegu mitte midagi, üks tume vana universaalaudi kõik. Kutt veidi harjus autoga ja siis tegi auto omanikule sellise nalja, et sõitis kiiremini kui omanik ise kunagi sõitnud.
Kuna Jüri Liske ja Ats Juurikas lõhkusid oma autod ära ja starti ei jõudnud, siis oli Kaido märkamatult jõudnud poolfinaali. Poolfinaali vastasene selgus Kaidole Toomas Tuulingu ja Andres Arnoveri sõidust. Toomas oli terve hommiku jännanud mingi tehnilise tõrkega, sai selle isegi remonditud, aga ei saanud autot päris seadesse, võit Andresele. Võitluses finaalikoha eest jäi Kaido turborõhku ootama ja Andres läks oma teed.
Erki Hiie sai tappa Risto Lutsarilt ja selle klassi ainus naisterahvas Merlin Tammeleht, kes mingil põhjusel oli oma majaga võistlema tulnud, kaotas Kaur Vähile. Kaur oma turbomootoriga nelikveolise Golf I-ga pani finaaliukse kinni Risto Lutsaril.
Finaalis said kokku vana pisike Golf ja GTR, moodsam tehnika oli seekord kiirem ja võit Andres Arnoverile. Kaur Vähile teine koht, kuid tünnist ta ei pääsenud, avansiks või nii.
Eestikate kokkuvõttes viimane etapp automargi vaheldust tulemustesse ei toonud – 1. Reisser (Audi S4), 2. Tuuling (Audi S4), 3. Lutsar (Audi S4).
Klassis, mis peaks ideeliselt kuskilt otsast veel tänavakõlbulik olema, nimetusega Street modified, eraldas kvalifikatsioonide kiireimat ja aeglaseimat osalejat 0,15 sekundit. Esimeses poolfinaalis olid vastamisi Lauri Soots ja Mati Põld. Mõlemad sõidavad tavaliselt mitu sekundikümnendikku kiiremini kui klassiindeksiks olev 10 sekundit. Nii läks ka poolfinaalis ja võitis aeglasemalt sõitnud Soots, sest Mati Põld tegi oma päeva parima reaktsiooni ja sõitis indeksi lihtsalt lõhki.
Teises poolfinaalis mingit draamat ei juhtunud ja Kristo Luhaäär võitis temast pea kaks sekundit aeglasema autoga sõitvat Reimo Luitet. Finaalis siis Soots ja Luhaäär.
Finaalis oli Lauri sõiduaeg küll parem, aga reaktsioon oli „pool kalendrit“, seega tänu paremale reaktsioonile viimase etapi võit Kristo Luhaäärele. Sama järjekord jäi ka eestikate kokkuvõttes, meister Luhaäär, teine Soots ja kolmas Põld.
Kõige kiiremas, Outlaw klassis, oli stardis 8 (loe: kaheksa) osalejat. Just, kaheksa. Päriselt. Ehk siis veerandfinaalide jagu osalejaid. Ajasõitudes tegi Riivo Sinijärv kaks 400m pikkust burnouti ja siis sõitis uue isikliku rekordi, mis jääb kehtivale Eesti rekordile alla 0,006 sekundiga. Tõotas tulla kiire päev ka selles klassis. Esimene paar veerandfinaalidest Reino Poom Riivo Sinijärve vastu. Kuna Reino lõhkus nädal varem oma redeli mootori ära, siis tegi ta meistrisarja punktide saamiseks ühe kvalifikatsioonisõidu ja pakkis oma kola kokku. Riivo edasi poolfinaali.
Järgmises veerandfinaalis lõhkus oma auto ära Veljo Einberg. Poolfinaali pääses lätlane Normunds Lacis. Rohkem hetkel ei selgita, vaatame pilte.
Nagu näete, siis vot sellepärast need soomlased siin käisidki. Iga natukese aja tagant kanti uus kiht liimi rajale ja kõrvetati seda veidi, päeva lõpuks oli pidamine nii hea, et kõige võimsamate masinate juhid ütlesid: “nagu välismaal”. Müts maha soomlaste ees.
Lauri Kuriks tegi kiire lõpu Pertti Pentnsaari päevale ja Kristjan Käbi Jevgeni Bulankini päevale.
Esimeses poolfinaalis tegi Riivo Sinijärv soolosõidu, sest lõunanaaber Lacis oli vahepealse pausi ajal oma auto õlipumba ära lõhkunud. Teises poolfinaalis võitis Kristjan Käbi Lauri Kuriksit üsna jabural põhjusel, nimelt jäi Laurile enne poole raja läbimist rool pihku. Finaalis siis koos ühe meeskonna mehed – Sinijärv ja Käbi. Finaalsõidu stardis tegi Sinijärv veidi rehvisuitsu ja Käbi oligi kadunud. Mehed kumbki kurb ei olnud, võit jäi ju „koju“. Meistrivõistluste kokkuvõttes võttis hooaja võidu Lauri Kuriks, viimase etapi võitja Käbi teine, Reino Poom kolmas.
Käbi tundub kokkuhoidlik mees olevat, kogu oma võidu eest saadud pudeli sisu tarbis ise ära.
