Kes siis seda lauset ei teaks. Sellele oponeeritakse tihti lausega – selleks, et sisemise iluni üldse jõuda, peab pakend piisavalt kena olema, et kontakt saaks tekkida. Siin me siis nüüd oleme, pakend on nagu on aga tänu uhkele nimele jõuame ka sisemise iluni. Kui ikka kästakse printsessiga suhelda, siis suhtled, otsa võibolla ei vaata, aga suhtled, sest muidu ei vaata sa enam kunagi kuhugi ja ei suhte kellegagi. Nii ka täna. Mis siis et ei meeldi, Bentley kurat, peab meeldima.
Noh, küljepealt kannatab sedasi veits altkulmu isegi vaadata, kohe päris ära ei põlga. Mõtleme enda jaoks ilusamaks – briti juured, värv on ka tegelikult mingi valguse käes ja teatud nurga alt täitsa viisakas, First Edition marketingi turundustrikk ka küljes, maksab ilgelt palju raha. No anname võimaluse.
Teeme puldist pagassi lahti ja vaatame kiirelt mis seal huvitavat on. Tühjus. Paar tuld, vaip, mõned nupud. Tahad, saad elektriliselt säärekondi sinikatekitaja välja lasta, tahad, ei lase, ka elektriliselt. Kui sa ei jõua poekotti oma nabani tõsta või kui su korgi ei jõua nii kõrgele hüpata, siis ole lahke, vajutad nuppu ja auto tagaosa vajub mitu sentimeetrit allapoole. Vähemalt 3. Nüüd vaata oma õnnelikku korgit. Või poekotti. Või oma autojuhti poekoti ja korgiga.
Heaküll, mis me ikka norime. Või siiski, kahekümne keskmise eestlase aastapalka maksva auto puhul on latt sutsu kõrgemal kui Nissani või Citroeni puhul. Tõmbame ikka kohe mitu saagi käima ja vaatame kuidas laaste lendab. Kui lendab. Tagumised istmed on pildi peal täitsa viisakad. Istuda oli ka täitsa hea, kõik peen tehnika istmes sees olemas aga jalaruumi on üsna kasinalt. Ma päris Genka mõõtu pole, isegi samas meetris mitte, aga kui juhiiste paigas, siis tagaistmel jalga sirgeks enam ei lükka.
Nii suures autos võiks ju ruumi veidi rohkem olla. Samuti tekkis küsimus, et miks on see juhtimispult nii kaugele alla viidud, neljakohaline auto ju. Isegi Camrys on see paremini lahendatud. Õnneks on see pult eemaldatav ja ei pea nii palju võimlema.
Kui üldse keegi seal võimleb. Sest, tegelikult on selles autos ikkagi need head kohad esiistmetel. Istmed on paremad, ruumi on rohkem, igasugu iluvidinaid on rohkem näha, nuppe on rohkem, õue näeb jne.
Aga mis see First Edition siis on? Lühidalt – kui tuleb facelift, siis prefacelifti enamtellitud lisavarustus ühe paketina. Sest enamus tellib nagunii selle kraami. Olulist rahalist võitu sellega ei saa, küll aga saad peene kirja armatuurile ja veel peenema märgi kerele.
Auto on küll suur ja raske, aga mootorit on ka õnneks jagatud, V8 mitte W12, aga siiski, piisav. Nii piisav, et peale loomingulist mitme rea korraga vahetamist ja tagasipööret sai veojõukontroll sisse tagasi lülitatud.
Läikiv velg Eesti talves on iga pesulaomaniku unistus. Kui see on kliendi autol.
Viimistlus ja koostekvaliteet salongis on muidugi super. Iga detail on kui eraldi kunstiteos, mida nagu ei tahakski väga näppida. Õnneks keegi ei keelanud, ja noh, ei küsinud ka.
Öövaatluse võimekuses võiks muidugi veidi nõu küsida mersu ja audi tehasest, see polnud suurem asi. Erinevalt esituledest. Need valgustavad teed suurepäraselt. Ja mitte ainult ei valgusta. Need võiks eraldi näitusele panna.
Ja ega tegelikult sellest sõitmisest väga midagi kirjutada pole. Kulged mõnusalt õhkvedrudel, V8 uriseb või kuulad transistorit. Kui sellest kulgemisest villand saab, keerad nupu rajusse asendisse ja lased kõikidel mutritel ja seibidel pingutada, et kogu see kunst koos püsiks kui sa kõik need mitutuhat kilogrammi loetud sekundite jooksul mitmekordsesse lubatud kiirusesse saadad. Ja püsib. Ilma vähimagi naginata. See on päris vägivaldne, kuidas selline mass nii kiirelt nii liikuma kui pidama saab. Äge.
Kui vaid see tagaots ka viisakas välja näeks….
Aston DBX-i tagaots on muidugi veel kangem kraam, aga see ei muuda seda ahtrit ilusamaks.
