Sergei: “Mul endal pole aega minna, aga üks tuttav pakub sellisele sõidule kohta”
Tarmo: “Põhimõtteliselt mahub kalendrisse”
Sergei: “Ma annan su numbri talle, suhelge otse”
…
Tõnu: …selgitab kahe lausega mis sündmus, kuna lennuk ja kuna tagasi…
3 päeva hiljem kell 5 hommikul saan Tõnuga Lennujaamas kokku. Pole teda kunagi varem näinud, oleme vaid suhelnud 10 minutit telefonis, järgmised 6 päeva saab ühes autos istuda. “How hard can it be?” nagu üks kuulus telemees öelnud on. Sündmus kuhu ma satun koosneb autodest, millest mul on samatäpsed teadmised, kui see kuulus telemees telekas räägib – vana põrnikas, uus põrnikas, sportpõrnikas, tiivaga põrnikas. Aga mis seal ikka, lennukisse… ja Münchenisse. Auto? No see on juba Münchenis. Tõnu ei viitsinud topelt ülesõitu teha ja saatis auto treilaga ette. Münchenis selgus alustuseks, et mu pagas kadus natukene ära, siis oli täitsa ära kadunud, siis leiti võibolla üles ja lõpuks leiti päriselt. Kui balti õhu tiim tegi tänu heale tuulele 20 minutit edu, siis selle mitte ainult ei nullinud vaid lükkasid lausa 40 minutit miinusesse kohalikud pagastoimetajad, kes ei suutnud sirgelt pagasikleebiselt sihtkohta skännida. Mis seal ikka, andsime kohvriratastele tuld ja lippasime bussipeale, et auto juurde jõuda. Kui Tõnu ütles, et saatis auto treilaga ja treilajuht ootab kuskil parklas autoga, siis mu ettekujutus oli natuke teine, kui avanenud vaade. Lisaks treilajuhile, või noh, VW Crafteri juhile oli seal tagasihoidlik vastuvõtukomitee…
Viisakused ja tänusõnad vahetatud, asusime teele, sõitsime ühest kohast läbi, kus Tõnu tegi veidi tähtsat asja. Nimelt tundub, et see Porschevärk on rohkem nagu diagnoos kui hobi. Vähemalt vanemate Porschede puhul tundub see kehtivat. Moodsate sporttouaregide, -tiguanidega ja muude maastikusuutlike sõiduautodega seda ei tundu juhtuvat. Igatahes, kui sul on olemas tagamootoriga põrnikas, keskmootoriga mitte nii põrnika moodi põrnikas, siis on sul hädasti vaja ka eesmootoriga veel vähem põrnika moodi põrnikat. Kollast. V8 mootoriga. Proovisõit, bitid-baidid siia-sinna, Crafteri sabas olnud treila jäi kollase kõrvale ootele, kuni vastuvõtukomitee oma puhkusetripi Alpides ära teeb, et siis see kollane treilale ajada ja Eestisse vedada.
Ühe auto võrra rikkamana jätkasime oma teekonda. Šveitsis sõites selgus, et Tõnu pole kunagi maailmas väiksuselt kuuendal kohal ja kunsthammaste tootmises esikohal olevas Lichtensteinis käinud. Olgugi, et meil kunsthambaid vaja ei olnud aga kuna see pisiriik oli lihtsalt teisel pool maantee kõrval voolavat jõge, siis noh, tehtud-mõeldud, nüüd on. Erinevalt Šveitsi armeest me kogemata ei vallutanud seda riiki, vaid tegime autost mõned pildid kohaliku talumehe põllu ääres ja ilmselt kesklinna(riigi) kõige suuremal ristmikul ning jätkasime teed kõrgemate mägede suunas, sihtkohaks Andermatt.
Järgmisel hommikul varajane äratus ja start kiirele passide ringile – James Bond Goldfinger filmi radadele. Filmist tuttavad mägideed ja -hütid, kuulus liustikuäärne 1882. aastal ehitatud Belvédère hotell (liustik on praeguseks sealt juba väga kaugele taandunud ja hotellgi on aastast 2015 suletud) ja maalilised vaated… pilvedele või pilvedesse. Mida kilomeeter või kellaseier edasi, seda rohkem hakkas kohtama teisi meiesuguseid, kelle ainus eesmärk on põletada dinosauruseid, et saaks pöörata rooli ja sõita mäest üles ja alla. Ring tehtud, paak värskeid dinosauruseid täis, oli aeg nina Prantsusmaa poole keerata, selle käigus sai Furka Pass veelkorra läbitud ja nähtud ülerahvastatud hotelliparklat. Varajane ärkamine tasus ära, kogemused junou! Meie saime seal täiesti üksi parkida ja sotsiaalmeedia tarvis materjali salvestada, teistkordsel väisamisel oli parkla täis igasugu rahvast, kelle eesmärgid ja vahendid antud teelõikude läbimisel olid enam kui erinevad.
Mõned tunnid ja mõned sajad kilomeetrid hiljem olime juba Prantsusmaal, kus ühe tagasihoidliku hotelli parklas hakkasid põrnikad suhteliselt kontrollimatult paljunema. Tehti mõnus parklahäng, jagati laiali nännikotid ja põhku ära.
Hommikul kohalikus patisserie-s hommikueine ja küljetuli kolvile. Marsruudis oli vaja teha paar muudatust, sest üks kohaliku tähtsusega meitelgi televiisorist üle kantav kileviinerite võiduajamine oli veidi jalus. Aga mis seal ikka, kõveraid teid jagus kõigile. Ja mägikohvikuid. Ja veel kõveraid teid. Kõveraid teid KÕIGILE! Nende päevade jooksul sai mitu korda teistele osalejatele seletatud, et jah, täiesti võõrad oleme ja enne lennukisse astumist olime ühe korra telefonis rääkinud ja kohtusime esimest korda alles lennujaamas. Samas kõik tõdesid, et nojah, autohuvi on, sõitmine mägedes meeldib ka, kui kaasreisija enamvähem okei inimene on, siis ei olegi aastatepikkust tutvust ette vaja. Aga nüüd peale seda reisi tunnen ma Tõnut juba nii hästi, et tean, et tal on 4 Porschet. Või 5. Ja mingid autod on tal veel. Vist.
Lisaks sellele, et kaks võhivõõrast tulevad ühe autoga mitmepäevasele tripile, oli sakslastele arusaamatu, miks ma oskan Saksa keelt. Seletasin siis mitu korda päevas, et raske lapsepõlv, puust mänguasjad ja saksakeelsed multikad telekast. Ei jäänud muud üle, kui keel selgeks saada, et PRO7 pealt saksakeelset 6 miljoni dollari meest, rannavalvet või mägiaivarit vaadata saaks. Sakslased vangutasid nõutult pead ja tundsid kaasa. Kui esimesel sõidupäeval saime vihma ja udu, siis mida päev edasi, seda paremaks läks ka ilm. Või jõudsime järjest lähemale Vahemerele. Igatahes. Rutiin oli selge – alguses lühikeste riietega, siis autol kliima välja ja mäest üles, pikad riided selga, seljasirutus, pikad riided seljast, kliima sisse ja mäest alla tagasi. Ja nii 4-5 korda päeva jooksul. Kõrgused käisid vahemikus 300 kuni 2800 meetrit üle merepinna ja reisi lõpuks jõudsime merepinnani lausa. Mis selle viie sõidupäeva summa tõusumeetrites tuli? Noh, umbes 15 kilomeetrit. Sõidukilomeetreid? Minul veidi üle 1000.
Mis sündmus see selline siis üldse on? Aastal 2018 tegid Moritz ja Kerstin oma Porschega puhkuse Alpides ja kajastasid seda sotsiaalmeedias. Margikommuunis hakkas see kajastus oma elu elama ja nad said palju päringuid, et kuidas sarnasele sõidule ennast kaasa möllida saaks. Aasta hiljem tehti esimene niiöelda rahvale suunatud sündmus, kus staabiks oli nende enda suvila ja võõrustajateks nemad ise. Osalejate arv paisus nagu värske Saksa saiake ja selle haldamiseks enam Moritzil ja Kerstinil aega ei olnud ja hakati juba paari hotelliga koostööd tegema. Ja siis veel mõnega ja veel… SICKAlps oligi sündinud. Ühel hetkel mõeldi välja kontseptsioon Levelitega, nagu mängus, kus alustad esimeselt tasemelt ja liigud edasi, vahele jätta leveleid ei saa. Mingit pistmist sõidu raskusastme või osalejate osavusega seal pole. Asi on ühistes elamustes ja sõpruses. Level 1 on algus, kuni 15 osalevat autot, enamus juhtudel täiesti võõrad inimesed, kes saavad esimest korda kokku esimese retke esimeses peatuspaigas, ees ootamas ca 1000 ühist sõidukilomeetrit, ühiseid õhtu- ja hommikusööke hotellides, lõunaid mägikohvikutes. Level 2 – teised teed, teised riigid, teised hotellid aga juba tuttavad inimesed. Vähemalt ühte ühist huvi, sõitmine Porschedega, jagavad inimesed saavad uuesti kokku, meenutavad möödunud sündmust, räägivad mida vahepeal teinud ja kus sõitnud, naljatlevad, norivad, uurivad üksteise autode kohta ja sõidavad jälle koos mägiteedel. Loovad uusi ühiseid elamusi ja mälestusi. Neist saavad või juba on saanud sõbrad.
Kes seal osalevad? Üks ühine nimetaja – Porsche. Ja nagu õhtusöökide ajal selgus, siis enamusel oli neid vähemalt 5. Mõnel 20. Või rohkem. Kui levelitel 2, 3 või 4 mõni koht vabaneb, siis seda pakutakse ainult mõnele teisele sellel tasemele kvalifitseerunud inimesele. Wildcarde ei ole, ringi pääsemiseks peab sul olema olnud õnne mahtuda esimese taseme 15 osaleja hulka. Praeguseks on esimese taseme läbinud inimesi ligikaudu 200. Ehk siis, esimesel levelil on 15 loosiga kokku trehvanud autoomanikku ja nende kaasreisijad. Või siis ei ole kaasreisijat, see on iga osaleja enda valik. Kust nad kokku tulnud on? Enamus on Saksamaalt, mõned Hollandist, Belgiast, Šveitsist. Üks paar USAst ja noh, siis meie Eestist. Mida lisaks sõitmisele pakutakse? Sõbralikku seltskonda ja… No tegelikult midagi muud peale sõitmise, sellega kaasneva ja sõprade ei pakutagi. Hotellid on valitud selliselt, et need oleks marsruudil ja pakuks elementaarset mugavust ning eelistatult kohalikku toitu, igasugused spa-d, veinidegusteerimised, vibulaskmised ja kotkajahid on väljas. Ei mingit tilulilu, sündmus sõpradega kus keskendutakse sõpradele ja sõitmisele. Tänu sellele ja toetajatele on osalustasugi tegelikult mõistlik – umbes üks telefon või jooks rehve.
Iga aasta lõpus tuleb sotsiaalmeedias üleskutse, kus huvilised saavad ennast üles anda. Sealt huvilistest valitakse siis välja 15, otsest nõuet autodele pole, aga diiselkajenni peale ei lasta ja korraldajad teevad peale esmast valikut väikest taustakontrolli avalikest “andmebaasidest”, et seltskond ikka kokku sobiks ja kõik mõnusalt aega saaks veeta. Ehk esimesed 15 valitud nime ei pruugi olla need 15, kes lõpuks osalevad. Igal korraldajal on õigus valida oma sündmusele osalejaid. Sama on ka toetajatega, enamus toetajaid on juba peaaegu algusest kambas olnud ja nende valik on sarnastel alustel – toetajast peab kasu olema, on see siis mõni kiire näks, t-särk või töökindad. Vana auto omanikule jääb ilmselt mõni toetaja, kes talle remondikäsiraamatu välja teeb, palju paremini meelde kui mõni luksus-silmakreem. Puma ja Porsche käivad juba aastaid kokku, sama nagu ka entusiastlik sõit ja Falken.
Kuidas sõidetakse? Võrreldes mõne kohaliku endise rallisõitja või raadiosaatejuhi sõitmisega, siis väga rahulikult. Hoogne, turvaline ja jõukohane ka vanematele õhkjahutusega sportpõrnikatele. Teedevalik on nendel sündmustel kõige tähtsam. Kuulsamad ja vähemkuulsad passid mõistlike ülesõitudega, et igavaks ei läheks. Teid pigem ei korrata, materjali alpides jagub aastateks. Hetkel on riikide jaotus levelite vahel järgmine: Level 1 – Austria, 2 Prantsusmaal, 3 Itaalias ja level 4 Šveitsis. Nagu eelnevalt mainitud, siis meie sõitsime läbi Prantsusmaa, ehk siis Level 2. Kuidas kohe 2? Tegelikult Tõnul eelmine aasta loosiga vedas ja tal õnnestus pääseda esimese taseme sõitmisele. Teed olid sel korral piisavalt kuulsad ka autokaugele inimesele, eeldusel, et ta vaatab seda ühisväntamist, kus mõned eestlasedki aja jooksul kõrges mängus olnud on. Aga Col de Turini ja kolme oru hotell ei vaja ühelegi autohuvilisele tutvustamist.
See oli ka viimane mägilõik enne Nizzasse jõudmist. Järgnes õhtu basseini ääres, mõnus õhtusöök ja kokkuvõtete tegemine piduliku laua ümber. Hommikul lapiti veel viimaseid sõjahaavasid (surnud ventikarelee, mittetöötav tuli vms…) ja asuti teele, kes kuhu. Meie võtsime suuna Monte Carlosse, et saada külastatud riikide nimekirja veel ühe lisarea. Okei, see täiendav riik oli teisejärguline boonus, tegelik eesmärk oli ikkagi läbi sõita Monaco GP ring. Monte Carlo hotelli ja kasiino vahelt läbi, Grand Hoteli hairpin, tunnel, sadama äär, Rascasse, stardisirge, mäest üles ja…
…nina Milano poole. Minu autoreis lõppes seal. Mõned hilinenud lennud hiljem olin tagasi kodus.
Tänud korraldajatele, Tõnule ja Maigile. Oli mõnus reis, teinekordki.
