Uskumatult rahulik, lausa igasuguse tõsise draamata võidusõit. Kõik autod terved ja seda vihmasajus. Kuidas kõlab? Hästi? Jah, minuarust ka. Sellepärast ongi lausa imelik meenutada möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlusi ringrajasõidus selliste sõnadega.
Draamavaba ei tähenda muidugi möödasõitudeta või pingeta võistlust – kaugel sellest. Möödasõite jätkus lausa sedasi, et neid tehti ka viimasel ringil ja eelviimases kurvis.
Alustada võikski ehk ilmast. Kaunases on lausa mingisuguseks kombeks saanud, et kui eestlased kohale jõuavad on vihmasadu juba alata jõudnud. Nii ka seekord, lisaks tormi meenutava kiirusega tuul, mis telke püüdis ära puhuda ja vihma horisontaalis sadama pani. Vaid tunni kanti maganuna, täpselt paras ergutus!
Selline ilm on aga kahtlemata parim, millega proovida seadeid…või nendega alt minna.
Meie otsustasime igatahes reedel katsetada sõitmist lahtilastud stabilisaatorvarrastega. Pildil näha ka “teeneline” Läti stange, mis juba korduvalt auto alla paindunud, purunenud, värvi muutnud, kuid nagu ikka – ajutised asjad kestavad kõige kauem. Uus, puhas, valge oli lausa juba bussis ootamas.
Enne laupäevahommikust kvalifikatsiooni oli moment vaikust, ei sadanud! Kuid sel ajal toimus võistlejate koosolek. Muidugi kogunesid pilved ja koosoleku lõppedes tuli sisuliselt sprint autode juurde, et olla esimesena rajal. Kellel vedas, sai teha 2-3 ringi kuivas ning seeläbi tõusta kvalifikatsioonis kõrgemale kohale.
Suurim soosik Kaunases on alati Kristo Krinpus, kuid tema jõudis rajale alles siis, kui teised juba tegid oma mitmendat kiiret ringi. Mina õnneks jõudsin aga õigel ajal, kuigi ei kasutanud kogu potentsiaali ära. Lasin oma teisel ringil mööda kiirelt lähenevad Raimo Kulli ja Keijo Kaasiku ning sain kiire ringi sõita alles siis, kui esimesed vihmapiisad langesid. Samas läks ikkagi paremini, kui mõnel ning 8. koht kvalifikatsioonis kindlustatud. Hommikuse vabatrenni 6. kohta küll ei saanud, aga enamvähem rahule võis jääda sellegagi.
Võistluse ajaks oli alanud täielik paduvihm – see mulle aga meeldib. Halbades oludes sõites tunnen ma end alati kindlamini ning ka stardid õnnestuvad enamasti paremini.
Meeskonnas oli seekord kaasas meie sarja vaieldamatu startide kuningas – Indrek Nilson, kes jagas veidi enne sõitu oma tarku õpetussõnu. Need sõnad läksid aga niivõrd hinge, et juhtus sama, mis temalgi korduvalt. Start niivõrd täpne ja hea, et kohtunikud määrasid valestardi. Videopildis seda küll tuvastada ei õnnestunud, kuid stardikohtuniku otsus on umbes selline nagu jalgpallis kohtuniku otsus või driftis hindaja otsus – seda ei saa vaidlustada.
Hea start = liigud juba siis, kui kõik teised veel seisavad
Tegin aga rumala vea, lasin end siduriga liikuma, vajutasin gaasi ning tulin õige korraks gaasi pealt maha, et siis uuesti see põhja suruda. Kuigi kõik see toimus pärast punaste tulede kustumist, jäi tõenäoliselt seetõttu ka kohtunikele mulje, et läksin varem minema. Kuigi teise käiguga läksid rattad all ringi, jõudsin võita siiski 2 kohta ning tõusta sujuvalt kuuendaks.
Mis seal ikka, võistlussõidu ajal kahjuks ei ole kohustust teavitada võistlejat (näiteks infotahvliga nagu Eestis ja Lätis kombeks) ning mina oma karistusest sain teada alles boksis telgi all.
Video esimese kolme ringiga:
Start
Vihmas on esimesed paar ringi väga hull sõita. Nähtavus praktiliselt puudub ning pidepunktideks äärekivid või tee ääres paiknevad puud. Kaasvõistlejate tagatulede nägemisest ei tasu unistadagi.
Kuskil siin peaksid olema mingid autod
Veel paar ringi suutsin mingil määra arendada esiviisiku tempot, kuid kuna nende sõit aina paranes ja teada oli, et ülejäänud seltskonnaga hakatakse mõõtma aegu kalendriga, otsustasin vahepeal lausa veidi maha lasta, et nähtavust parandada. Õige see teguviis küll tõenäoliselt pole, kuid viimase Riia võistluse tunded olid veel liiga hästi meeles.
Eriti hästi sai seda teha tänu sellele, et ka minule järgnevad autod olid täpselt paraja vahega. Keegi lähemale ei tulnud ning peamiselt pusiti omavahel.
Selline asi aga ei kestnud kauem, kui 6-7 ringi. Nemuno Žiedase rajal on selline kohutav rehvide ja torbikute moodustis nagu šikaan, mis sobiks pigem vigursõiduvõistlusele, kui Baltikumi kiireimale ringrajale.
Mina sellise šikaani sõitmist päris selgeks ei saanudki ning iga kord tulid konkurendid mulle lähemale. Samas oli kohti, kus ma neid ise piisavalt palju võitsin, et sain seda endale lubada. Kuid katastroof – kaks korda suutsin järjest pikaks lasta ning sellest piisaski. Rikkusin oma sõidurütmi ja konkurendid hingasid poole meetri kauguselt kolmekesi korraga kuklasse.
Suutes ehk ringi-kaks seda olukorda hoida, murdusin. Katmine on maruaeglane tegevus ning järgmisele sirgele väljakiirendamine seega suhteliselt aeglane ja sirge lõpuks kiiruste erinevused suured.
Nii nad minust riburadapidi mööda läksidki, vaid Enar-Klaus Kunman pidi kasutama mäest alla sõitvas kurvis pidurdusmaad. Esimese sõidu tulemuseks 9. koht, millele lisandus +30sek karistust ja kukkumine 10. kohale. Tõenäoliselt oleksin ka 10. kohal olnud, kui üle finišijoone jõudnuks kuuendana. Ringiajad olid mul kehvemad ja teiseks sõiduks vaid 10. stardiruut.
Aga meie polnud muidugi ainsad, kes võidu sõitsid. Eriti kõva andmine käis tegelikkuses esikoha nimel Kulli ja Kristo Krinpuse vahel.
Nemad vahetasid kohti nii esimeses, kui ka teises sõidus. Esimeses jäi peale Kulli.
Ainsateks kokkupõrkajateks said sel korral Tõnis Hommik ja Taavi Klooren, kes kolmanda koha nimel heideldes õrnalt puutusid ning Taavi korraliku spinni tegi. See aga ei takistanud mehel saavutamast viiendat kohta. Kiireima ringi sõitis aga hoopiski Tõnis, kes startis teise sõitu seeläbi esimeselt kohalt.
Teises sõidus oli ilm paranenud, kuid vihm pidevalt ähvardamas naasta. Sel korral läksime tõsiselt alt seadega, keerates auto maksimaalselt pehmeks, kuid kinnitades stabikad. Esimesel kahel-kolmel ringil oleks see ehk end õigustanudki, kuid sadu lõppes ja ideaaltrajektor hakkas kuivama.
Kui keskel toimus seekord rahulikum sõit, siis esiotsas armu ei antud. Hommik ja Krinpus kadusid algul küll eest ära, kuid vaikselt tuli neile lähemale Kulli, kes varsti suutis korraga mööduda mõlemast.
Krinpus aga ei jätnud jonni ja tegi tagasi – varsti möödus Hommikust ja viimase ringi eelviimases kurvis üle mäenuka minnes ka Kullist.
Nende meeste peas pole kõik korras (heas mõttes), tavaliselt mahub sinna künka otsa vaevu ära üksinda, rääkimata kahekesi minemisest.
Kiire sõidu stiilinäidet ning mõlemat möödumist näeb siit:
Raimo sisekaamera
BMW klassi poodiumiks jäi seekord seega Krinpus, Kulli ja teist korda järjest kolmanda koha saavutanud Hommik.
Eestlasi osales ka Kumho1600 klassis, seekord oli neid 4.
Eelmise aasta noortemeister Steven Puust, kes sai ka kokkuvõttes 2. koha.
Oma teist ringrajavõistlust sõitev Peeter Peek Honda Civicul.
Ja kogu nädalavahetuse kõrgpunktid ehk midagi kõigist 14’st stardist või nagu nimi ütleb:
mistakes, spins, racing accidents
