Rehvisuitsune hullumeelsus – see on GATEBIL 2012!
Mootorispordiga saab tegeleda mitut moodi. Võid osaleda ametlikes sarjades, proovida kätt trennipäevadel, käia vabaraja üritustel. Või siis minna näiteks hoopis Gatebil´le.
Mõtlesime, hea võimaluse avanedes, see Euroopa üks suurimaid track-day stiilis mootorispordiüritusi kaasa teha. Eriti kui eelmisel aastal Taavi “Tomz” Toomara koostöös Wisefab´ga seal suurepärast edu näitas ja paljud driftihuvilised sellest unistama pani. Seega polnud raske selle aasta plaanidesse see trip sisse kirjutada. Petrolheads´i tiim liitus Team Ghost´i, Smokehunters´te ja Wisefab´ga, et see raske teekond sellise mootorispordi festivali mekasse ette võtta.
Ma ei hakka vast aega raiskama, kirjutades igasugustest ettevalmistustest aga kolmapäeva õhtupoolikul oli kogu kamp Eesti hullumeelseid Pärnu maanteel teatud garaazide ees lahinguvalmiduses ülesse rivistatud- seekord siis 4 autot ja 5 pilooti. Taustameeskonna suurus ületas kaugelt kõik varasemad aastad.
Plaan oli Paldiskist üle veeloigu otse Kapellskäri purjetada ja sealt neljapäeva õhtuks läbi Rootsi Rudskogeni mootorispordikeskusesse jõuda, mis napilt juba Norra poolel asub. Mõeldud-tehtud. Mitmed pissipeatused ja naljad hiljem saabusime Rootsi-Norra piirile, kus meid ees ootamas kuulus Norra tollipunkt, kus teatavasti aktiivne töö käib 24-7. Selle tulemusel hõrendati pisteliseks kontrolliks meie kolonni ridasid ja me ülejäänud õnnelikud (ma ei hakka ometi täpsustama) jäime teeäärsesse parklasse ootama ja närveerima. Õnneks selgus, et ka Norra tolliametnik on inimene ja arusaaja selline. Kokkuvõttes natuke selgitamist ja puhtad paberid.
Kui igati mõnus ja käänuline külavahetee läbitud sai ja viimasesse Statoili jõutud, hakkas vaikselt tehnika mõttes huvitavaks minema. Üha rohkem ja rohkem tekkis meie ümber teatud suunitlusega liiklusvahendeid.
Neil kõigil oli suund üks- 10km kaugusel asuv Rudskogen Motorsenter, mis oli ja on läbimas korralikku ümberehitust, et ikka kõik petrooliumipead saaks mootorispordihüvesid täiel rinnal nautida. Kui peale teatud kohustuslikke protseduure ja check-in´i boksialale jõudsime, avanes üpris meelierutav vaatepilt. Esiteks meie üritustega harjunud inimesele kogu see mastaapsus- kuhu ka ei vaadanud, seal oli või toimus midagi huvitavat. Teiseks see rada! Lai. Turvaalad. Profiil. No mida sa hing veel oskad tahta!
Kümned tiimid, sajad sõitjad oma elamist misiganes näol ülesse seadmas- need autod, träni, rehvihunnikud… oeh. Raske kohe kirjeldada. Meil oli au olla boksiala ühes magusaimas punktis, kohe ürituse erikülaliste (neist pärast pikemalt) lähedal, igasugustele firmadele mõeldud telkida osakonnas. Tänud Wisefab´le, kes oli meile kõigile sinna koha soetanud!
Kui kogu eestlaste nodi (ja seda oli korralikult!) oli ülesse seatud, oli kell juba reedesele poolele nihkunud ja peale korralikku kehakinnitust ja väikest jalutuskäiku boksidealas, sai keeratud magama, et uut ja mürarohket päeva alustada juba värskena ja puhanuna.
Tehniline kontroll algas punktipealt kell 08.00. Kuna Norras on kõik kohati liigagi korras, sai meie kolmele autole (Nissa, BMW 2002, E46) tehnilises kohe esimeseks komistuskiviks kohalik raja müratase- 100dB. Olgu etterutates öeldud, et tehnilises kontrollis allahindlusi ei tehtud- isegi ürituse superstaaridel tuli oma väljalaskesüsteeme modifitseerida vaiksemaks, et üldse peale pääseda. Igatahes peale esmast 107dB katset ja õllepurkide sumpatuuningut, saime Nissani müra 97dB peale ja seega oli pääs rajale avatud. Tasemesaavutus õnnestus ka Puhmasel ja Toomaral, Etsi sosistav E28 lisapingutust ei vajanud.
Ja siis see hullumeelsus algas! Ma tõesti ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Lihtsalt pole midagi sellist enda külastatud rajapäevadel kunagi näinud. Päris tõsiselt. Need, kes käinud Ring´il sõitmas, saavad vast paremini aru. Aga see, et selline kogus autosid korraga peale lastakse ja nad üksteise võidu ringrada ja drifti sõidavad, oli esmapilgul täiesti ebareaalne vaadata. Kuidas muidu mõista olukorda, kus kurvis on tekitatud 3-4 sõidurida, millest üks driftib, teine sõidab joont, kolmas laperdab katkise rehviga boksipoole ja neljas leiab koha ja aega spinnida!
Pressi lillat värvi vest annab sulle sellises kohas, nagu Gatebil, kõik õigused. Sul on peale allkirja andmist paberile, mille sisu pressisheff naerdes ei soovinud meile tõlkida, kõik õigused täiesti vabalt otsa saada. Ainuke tähtis moment tundus olevat, et sõber siis fototehnika kiiresti ära koristaks, et need autosid ei lõhuks. Sina, selles ohtlikult imepärases särgis, võisid minna sinna, kuhu hing ihkas ja millal soovisid. Ainuke tasakaalustav asi pidi siis olema kaine mõistus ja loogiline mõtlemine. Mingile noorele meediakukele (nagu mina) võikski muidugi selline asi saatuslikuks saada, sest kõikvõimsa pressiesindajana oli tunne nagu Leedu-Poola piiriametnikul parimatel päevadel.
Seega võtsin suuna kohe graniitkaljude suunas keset rada, mis andis imelise vaateplatformi raja keskel, nähes mõlemas suunas. Ja olgem ausad, arvestades seda, mis rajal toimus, oli parema käe sõrm varsti valus. Nuppu pidi pressima aparaadil kibekiiresti, sest seda tehnikat, sõiduoskust ja fiilingut lihtsalt pidi endasse ahmima.
Ei olnud mingit vahet, kas kurvidekaskaadile lähenes ülivinge disainiikoon Supra või valget Snaige külmikut meenutav Volvo- hobujõude oli enamusel 500+ ja mõte oli peamiselt üks- S I D E W A Y S! Ütleme nii, et vähemasti Gatebili ürituse on vallutanud drifting. Kui tahad näha, kuidas 4WD Audiga backwards entryt teha, tule kohale. Kui tahad näha, kuidas 4km rada järjest külg ees läbida, tule Gatebil´le. Kui soovid näha euroopa haigeimat variatsiooni tehnikas- tule rajale. EVO3 ja LS1 kone? Check. Passat ja kompressoriga LS mootor? Check. 4 rootoriga RX7 ja Mad Mike? Check. Teate mul saab Zone serveri maht otsa enne, kui kõikvõimalikud reaalselt eksisteerinud variatsioonid ette lugeda ja näidata. Norras pappi on ja seal rajal on näha, kuidas see heleda leegiga põleb. Ideed viikingitel otsa ei saa ja sõnapaari – “pole võimalik” – pole norrakeelde tõlgitudki.
Õnnetus ei hüüa tulles, öeldakse. 38 minutit peale raja avamist ja peadpööritavat driftikarusselli, oli esimene litakas käes ja korralik selline. Kohalik superstaar Kenneth Alm oma punasel Audil crashis ja mõnuga. Torman aga sündmustest ette ja ütlen, et järgmine hommik kell 10.00 oli see masin rajal tagasi. Autode rebuild selles riigis käib kiiresti.
Näete seda murest murtud nägu? Mina ei näe :D
Kristjan “Crac” Klemets sai rajale u. poolteist tundi peale raja avamist ja alustas ettevaatlikult rajaga tutvumist ja selle meeletu trafficuga harjumist. Peale paari ringi hakkas masina taguots liikuma selles suunas, kuhu ta mõeldud on liikuma ja esimesed head kaadrid olid purgis.
Emotsioon oli meeletu, sest sellisel rajal polnud Crac samuti kunagi sõitnud ja kogu see tsirkus nõudis kõvasti tähelepanu ja energiat. Samuti sai peale Ets ja kohe ka Tomz, kellel eelmisest aastast Gatebili kogemus olemas. Seetõttu ootasin, kaamera valmis, mehe väljumist minu vaateväljas olnud rajaosale ka kui masina nina paistis, olin valmis. Aga veidral kombel hoog rauges ja pill peatus raja kõrval, kuhu kiiresti suundus ka turvaauto (turvamasinaid oli rajal mitmeid ja nende päev meeletult töötihe). Natuke askeldamist ja Tomz võttis kohalt, et boksi sõita. Peagi tulid kõrvamikrofoni ärevad uudised, mootoriga mingi jama. Algas Riffi tööpäev, esialgu et tuvastada viga.
Samuti sai rajaga tutvust sobitama Henri “Insane” Puhmas, kellele peaks selline hullumeelne sõiduformaat sobima kui juust leivale. Kõik kulgeski sinnamaani mõistlikult, kui järsku rajal punased tuled põlema löödi ja kõik masinad maha tulid. Kõik peale Henri ja ühe Nissani. Rajale läks turvamasin ja ka kiirabi. Kurat, käis peast läbi. Mis nüüd!? Tarmo, kes oli raja teises punktis aga helistas ja teatas ebameeldiva uudise- CRASH ja korralik! Panin oma positsioonilt putku ja ronisin taas juba tuttava graniitkalju otsa, et sündmuspaika näha. Midagi ilusat seal ei olnud, Henri auto raja servas ja liivahunnik kõrval, et lekkivat kütust peatada. Nissan eemale ja jälgede järgi kõvasti spinninuna. Ronisin mäest alla ja liikusin sündmuskohale. Pildid räägivad enda eest…
Sündmus lahtiseletatuna oli järgmine: Henril lõppesid rehvid ja liikus aeglaselt raja paremas servas bokside poole. Kuna tegemist oli künkaga, tuli Nissan korraliku lauluga külg ees üle künka, läks tagaratastega murule ja seega lappama. Taguotsaga tabas Puhmase pilli tagumisse nurga, väidetavalt umbes kiiruste erinevusega 20kmh vs 120kmh. Peale seda tegi 3 spinni. Puhmase masina esialgsed kahjustused: enamus tagaotsa plastosast, tagaõõts, etteande pump, vasak tagatuli. Ja muid pisiasju. Oh crap, keegi ei taha sõita kaugele-kaugele, et teha paar ringi ja siis ülejäänud üritust kõrvalt vaadata. Seega oli esialgne tunne suht masendav, sest tol hetkel oli mängust väljas kaks Eesti pilli. Not good. Auto veeti treilaga tagasi boksi, kus meeskond juba ootamas oli.
Nagu näete, show must go on. See on kõigest kosmeetika.
Gatebil liikus omas rütmis edasi, avariid on mootorispordis igapäevane kraam ja suurt masinavärki ei sega mitte miski. Vaheldumisi driftijatega käis rajal igasugust tehnikat- spetsiaalsetest Time Attack masinatest kuni haruldaste eksootideni välja. Kõik nautisid suurepärase ringraja pakutavaid hüvesid endale sobival moel ja uudistamist oli küllaga nii rajal kui boksides. Pealtnäha kaosena tunduv rajapäev oli, arvestades peal käinud autode massi, siiski omamoodi kontrollitud kaos. Täpselt nagu vaataksid eemalt Pariisi kesklinnas Triumfikaare ümber kulgevat viite sõidurida mõttega seal liigelda. Tegelikkuses aga toimib nagu kellavärk.
Eestlased pole kunagi olnud allaandjad tüübid. Riff, kes on Tomzi mootori ehitaja ja hingeelu tundja, otsustas kone lahti võtta. Algas kibekiire töö ja kella 22 paiku tuli mootorikaas maha. Avanenud vaatepilt meeldiv ei olnud, sulanud olid viies ja kuues kolb. Lisaks oli purunenud kaanetihend. Appi võeti kõik tutvused ning peagi oli selge, et uued kolvid ja kaanetihend on aja küsimus. Tärkas lootus.
Sarnane olukord oli Henri boksis- mehed arvasid, et teeme pilli korda. Selleks orgunniti kohapeale keevitus ja abistava jõuga lapiti õõts kokku. Samal ajal taastasid teised mehed kere- deformeerunud ja purunenud detaile oli nimelt palju. Lisaks oli lühises mõni vitaalse tähtsusega juhe, millega tegelemisel pani oma käe külge antud valdkonda hästi hammustav Team Ghosti peamehhaanik Heikki. Tööd jätkus hommikuni.
Samamoodi kestis hommikuni ürituse ametlik aftertrack- korralik mudapidu koos oma kõikide lisadega. Epic.
Laupäeva hommik algas vara. Esimesed autod olid line-up´s mitu tundi enne raja avamist. Ikka selleks, et võimalusest viimast võtta. Kui Team Ghosti reedene piloot oli Crac, siis laupäeval oli kord Jarmo Luht´i käes. Kannatamatult rajalepääsu oodanud mees sai lõpuks alustada oma etteastega. Kindel oli see, et kiire ja suure raadiusega kurvid mehe sõidustiiliga sobivad ja kaua ootama ei pidanud. Peale paari ringi oli rattad full lock´is ja valge suitsujutt andis märku heast minekust.
Päeva jooksul sai mees kogeda nii kuiva kui märga rada koos kõikide oma rõõmudega. Lisaks boonusena sai driftivõistluse kvalifikatsioonisõitja koht temale antud. Antud show-stiilis võistlusele lubati kokku 70 autot, kuhu meie riiki sai esindama kolm meest- Luht, Vahemets ja auto sõidukõlbulikuks saanud Puhmas. Järgmise päeva finaali pidi saama 12 masinat ja olles juba pea kaks päeva vaadanud rajal meeste sõite, võis nimesid juba ette ennustada.
Kahjuks pidi edasisest sõitmisest loobuma Taavi Toomara, sest hommikul saabunud kaanetihendi ja kibekiire kokkupanekuga imelist töömoraali näidanud Smokehuntersi tiim eesotsas Riffiga, pidid kurvastusega tõdema, et BMW´st seekord asja ei saanud. Saalekolksugi likvideerinud mootor uut tihendit omaks ei võtnud ning purustas selle kahe silindri vahelt taas. Game over. Samamoodi oli driftishow edasipääsu osas mäng läbi meie meestel, 12 parema hulka nad ei mahtunud aga see polnud eriline traagika, sest see oli rohkem rahvale kino kui võistlus. Aga sobis Gatebil´i formaati hästi, sest tõmbas publiku käima ja rahvas sai näha kohal olnud superstaare tegemas seda, mida nad kõige paremini mõistavad- show´d!
Seega ongi paras aeg rääkida kolmest nimest, kes antud mootorispordi üritusel kommiks rahvale kohal olid. Ja mitte ainult rahvale, sellised nimed pakuvad huvi meilegi, kes oma pisikeses riigis naljalt selliseid nimesid kunagi nägema saa.
Peamine showstopper oli loomulikult legendaarne tegelane Mad Mike Uus-Meremaalt, kelle pöörane rootormootoriga monster RX-7 viis kuud konteineris ainult selle ürituse tarbeks kohale loksus. Võtsin endale kohustuseks tal silm peal hoida, sest hirmsast huvitas Red Bull´i ja Speedhuntersi poolt sponsoreeritava tegelase karakter ja igal võimalusel viibisin tema boksis või selle lähedal. Peab kohe tunnistama, et mees vedas staarivankrit täie tõsidusega ning suhtles rahva-fännidega non-stop. Kogu seda tsirkust kõrvalt vaadates ei jäänud muud üle kui mütsi kergitada- mees vedas sõbralikku ja avatud stiili ägedalt isegi siis, kui mõni ilmselgelt liigselt vägijooki pruukinud fänn väga tüütuks muutus. Usun, et mees on läbi aastate kasvatanud kõvasti paksu nahka ja ilmselgelt on Red Bull ja Speedhunters valinud ennast driftis esindama väga värvika tegelase. Sai mehega tehtud ka väike intervjuu, mida te siin blogilehel ka peagi näete. Seniks aga valik pilte mehest, tema segasest autost ja emotsioonidest.
Teine kaugelt kohale tulnud Formula-D kogemusega mees oli Darren “D-Mac” McNamara Iirimaalt, autoks verivärskelt ehitatud DMAC86. Samuti Speedhuntersi pakutavaid hüvesid kohapeal nautinud driftistaar oli sarnaselt Mad Mike´ga väga sõbralik, kahjuks testi- ja demosõite varjutasid kütusesüsteemiga esinenud probleemid, mille tõttu oli auto kuivaga üpris jõuetu.
Kolmas ja kohaliku publiku lemmik Fredric Aasbo on samuti drifti superstaar igas tähenduses. Avatud ja hea suhtleja Aasbo oli seekord kohal uhiuue pilliga- Toyota GT86´ga. Auto oli nii ahjusoe, et neljapäeva öösel seda alles ehitati ja järgmisel päeval kohaleveetud auto kallal käis töö hiliste öötundideni. Ilmselgelt lapsevigu täis masinat pidi testima igas aspektis ja pistelised käigud rajal lõpetasid lõplikult äramuljutud õõtsad.
Huvitav oli vaadata, et mees ise pani kogu aeg töötegemisele käed külge- fantaseeritud ja lilleline maailmaklassi driftipiloodi tegelik on-the-road elu pole sugugi meelakkumine.
Pühapäeval sai tehtud omamoodi ajalugu, vähemasti minuarvates. Nimelt hommikuse sessiooni sõitnud Kristjan “Crac” Klemets sai rajale koos Mad Mike´i, Aasbo ja McNamaraga! Ja mitte lihtsalt statistirollis vaid videokordused näitavad, kuidas meie mees veab ees tohutu valge suitsulondi ja kolmel superstaaril ei jää muud üle, kui vaikselt järgi sõita, sest rada pole lihtsalt näha! Selline elu võimalus sõita drifti koos selliste nimedega ei tekitanud erutusevärinaid ainult mitte piloodil vaid kindlasti ka minul. Seda näitavad ka lisatud videokaadrid, kus kaamera ei tahtnud sirgelt käes püsida. Ma ei tea, see on drifti mõistes umbes sama, kui sõita koos rinkat F1 meestega. Nagu tegelikult ka.
Lisaks proovis autota jäänud Tomz ära ka Puhmase E46 ja näitas väga suitsurohket minekut.
Päeva teine pool algas vihmas peetud driftishow finaaliga, kus tuntumatest nimedest osalesid Mad Mike, McNamara, diisel mersuga Peltola ja Audiga sõitnud Alm. Loomulikult pani võistluse kombekohaselt kinni üritusele toodud superstaar, kelleks siis seekord Mad Mike. Teine McNamara ja kolmas turbobemmiga “põline” norrakas Salih.
Sellelel järgnes vaba rada, kuhu läks taas peale Luht Nissaniga, Vahemets oma BMW´ga ja Puhmas samuti BMW´ga. Sõiduaega oli jäänud alles napilt mõni tund ja seega võeti rajast ja masinatest viimast, et ainulaadset kogemust viimse võimaluseni kasutada. Kuigi liiklus rajal oli kohati tihedam kui Tallinna kesklinnas, said kõik oma poognad tehtud ja kokkuvõttes võib öelda, et great success.
Kui suurem osa boksialast oli tühjenenud, oli meilgi aeg liigutama hakata, sest ees oli ootamas terve öö kestev sõit sadama poole Rootsis. Enne sai loomulikult aidatud Mad Mike´i auto konteinerisse ja võetud kohustuslikud autogrammid! Ning nii nagu reisi alguses, ka lõpus – grupipilt!
Kohtume järgmine aasta, Gatebil!
>>Siia klikkides näeb pilte rajal toimunust!<<
>>Ja siia klikkides näed pilte sellest, mis toimus raja kõrval!<<
