Katkises rehvis öises Tšehhis poleks midagi huvitavat kui sellele poleks järgnenud, vähemalt meie arvates tol hetkel, igati märkimisväärne lahendus.
Aga sündmustest nende tekke järjekorras!
Tšehhis ja Poolas on kiirteede probleem selles, et nende kvaliteet on väga kõikuv. On supersiledaid ja on selliseid, kus Beetle-sugune kerge, aga jäik auto hüppab ja reageerib iga ebatasasuse peale. Eriti hull on aga lugu siis, kui teeosade ühenduskohad on räigete vahedega ja sealt 130kmh üle “hüpates” käib tervest autost läbi selline löök, nagu kiiresti raudteest üle kimada. Ja neid kohti on sellisel viletsal kiirteel näiteks 50km ulatuses mitusada.
Kui olime järjekordselt ühte sellist ühenduskohta rünnanud, oli löök nõnda tugev, et kui mul oleks kastikas olnud, olnuks see kraamist tühi. Meil oli erinevate hüpete ja löökide mõõdupuuks Tarmo pea, mis siis kangematel katsetel lakke käis. Kui tagapingilt taas “RAISK!” tuli, oli asi topelt selge. Löök oli karm.
Gaasi maha ei võtnud, vaid kergelt proovisin rooliga vasakule -paremale. Hmm, tundub okei? Lootus on lollide lohutus, öeldakse. Nimelt eelpooltoodud kiirteede lisadele on rekkad palju teid sõitnud ka korralikult roopasse. Ja kui mingist hetkest tundus mulle, et auto ujub, siis õhtuhämaruses panin selle just roopas teede süüks.
Ühest hetkest sai muidugi selgeks, et midagi on mäda. Auto, pidurdades suurel hool, kiskus viltu. Egas midagi, ohukad peale ja teeäärde. Kui alguses arvasin, et esirehv on tühi siis Sergei nägi kohe, et hoopis tagumine on tühjenemas. Kuna seal õhku veel oli ja madala profiiliga rehvi küljesein on tugevam kui tavarehvil, otsustasime aeglaselt liikuda esimesse bensiinijaama. Õnneks on bensukad piisavalt hästi varustatud, õhk oli olemas ja ka töötas! Suurim mure oli vaimusilmas kõver ja õhku mittepidav velg. Aga kui hakkasime õhku sisse laskma, kostis tugevat sisinat ja kiiresti leidsime ka koha, kust see ussihääl tuli. Huh, velg korras ja kõigest auk, mille sees paistis valge kivitükk olema. Surkisin selle sealt kruvikaga välja ja tõdesin, et auk on vägagi suur. Nii suur, et rehvivahust tolku pole. Seda sai muidugi ka katsetatud, nii igaks juhuks. Aga ei midagist.
Siis hakkasime genereerima:
1. netist otsisime 24h rehvipunkte – lootusetu,
2. peatasime politsei ja uurisime võimalusi – lootusetu,
3. proovisime ära osta tankima tulnud Škoda varuratast – lootusetu,
4. üritasime abi saada tankinud taksojuhilt, kes transportis prostituuti kliendi juurde. Neiu oli väga kena ja rääkis pea ainsana inglise keelt aga see kombinatsoon meile rahuldust ei pakkunud. Ükski infoliinist saadud autoabi brigaad ei viitsinud meiega tegeleda.
Vahepeal olin mina ümber kehastunud McGyveriks ehk siis võtnud kaasasolnud riideteibist ribatüki, selle kokku voltinud ja kruvikeerajaga jõhkralt sinna auku surunud. Selle tulemusena sisin lõppes ja rehv sai täis. Selge oli see, et tegemist on VÄGA ajutise lahendusega ja ainuke mõte oli sõita edasi, suuremasse bensukasse.
Sellel hetkel kui oma plaani teistele selgitasin, peatus seljataga sinine kaubik kollaste kirjadega ja treileriga. Mees oli tulnud tankima, autos veel u.4 aastane poeg ja naine. Selles vaatepildis poleks olnud midagi imelikku kui Sergei, kes oli vahepeal ära õppinud tšehhi keele, poleks märganud kaubikul olevaid reklaame- REHVITÖÖD!
Kutid lausa hüppasid vaese tšehhi suunas, kel polnud mingit lootustki kaitsvat positsiooni võtta. Õnneks rääkis mees piisavalt inglise keelt ja kahjuks polnud tal meile augutäitekomplekti pakkuda. Mida aga tšehh kell 24 öösel pakkus, oli võimalus sõita tema 80km kaugusel asuvasse töökotta ja rehv korda teha! Eee, mismõttes?! Kas tõesti on midagi head siia ilma veel jäänud?? Kuna meil paremaid kaarte laual ei olnud ja täiesti juhuslikult jäi ta töökoda ka meie sõidusuunas, haakisimegi talle sappa, ise paludes teibijumalat, et viimane mu leiutist seal augus võimalikult kaua hoiaks, nii umbestäpselt 80km.
Kell 01 oli see teekond meil õnnelikult seljataga ja mehe täiesti arvestavat mõõtu töökotta veeres putukatest puretud ja vähemalt teoreetiliselt lombakas Beetle.
Tükk pusimist auto ülesse saamisega ja kui velg maas ja rehv eemaldatud, ulatas härra tšehh meile valge tükikese. See, mis rehvi lõhkunud vidinast velje sisse oli pidama jäänud. Kuradi kanakont… No sellel hetkel ei osanudki nagu midagi kosta, tundus targem lihtsalt lolli näoga naerda.
Kell 02 oli rehv lapitud ja autol all. 13.- eurone arve oli arvestades asjaolu, et oli nädalavahetuse öö ja inimese pere seisis kõrval ja ootas meie teenendamist, igati underrated. Seetõttu andsime rohkem, et endale ka parem tunne jääks. Ja edasine on juba ajalugu, kell 03.13 olime juba Poola KFC (Kentucky Fried Chicken) Drive-In´s ja ootasime toitu.
