Peale teist maailmasõda läks üks tähtis mees ühes tehases insener Issigonise juurde ja ütles: “Tee üks väike ja kütusesäästlik auto, kuhu mahub 4 täiskasvanut ja mis ei maksaks kurgist väga palju rohkem.”
Tehtud-mõeldud, või oli see vastupidi. Igatahes. Vahet pole. Hakkas siis mees joonistama, et tuleks odav ja öko, ei tohi materjali eriti kulutada. Et mahutaks ka midagi, siis peab olema kere võimalikult ruumikas. Joonistas siis kasti, pani rattad kasti nurkadesse ja mootori keeras risti – kastist väljapoole. Sikutas natuke plekki veel rataste ja mootori kohale ning olemas ta oligi. 1959. aastal tutvustati rahvale moodsat odavat konservi.
Seda ostsid kõik, isegi inglased ise. Ja kuna see oli nii odav, siis mida sellega muud ikka teha, kui võidu kihutada! See on ju kõige loogilisem tegevus sellise asjaga, rattad on nurkades, raskuskese madalal, vedrustuse asemel on kummipuksid ja mootoris on mõlemad hobused.
Aga kui on vaja võidu ajada, siis tulevad alati mängu mingid tegelased, kes oskavad ja teavad midagi, mida teised ei tea. Näiteks John. Nokkis natuke siit, natuke sealt ja oligi olemas Mini Cooper.
Ralliradasid vallutati üle maailma ja seda loomulikult võidukalt. Okei, jänkidel nii hästi ei läinud, nemad said omale Minisid soetada alles Simsoni Kadri sünniaastal. Veel mõned aastad ja 5 miljonit autot hiljem sai sellise välimusega Mini otsa. See roheline siin, on viimane aastakäik ja kõige võimsama mootoriga selline Mini. Kõik need tuled on juba tehasest sinna krutitud ja 46 kilovatti jõuavad koos tuledega üle 800 kilogrammi kaaluvat autot edasi liigutada. Vilkalt oleks liiga ilustatult öelda, ta liigub siiski? Kiire sõidu tunne tekib siis, kui sa enne kurvi ei pidurda. Aga seda tasub teha, sest ABS ja turvapadi ei pruugi sind siis enam päästa. Just, lugesite õigesti, ABS ja turvapadi, need mõlemad on siin autos olemas. Tegu on ju ikkagi autoga, mis veeres koosteliinilt aastal 2000. Turvalisus ja värki.
Kas see rool nüüd siia autosse sobib, on juba maitseasi. Aga nõuded on sellised ja turvapadi tuli kuhugi mahutada. Õnneks pedaalide kujule ja asukohale otseselt nõudeid ei ole.
Ja sealjuures tuli ka see auto tehasest välja ilma vedrustuseta. Õnneks tänapäeval on olemas poed, kus müüakse asju. Näiteks Mini vedrustust. Sellel autol on see olemas. Päris vedrud, mitte kummipuksid. See ümberehitus on tehtud auto praeguse omaniku poolt. Mugavuse etalon see auto just ei ole, aga selgroogu ninna ka ei ürita taguda.
Lihtsuses pidavat võlu peituma. Eks seegi ole vaieldav. Töökindlus peitub selles lihtsuses aga kindlasti. Asjad on konkreetsed, sa leiad nad üles, nad on kasutatavad ja tehtud päris materjalidest, mitte mingist nanokosmotehnoloogiast. Ruumi on selle ikoonilises pillis piisavalt, et mitte tunda ennast ahistatuna ka peale viiekilomeetrist sõitu. Omaniku arvates lausa niipalju, et sellega kannatas euroopa risti-rästi läbi seigelda.
Edasi tuli BMW ja igasugu muud veidrused, millest ilmselt paljud miniomanikudki eriti rääkida ei taha. Nende õnneks mina sellest väga palju ei tea. Johni teadmisi ekspluateeriti aga edasi, seda olenemata sakslaste veiderdamisest.
Mini logo on, nimi ka klapib, John on ka oma tarkuse sinna autosse pannud. Siis teed kapoti lahti ja näed…
Uhtõõõ… twinpovvvaaaaa turbo tuuning Mini. Vaatad veel ja näed…
Nojah, optimeerimine ja kasumi värk, kasutame samu juppe siin ja seal, saab rohkem autot sama raha eest. Või samapalju autot rohkema raha eest.
Seda BMW-d on ikka igalepoole jagunud. Ka nuppude loogika koos lustikummuti menüüga on sama.
See on siiski rõhuasetus visuaalsele poolele ja inseneride paremini ärakasutamine. Visuaali rõhutamist näeb näiteks neid nanotehnoloogilisi iluliiste vaadates…
Aerodünaamika on tulnud otse kuskilt ilmselt tähtsast laborist…
Noorkunstnike patriotismist pakatavad tuled on samuti koht, kus on rõhutatud visuaali tähtsust…
Siin ei ole mitte midagi juhuse hooleks jäetud. Ilmselt kulus disaineritel ja inseneridel rooli logo arendamisele rohkem aega ja vahendeid, kui Issigonisele lubati algse Mini väljatöötamiseks. On see nüüd hea või halb, ei oskagi öelda.
Ja tulemus? Kui võrrelda vana Miniga, millega sõit sõitmise mõttes ülearu meelierutav kogemus ei olnud erinevalt sellega kaasnevast visuaalsest meelelahutusest enda ja kaasliiklejate jaoks, siis uuem auto on vastupidi. Väliselt suhteliselt mittemidagiütlev, aga sõit on juhile elamus nii sõidu kui sellega kaasneva heliga. Istud autosse, otsid nuppude ja kangikeste rägastikust üles mõned olulisemad ning tarvitad neid sihtotstarbeliselt.
Käigukangi ümber olev tujurõngas õigesse asendisse…
Menüüsügavustest tuleb veel track mode ka üles leida, siis on kõik lõõrid valla ja meelelahutust jagub rohkem kui oodata oskad. Kõlarid on selliselt liigeldes puhas ballast, pigem tuleb veidi aknaid avada, et ise ka rohkem osa saaks sellest lõbust.
Väljalase on asi, mida need va paljukirutud saksmannid teha oskavad. See muidugi innustab veel rohkem dinosauruseid põletama, et saaks hoogu maha lastes käike ükshaaval alla vahetada. Hah!
Tegelikult ei ole see vana Mini ka nii uimane, kõik oleneb lihtsalt taustsüsteemist. Kes hindab klassikut, kes tahab moodsat kärtsu ja mürtsu.
Üks pakub rohkem nalja kui sõiduelamust.
Teine on päris priske linnaauto, millega saab väga kiiret sõitu teha.
Kas ja kui palju see nüüd rohkem kui pool sajandit vana algse kontseptsiooniga kattub, on vaieldav. Sest uus Mini on kõike muud kui laiadele massidele kättesaadav tarbeese.
Tore oli mõlemaga sõita, nimi on neil küll sama aga täiesti erinevad autod.
Suured tänud autode omanikele ja kellel vähegi avaneb võimalus proovida mõnda Minit, eriti mudelivaliku kangemas otsas olevat, siis tasub võimalus ära kasutada, ükskõikseks need autod ei jäta.
