Olen vist veidi armunud, ei, seekord mitte ühtegi neidu või… Jäägem ikka oma saidi liistude juurde. Ikka autosporti – rallikrossi! Sel korral Elva juures, Kulbilohu rajal.
Kiire action, pingelised sõidud, pausid vaid purustatud või purunenud autode ärakorjamiseks. Valem, mis tagab põneva päeva. Sel korral lisandus valemisse ka ligikaudu 50 autot, mis omakorda jagunesid nelja erinevasse klassi.
Teinekord juhtub muidugi, et autod ei jõuagi hommikustest ajasõitudest või esimestest eelsõitudestki edasi. See Supercar klassi Ford Focus leidis oma õnnetu otsa kahjuks juba väga vara. Leedulasest sõitja kiirustati kontrolliks ka haiglasse, kuid õnneks mõjutas see pauk vast rohkem rahakotti, kui tervist.
Tegelikult ei tule ükski õige autospordifänn muidugi vaatama teiste ebaõnne ja õnnetust. Tähtsaim on kahtlemata vahetu võitlus ning kohtade jagamine. Sel võistlusel oli veel jagada lausa 2 meistritiitlit. Supercar klassis heitlesid selle nimel põhirivaalid Ruve Veski ja Helmet Palm. Ja milline võitlus see oli…
Kaarte segama ja asju kindlasti mitte lihtsamaks tegema olid tulnud ka konkurendid lähiriikidest. Silvo Viitanen näitas, mida suudab ja päeva lõpuks võttis ka kiireima ringiaja oma nimele. Uhke on vaadata väga võimsaid ja tuldpurskavaid väikeautosid – poekärusid liikumas pidevas libisemises ja nelja rattaga kaapimas ka asfaltil.
Väliselt liiga palju hambaid ei näita, kuid tegelikkuses on jõudu küll ka Ford Pumades.
Tiitel oli jagatud vaid Super1600 klassis, kuigi osavõtjaid oli seal kõige rohkem. Rallikrossi süsteem on selline, et esiteks sõidetakse ajasõidud, mille alusel pannakse võistlejad eelsõitudesse. Kõigil on võimalik sõita kolmes eelsõidus, ühisstardist neljakesi koos. Neist kolmest sõidust arvestatakse kahte parimat tulemust, mille alusel jaotatakse võistlejad finaalidesse.
Kulbilohus toimusid lausa kolm finaali – A, B ja C. Nimelt sõidavad ühes finaalis koos maksimaalselt 8 võistlejat. Iga finaali kaks paremat saavad sõita ka järgmises. Kui mingil põhjusel peaks eelsõidud ebaõnnestuma, annab see siiski võimaluse tõusta kasvõi A-finaali võitjaks.
A-finaali, kui ka võistluse võitjaks tuli juba endale meistritiitli kindlustanud Janno Ligur. Varasemalt sõitis ta punase Lada Samaraga, kuid see kord oli rajale toodud uus Škoda Fabia, millega ka Euroopa Meistrivõistlustel saadi esimese eestlasena S1600 klassis punkt.
Läbi finaalide võitles aga noorteklassi meister Casper Eerikson, alustas ta alles C-finaalist, kuid võitis selle, sai B-finaalis teise koha ning sõitis A-finaalis end kuuendaks. Igati tubli saavutus, arvestades seda, et kahes finaalis tuli alustada eelviimaselt või viimaselt kohalt.
Tulles tagasi aga meistritiitlite jagamise juurde. Touring Car ehk tagaveoliste autode klassis oli enim võita, kui ka kaotada Kalmer Vahtil. Tegemist on lausa rajaga, kust elab saja meetri kaugusel. Kui raja äärest oleks olnud võimalik näha tema kiivri taha peitunud silmi ja näoilmeid, siis võidujanu olnuks kohe näha.
Koos Rommi Pukiga pakuti väga vaatemängulist etendust juba eelsõitudest saati. Teinekord oli näha ehk liigsetki entusiasmi ja agressiivsust, kuid ilmselgelt pidi meistritiitel kodurajal kätte tulema.
Hüppel möödumine, motoks kahtlemata rubbing is racing.
Ja tulemuseks Rommi spinn.
Muidugi võib kõike juhtuda, kohal olid ka teised kiired konkurendid, kes sugugi ei leidnud, et kahe mehe omavaheline jagelemine peaks jääma vaid nende endi otsustada.
A-finaalis langeski Kalmer tahaotsa, lükati ehk veidi väljagi ning pidi hakkama ettepoole võitlema. Teinekord lihtsalt on näha, kuid võidusõitja lülitub mingile teatud režiimile ning kukub lammutama. Üldiselt siiski heas mõttes.
Asju ei teinud lihtsamaks konkurentide autodelt küljestpudenevad tükid, ega ka sõiduvead. Kõik, mis rajal ees, aeglustab. Aga juhtus pea uskumatu, tiitlivõiduks oli vaja Rommi esikoha puhul teist kohta. Abiks olnuks ka kiireim aeg. Mõlemad asjad nimelt saavutatigi!
Supercar klassis osales igati huvitavaid eksemplare, mida harva rajal näeb.
Näiteks selline Leedu BMW 325iX. Kui jagatanuks kõrgeima ja kaugeima hüppe tiitlit, siis tõenäoliselt saanuks selle temale omistada. Mis siis, et järgnes väljasõit.
Jarmo Võsa oli sel korral rajal Škoda Fabia asemel Ford Fiestaga. Sõitude aegu arvestades oli tõenäoliselt tegu õige valikuga, kiirust jätkus. Närvikõdi samuti. Kes tähelepanelikumalt pilti uurib, näeb ka purunenud rehvi, mis ühes eelsõidus veidikene hoogu maha tõmbas. Kuid sellest end segamata lastes oli A-finaali esirea koht kindlustatud.
Nii hästi ei läinud aga kahjuks Risto Lepikul, kes finaalidesse seekord välja ei jõudnudki. Tema auto näol on tegemist väga huvitava Ford Escortiga.
Uue auto rajale oli rajale toonud ka Otto Täht. Ilmselgelt on kujunenud populaarseimaks krossiautoks Mitsubishi Lancer Evo 6. Sellised masinad on figureerinud esikolmikus juba hooaegu ning tõenäoliselt ei kao sealt ka lähitulevikus.
Kahjuks ei pidanud aga kardaanirist valule vastu ning ühe eelsõidu stardis andis järele. Muideks juhtus sama ka tiitlipretendendi Helmet Palmiga. Kuigi mehe mehaanikud alustasid kohe tööd (lausa nii kiirelt, et Helmet sai veidi vale rajaltlahkumise tõttu hoiatusegi), jõudis vaid ühe eelsõidu teha ning pidi startima B-finaali viimaselt kohalt. Ülipõneva päeva jaoks oli valem leitud.
Ruve Veskile oli see kahtlemata lootustandev. Tiitli võitmiseks pidi Helmet lõpetama 4.kohal või kehvemalt. Kui Palm startinuks A-finaalis Ruve kõrvalt nagu kombeks, olnuks võistlus palju keerulisem. Sellel hetkel olid aga kaardid veel kõik avatud, Ruve kasuks rääkis endiselt veel ka parima aja lisapunkt…
Start antud, läks asi pingeliseks. Helmet muidugi võitis B-finaali ning startis eelviimaselt kohalt A-finaalis.
Tema ees kiired konkurendid ning tegemist kui palju. Hea start tõstis Helmeti aga kohe mitu korda kõrgemale ning nii ta sealt tagapoolt noppima hakkas.
Kõik oli veel võimalik, kui järsku maandus hüppest tulles teisel kohal sõitnud Jarmo Võsa veidi kehvasti ning midagi andis vedrustuses järgi. Spinn seejärel oli paratamatu. Mees sai küll veel liikuma ning polnud küll aeglane, aga ilmselgelt pidi sõites kõvasti vaeva nägema – kurvides libises auto teisiti kui oleks pidanud.
Helmet aga muudkui tõusis nagu hullumeelne, kasutas iga võimalust, ka siis, kui neid pidi ise looma. Rippuvad stanged on võidusõidus igati normaalne nähtus.
Kas just Helmeti enda, kuid kellegi poolt “loodud” möödasõiduvõimaluse tulemused paistavad eriti hästi välja. Helmet Palm tõusiski kõrgemale kohale, kui neljas. Nimelt kuulus temale pärast seda julget sõitu poodiumi viimane aste. Ja mees igati ka vääris kättesõidetud kohta.
Ruve Veski juhtis küll kogu sõitu, ei pidanud ka Jokkeri võtmise järel võitlema, kuid alati sellest ei piisa. Ühe punktiga oli meistritiitel kaotatud ning hooaja lõpetamisel tuleb võtta vastu teise koha medal. Õnneks on see võimalik aga lisada juba ringrajal võidetud kahe kuldse ja ühe hõbeda kõrvale.
Marko Jokinen või Andri Õun? Selgust toovad klaasile kirjutatu koos võistlusnumbriga – autod on nimelt äravahetamiseni sarnased.
Sel korral siis nii! Hõbedamees Veski on igatahes saavutatuga rahul. Tuletades meelde esimese (ühines sarjaga alles teisest võistlusest) võistluse eelset kommentaari: “Esimene hooaeg selline proovikas, äkki ei sobigi rallikross.”
Ehk on püüdagi midagi järgmisel aastal?
PS: Kõikide ilma vesimärgita piltide eest tuleb tänada Linda Klooster’it.
