Drift on popp, täiesti kindel. Kui muidu aru ei saa, siis statistika ikka ei valeta. Vaata, mis nurgast tahad, numbrid on kõik roheliste, ülessesuunatud nooltega, nagu kasvu tegev aktsia hind. Olgu see siis osalenud masinaid, punktile sõitnud mehi või mõnda muud väärtust kajastav number, seis on hea. Ja seda kõike PRO klassis, Street klassi lõppenud hooaja plahvatuslik kasv on kõigile teada.
2012 aastal sõitis silmad pähe endale 30 meest, kellest tublid 11 olid eestlased. Esimene number annab märku, et peamiselt on kasvanud piiritagused külaskäigud meie etappidele, mis on nii korraldajate, pealtvaatajate kui sõitjate vaatenurgast suurepärane kasvutrend, sest annab sellele hullule alale kamaluga värvi juurde. Tiimidele-meestele on reaalselt tekkinud fännid, toetajad ja kaasaelajad. Seega võime ettevaatlikult rahul olla ja keskenduda näiteks nendele mehepoegadele, kes selleks kõvasti vaeva näinud on, et kogu see drifti virr-varr üldse toimuda saaks ehk siis PRO klassi kaheksale parimale Eesti passiga piloodile (mitte segi ajada meistrivõistluste lõppjärjekorraga!).
Siinkohal pean ma kohe alustuseks vabandama meelevaldse tabelitõlgenduse eest, sest kuigi kaheksas mees meistritiitli sarjas oli Ott Kokk, maandus tema ette piisavalt suure punktivaruga alles kolmandast etapist liitunud Urmo Täheste. Lisaks hakkas see Viperi mootoriga BMW liikuma üha paremini ja paremini ning väärib hetkel kaheksandat kohta rohkem. Seega…
8.koht Urmo Täheste
Sosinad käisid juba varajases staadiumis, et Urmo millegi kahtlasega tegelemas on. Infokillud konteineris siia riiki loksuvast Viperi mootorist tundusid igal tasandil ulmelised. Eriti veel kui selgus, et see monstrum M5 kerele tõstetakse. Aga juba kolmandal etapil Tartus oli pill boksis ja mingitmoodi seades ning drift-ready. Tasuks üheksas koht, mis arvestades asjaolusid, oli hooajale heaks avalöögiks. Edasi näitas seades masinaga mees aina paremat minekut ja kohad järgmistel etappidel oleksid olnud arvatavasti hoopis teised, kui poleks olnud Rock Drift Challenge´i nappi kaotust Eduard Vahemetsale TOP16´s ja jukerdavat käigukasti Laitse viimasel etapil. Urmos ja bemaris potensiaali on, selles pole kahtlustki. Tandemtrenne ja libedal sõitu veel ja veel ning Urmol on nii mõndagi pakkuda.
7.koht ja Tõnis Kipper
Mees, kes sotsiaalmeediast läbi imbunud maailmas fännide saamiseks Facebooki ei vaja, tegi see aasta kahvatu hooaja. Üldiselt lõppesid sõidud ellikate esimeses ringis ja ainult kahel etapil sai kirja korralikuma tulemuse aga poodiumile 2012 asja ei olnud. Olles kõrvalt vaadanud see aasta pea kõike, mis rajal sündinud, võin teha endapoolsed järgmised tähelepanekud: aeglastel ja tehnilistel radadel on sellise kompotiga keeruline sõita, kõrv kuuleb kogu aeg turbo töötsoonist väljalangemist ja silm seletab masinat närviliseks tegevat clutch-kicki, et uuesti sinna magusasse alasse tagasi jõuda. Absoluutselt muidugi ei aita kaasa ka erinevate rehvide kasutamine. Ehk siis juht kunagi ei tea, mis rajal saama hakkab. Kuna Tõnise sponsorite nimekiri kõige pikem pole, saab see rehvimure üha keerulisem probleem olema. Suvaliste jalavarjudega poodiumile Eestis enam ei sõida, tutikatele rehvidele minek kirjutab hooaja eelarvenumbri aga hoopis teiseks. Seega igati keeruline olukord tulevasi võistlusi silmas pidades. Samas on mehes potensiaali ja oskuseid teistelegi jagada, nagu teame. Seega isiklikult loodan, et mees leiab endale vajalikud toetajad, sest fännid on tal fantastilised nagu Tartus nägime.
6. koht Karl-Sander Lebbin
Visuaalselt muretumat meest mina ei tea. Karl-Sanderil on täiesti kama, kas ta kaotab või ei- peaasi, et rahvale burn-outi saab teha! Igatahes hooaeg kulges esimest kolme etappi vaadates stabiilselt, kus kohad vastavalt 7, 6, 7. Kahjuks Laitse Rock Drift Challenge´i ebaõnnestunud etapp rikkusid natuke ühtlast numbrijada. Samas viienda etapi 80 silma kindlustasid koha eespool Kipperit.
Eelmise aasta Street-klassi hõbe on oma esimesel aastal PRO´s näidanud potensiaalirikkaid sõite, saades hooaja jooksul nii mõnegi väärtusliku peanaha. Kõvasti tandem-trenne alla ja punktijada hakkab kindlasti minema ülessepoole. Autol kiirust ja nurka on, mehel oskusi ka.
5.koht ja Rait Lember
See kuidas Rait hooaega 2012 alustas, oli märkimisväärne. Esimese etapi kolmanda koha sõidust räägiti ja räägitakse siiani rohkem kui finaalist. Täpsemalt siis tandemist Henri Puhmase vastu, kus sõit oli armutu ja kuigi kontakti Henriga peetakse Raidu sõiduveaks, oli see hooaja avapauguks väga magus algus. Kohe järgmisel etapil Haapsalus jätkas Rait täpselt sealt, kus ta pooleli jäi. Oli üks väheseid, kes keerulisel rajal keerulistes oludes ilusat trajektoori sõitis, mäletan. Ja kuigi Puhmas võttis poolfinaalis Raidult revanši, pidas viimane pronksisõidus laenumasinaga liigelnud Taavi Toomara enda seljataga. Edasise kolme etapiga läks aga asi nutuseks. Nimelt Raadil ei saanud mees kvalifikatsioonist kahe nullisõiduga edasigi ja sisuliselt kustutas sellega ääretult konkurentsitihedas meistrisarjas tiitlivõidu lootused. Kergemaks ei läinud teekond ka edasi- oma võistlusauto trennis mahakandmine viis ta sarnase, kuid siiski iseloomult erinevad BMW rooli ja viimased kaks Laitse etappi poodiumile enam asja ei olnud. Tasuks kokkuvõttes eestikate viies koht.
4.koht on Kristjan Klemets.
Craci hooaeg oli nagu maailma majandus- lainena. Algas nagu ta algas, siis hakkas kerima ja napilt enne lõppu taas rahunes. Kohad 8, 5, 3, 3 enne Laitse “II” andsid tabelis kolmanda koha. Ülinapp kaotus Urmo Tähestele sai aga otsustavaks. Oleks lainehari viimase etapi ka ära kandnud, seisnuks mees aasta kokkuvõttes vähemalt kolmandal pjedestaalil. Aga “oleks” on paha sõna ja mootorispordis näiteks absoluutselt ei kehti. Siiski näitas mees, et võib mojo leidnuna sõida ükskõik kelle vastu, ükskõik kus. Polnud driftisarjas ühtegi tegelast, kes poleks hooaja keskel Klemetsi ümbersündimist konstanteerinud- tandemid kukkusid välja lihtsalt nõnda hästi. Kui tulevikus autole natuke rammu ja jaksu juurde saab, peaks sõit lihtsamaks ka muutuma. Lisaks pole grammigi vähemoluline fakt, et järgmiseks hooajaks on Cracil olemas isiklik tandemipartner Jarmo Luha näol. Vähemasti paberil on see win-win olukord.
3. koht ja Henri Puhmas.
Henri jõudis hooaja 2012 alguseks sügavatest Lõuna-Eesti metsadest huvitavasse olukorda. Nimelt Team Wisefab “palkas” ta oma auto rooli. See oli esimene selline diil meie riigis ja vähemalt minuarvates vägagi intrigeeriv. Polnud Henri saanud endale hüüdnime “Sõge” just juhuslikult ja näiteks Läti riigis ülisuurt populaarsust omavat meest võeti seal alati vastu, kui superstaari. Seda siis peamiselt oma parajalt rotika Audi ja agressiivse sõidustiili tõttu, kus tehnikale armu andmata üritati võtta viimast. Seega oli vähemasti minul huvitav jälgida, et mis juhtub, kui mees visatakse vette täiesti tundmatus kohas- uus ja Eesti mõistes ülikallis ja võimas auto ning alateadlik vastutus tiimi ees. Piisavalt nüansse, et lihtsamatel meestel sisemus pingega krussi keerata. Ja ma pole isegi peale hooaja lõppu selgusel, et kas siis 2012 õnnestus või ei. Visuaalselt oli Henri minekut muidugi vinge vaadata- kiireimad entry´d, suurim rehvisuits. No mida veel tahta? Aga ainult 1 poodiumikoht (okei, esikoht küll siiski) viie etapi peale jätsid mehe napilt Taavi Toomara järel kolmandaks. Raskeks läks just hooaja teine pool, kus kaks korda tuli vastu võtta TOP8´s kaotus Klemetsilt. Lisaks korralik avarii Gatebil´il ja koduses Laitses Harold Valdmaga. Kas need seigad tegid meest kuidagimoodi ettevaatlikumaks, ei teagi. Võistlemist lihtsamaks kindlasti mitte.
2. koht ja Taavi “Tomz” Toomara.
Vaata, mis asendist tahad aga see mees on tegelikult ka andekas. Pean just silmas seda kiirust, millega mees Eesti driftimaailma teravaimasse tippu on jõudnud. 2010 aastal oma sõitjakarjääri alustanud Tomz tuli järgmisel aastal juba sarjavõitjaks ning minu arvamus on, et Eduard Vahemetsa elu poleks ligilähedalegi nii lihtne olnud, kui Taavi auto tehnika vastupidavam oleks olnud. Samas oleks ei maksa midagi.
Lisaks julgen taas arvata, et suur üleminek tehnikas tekitas tervikliku kompoti näol Toomarale tõsist peavalu terve hooaja vältel. Pean silmas just auto närvilisust käitumises, rääkimata juba mainitud katkistest detailidest. Raadi teisel etapil olid tehnikamured, Haapsalus päästis ta Kristjan Salmre autoga endale neljanda koha, ROCK Drift Challenge´l oleks võinud õlivooliku irdumise tagajärjed olla palju kurvemad. Alles viimase, Laitse etapi võiduga, päästis mees tegelikult oma terve hooaja, saades siis kokkuvõttes napi teise koha.
Eesti Meister Eduard Vahemets.
Ets on alati pildil olnud. Kordagi pole esikolmikust välja kukkunud terve riigi driftiajaloo vältel. Krooniks siis esimene ametlik meistritiitel ka. Hooaeg kulges mehe taktikepi all ja kaks esikohta ning kaks teist kohta ei jätnud punktitabelis teistele mingit lootust. Isegi Haapsalu 5. koht ja kerge remontivajav suplus mõjusid pigem elevust tekitava värskendusena. Kui liita Wisefabile ja suurenenud mootorivõimsusele mehe suurepärane stabiilsus ja sõiduoskus, on tulemus see, mis ta hetkel on. Rahulikult oleks võinud viimast etappi tribüünilt vaadata, jahedat õlut rüübates. Pulssi see ülesse ei too aga alternatiiviks sobib alati.
Sellega sai siis tiir driftiparemikule peale tehtud ja loodetavasti saate isegi aru, et tegemist on minu nägemuste ja arvamistega. Uue hooaja alguseni on juba vähem kui tajume ja kindlasti peab varsti samad mehed luubi alla võtma. Sest iga hooaeg on uus ja omamoodi.
