Puhas sõidurõõm.
Päevad ei ole vennad, öeldakse, ja see ei saaks rohkem tõsi olla tänase kohta. Kui hommikul kell 06 kargud alla saime ja esimestena hotelli hommikusöögipersonali üllatasime, oli meeleolu üleval, sest sisetunne ütles, et tuleb vinge päev. Kõht täis pakitud, auto pagasiga täidetud ja vajalikud koordinaadid gps’i toksitud, lükkasime kiirteele jõudes jala sirgeks. Ja oi kui mõnusalt sirgeks see sai lükatud, sest teede kvaliteet Plzenist kuni meie lõpppunktini välja oli fantastiline ja vaated maalilised.
Kiirused kohati 180kmh tunnis oli täiesti normaalne nähe ning meie keskmisest kiirusest 130-140kmh piisas napilt teises reas liikumiseks. Aga koos kilomeetrite neelamisega Saksa suunas muutusid ka autod huvitavamaks ja mäed suuremaks. Kuna me olime ammu soovinud külastada Audi muuseumit Ingolstadtis, siis see meie järgmine peatus oligi. Ütleme nii, et müüt, nagu seal linnakeses eksisteeriks ainult Audid, on pehmelt öeldes jama. Neid oli, aga kui ei teaks, ei oskaks arvatagi, et see paik kuidagi maailma ühe parima autotootjaga seotud oleks.
Kui masin Audi Forum’i parklasse pargitud (muideks muuseumi külastajatele ja uute autode kättesaajatele 24h tasuta!), võtsime suuna muuseumi ukse suunas. Väga põnev protsess, mida uudistama läksime, toimus niiöelda keskväljakul, kus üks keskealine õnnelik audifänn just oma uhiuut V10 R8’t kätte oli saamas. Ütleme nii, et poisil oli vist pulk suht püsti ja naeratus ei lahkunud sekundikski näost. Kui olime ka autole pilgu peale visanud ning oma heakskiidust püstise pöidlaga märku andnud, sisenesime klaasist toruja-kujuga majja, kust läbi akende paistsid masinate siluetid.
Piletiraha 2€ pani meid kõvasti naerma, tundus lihtsalt sürreaalselt väike summa küsida autode vaatamise eest, mida näed elus võib-olla esimest ja viimast korda. Liftiga kolmandale korrusele sõites tegime hingamisharjutusi, et kohe mitte pilti taskusse panna, kui kõik see taevane manna meie silme ees avaneb. Ja me ei pidanud pettuma! Kolmandalt korruselt algas meie teekond kuulsa nelja rõnga ajalooga ja seda päris aegade algusest peale. Korraliku ülevaate pildimaterjalist saame teha kui oleme tagasi kodus, sest seda kõike oli liiga palju. Aga näha oma silmaga SQ’d, 80GTE’d, RS2 sedaani ja kõike enne ja pärast neid, oli totaalne nauding. Seetõttu tegime uudistamise protsessi läbi kaks korda ja kindlasti oleks veelgi teinud, kui ajapiirangud meie graafikut poleks mõjutanud.
Korralik eine Audi muuseumi restoranis ja aeg oli taas teele asuda, seekord suunaks meie reisi tegelik sihtpunkt – Wörthersee Treff 2011 Austrias!
Kuidas petrolhead’id üle maailma ka autodega sõites 130kmh suudavad sõbruneda, on müsteerium! Aga täpselt see meil õnnestus kui ühe möödasõiduga sakslaste Audi S4’st ja Golf I’st käeviipeid vahetasime. Nimelt kui olime teetolliputkas töötanud tädile, kellel oli kohutavalt suur huvi Eesti euromüntide vastu, oma taskupõhjad nendest tühjendanud ja tee äärde peatuma jäänud, peatusid eelpool nimetatud Audi ja VW koos meiega ning 10minutit jutuajamist lõppes lubadusega saata neile pilte ning kohtuda ka Treffil. Elame-näeme.
Huvitava faktina väärib mainimist, et Eestit tuntakse ja ei tunta ka. Audi Forumi restorani üks teenindaja polnud Eestist näiteks kunagi midagi kuulnud ning talle sobis fakt, et me Soome kõrval paikneme, palju paremini. Samas Austria bensiinijaama töötaja lähenes meie autole laia naeratuse ja hüüdega: ESTONIA!
Täna hoiame õhtul juba Treffil meie riigi lippu kõrgel: Viva La Estonie!
