Draama, intriigid, katastroof! Tegelikult päris nii hull asi ei ole, sest praegu ei loe te delfit. Eesti veljekunni teavad kõik, kellele on vähegi oluline auto esteetiline välimus. Ja kvaliteet.
Miks siis selline pealkiri? Paar tundi hundikoopas ja palju inffi, mõtteid-küsimusi. Miks ei tegeleta lihtsate ja odavate asjadega, miks tehakse koostööd kindlustuste ja konkurentidega? Velgedega niblimine ja teadustööd, lühemad tööpäevad ja pikemad koosolekud?
Silver on üks sellistest meestest, kes paneb kogu oma hinge oma loomingusse. Justnimelt loomingusse, mitte töösse. Nii tegi ta aastaid, pikad päevad ja ööd võõraid velgi uuele elule aitamas.
Aga miks siis “left the building”? Läikivad veljed tulevad siiani ju SP Studiost.
Tööd oli palju, nagu mainitud, varajaste hommikutundideni. Millegi arvelt pidi see tulema ja see pidi lõppema. See ei ole ei tervislik ega jätkusuutlik. Alguses paari sõbraga, siis paari töötajaga, kellest said sõbrad, siis mõned elukunstnikest pedandid. Suurim muutus saabus ilmselt siis, kui SP Studios hakkas Mait rohkem kaasa rääkima ja asju korraldama.
Lihtsustatult – Mait viskas Silveri töökojast välja. Las mentor tegeleb mentorlusega, mitte ei võta töömesilastel tööd ära, sest soovitud lõpptulemus saabub ise tehes kiiremini. Lisaks peab keegi ettevõtet juhtima ka. Nii jäid koos Austraaliat vallutanud Mait ja Silver igapäevasest velgede ravitsemisest pisut eemale.
Algus ei olnud lihtne, sest töökojas korda hoidvat inimest ei leitud paari aasta jooksul kuidagi. Ja siis saabus pööre. Mitte lihtsalt töökoha täitmise mõttes, vaid nagu tagantjärgi selgunud on, pööre kogu ettevõtte arengu ja selle loojate jaoks. Uksest marssis sisse Kärol, nõudis selle töökoha omale ja võttis töökoja juhtimise enda kätte. Ei olnud tal lihtne, stereotüübid segasid kõvasti alguses. Õpiprotsess on olnud pikk ja vaevaline, nagu kirimale, aga see on kandnud vilja.
Mis siis nende aastatega muutunud on? Kui varem tõi klient mingid kõverad ja katkised haruldused pimedasse garaazi, siis praegu tehakse korralik defekteerimine ja päris igat alumiinimrõngikut üldse ette ei võetagi.
Velgede remondist on tehtud teadustöö koos röntgenuuringute ja igasugu testidega. Üks tegelane sai selle tulemusel omale kõrghariduse. Tänu põhjalikule uurimustööle ja teadusele on muudetud oma töövõtteid, vahendeid ja suhtumist.
Lihtsalt puhastamisest-keevitamisest-sirgestamisest ja põlveotsas poleerimisest on saanud rätsepatöö, kus iga töövõtte jaoks on kas ise konstrueeritud ja ehitatud masin või on saadaolevaid aparaate täiustatud, et oleks võimalik saavutada kvaliteet, mida ilmselt see kollektiiv ajab rohkemgi taga kui klient.
Kellele siis nii peen teadus suunatud on? Alustuseks muidugi meiesugustele napakatele, kellel on ventiilikorgi kuju isegi oluline. Aga see on väga piiratud turg, eriti Eesti mõistes. Seega hakkas lokkispeaga prill tegelema haarde laiendamisega. Mõned igakolmapäevased kollektiivsed koosolekud ja uus segment, kellega tööd teha oligi laual. Autode margiesindused ja kindlustused.
Müts peas – mõte sees, võtad mütsi peast ja voilà! Mõte väljas ja töö ees. Järgnes lugematu arv kirju, vestlusi ja kohtumisi. Teadustöö selgitamist ja seadusandluse tutvustamist. Tänaseks on enamus SP Studio kliente kursis, miks ühte või teist asja nende velgedega teha ei saa ja ei tohi. Ja Joonas ei tee. Isegi kui klient tahab, ikkagi ei tee. Kui pärast midagi selle lapitud veljega juhtub, siis kelle otsa vaadatakse?
Kosmeetiline remont on mõistlik ja tihti vajalik, kuid kui kahjustus on selline, mille kordategemine ei suuda anda algset tugevust veljele, siis sellise töö tegemine ei ole mõistlik, kui velge plaanitakse kasutada sihtotstarbeliselt. Igale heale tulemusele eelneb korralik ettevalmistus ja põhjalik eeltöö. Ilma selleta ei vastaks SP Studios tehtav töö näiteks Porsche kvaliteedinõudmistele. Olenevalt kahjustusest leitakse õige lahendus selle parandamiseks, olgu selleks siis laki koorumine või kriim velje serval.
Kas te olete vaadanud röntgenis, mis juhtub alumiiniumveljega kui seda keevitatud on? Mina ei ole, aga Joonas on. Korduvalt. Ja nii tulebki mõnele veljele lihtsalt kott peale tõmmata ja riiulisse tõsta. Või siis ei tõmba kotti peale, lööd hoopis läikima ja teed sellest sisustuselemendi oma koju või garaazi.
Vahest lõppeb mõne velje elu ka selliselt, et tal mitte midagi viga ei ole. Näiteks paarilise hukkumisel.
Aga tagasi töökotta. Henry valvas silm leiab üles pisimadki vead, mis veljel on. Teeb vajalikud eeltööd ja annab velgedele uue elu, mis tihtipeale on säravam, kui päris uuena olles.
Näiteks juhusliku värvitolmu või prahi velje siseküljele sattumise vältimiseks katab ta velje ka seespoolt. Sest nüansid on olulised. Sellegi töö tegemises kasutatav pink on meestel isevalmistatud.
Vahest juhtub nii, et mõni velg tuuakse ümbertegemisse, sest konkurent pole oma tööga hakkama saanud. Olgu siis selleks valed töövõtted, valed vahendid või vale suhtumisega töötegija.
Praeguseks on kindlustuste ja margiesindustega koostöö nii hea, et enam ei küsita hinda, vaid tarneaega. Enam ei küsita, kas seda saab teha või mitte, tööde tellijad on juba piisavalt koolitatud, et nad oskavad ise hinnata, millal velge utiil on ja mida veel saab päästa. Ta teab mida tal vaja on, mida on velgedega võimalik teha, et need turvalised oleks ja kust saab soovitud tulemuse. Sealjuures jätkab kollektiiv enda arendamist igapäevaselt. Olgu selleks teadmiseks siis uute värvide võimalused…
Või vanade velgede töötlemisel peituvad ohud…
Tänu regulaarsetele tiimikoosolekutele ja õppepäevadele on kogu meeskond jõudnud ideaalse rutiinini. Milleks ühised õppepäevad? Eriti veel sellised, kus osaleb velgedega sinapeal mitteolev inimene. Silmaring ja vaheldus. Et oleks kasvõi omavahelgi rohkem teemasid, millest rääkida. Koguaeg ei pea ju ainult velgedest rääkima. Või noh, peab küll, aga vahepeal peab midagi muud ka olema, kasvõi natukene.
Tööd väljaspool tööaega ei tehta. Kui pole tööaeg, siis töökojas masinad seisavad, inimesed on kodus või veedavad aega näiteks töökoja teisel korrusel, kus on mõnus lounge saunaga. Not bad.
Ja tööaeg on tööaeg. Kärol juhatab vägesid, õpetab ja juhendab ning õpib ise. Ja praeguseks õpetab juba ka Silverit, kes nüüdseks on pigem valgekrae. Kuigi ma pole päris kindel, kas tal triiksärke üldse on.
Ja õppida on palju.
Nii palju, et selleks võetakse ette ka mittevelgi. Näiteks:
Ja kui kõik töö on tehtud, siis tuleb kvaliteedikontroll, mis üsna tihti tehakse koos kliendiga. Püsikunde Ralf on tööga rahul, Silver ka.
Lisaks tabasime haruldase hetke, kus ei ole päris täpselt aru saada, kas kana õpetab muna või vastupidi, ega seda, kumb on muna.
See tegelikult ei olegi enam tähtis. Tähtis on tulemus. Ja hea tulemuse nimel on siin pingutatud. Paika on pandud protsessid ja töövõtted, kõigil on selged oma ülesanded ja kust vajadusel abi saab. Nagu mingi suurfirma miljoni töötajaga. Iga kliendi puhul on oluline ka kliendi harimine, kuidas velgi hooldada ja mida vältida, mis viga on ohtlik ja mis ei ole, mis on parandatav ja mis mitte.
Aga kui ikkagi tuju pole ja mast maas, siis tuleb Paco ja ajab asja korda. Tahad või ei taha.
Ühel hetkel tabad end mõttelt, et kui palju on alles siis sellest “vanast” SP Studiost, kui SP ise ainult taustal on?
Kõik on alles. Jah, Silver ise enam velgi igapäevaselt ei poleeri, sest ühel hetkel ta lihtsalt enam ei jõudnud. Käsi jäi väheks. Nüüd on tal aga rohkem käsi, õnneks ei ole see vaktsineerimise ja 5G tulemus, vaid suurepärane tiim, mis töötab täpselt nii, nagu oleks need tema enda käed. Või isegi paremini, sest igaüks õpib oma osa järjest paremini tegema ja nii jõuab see kunst rohkemate autodeni. Kogu feeling ja touch tulemuses on jätkuvalt alles ja sealt majast väljuvad ainult perfektsed veljed.
Iga mees ja naine on isiksus omaette, oma nägemuse ja maitsega. Siiski ei saa päris omaloomingut neist keegi teha, sest big brother is watching, nii nagu on uuel autol uue auto tunne, nii on igal SP Studiost tulnud veljel Penu touch juures.
Vasakult: Henry Sevtsenko, Joonas Herne, Kärol Metsmaa, Mait Margus Müts ja the one and only Silver Penu.
Tahad ise veenduda? Mine vaata >>>SIIT<<<
