Lada ja kiiresti sõitmine ei kuulu enamasti kokku, kuid üksikute erandite varal tuleb siiski mütsi kergitada ka sellele margile. Taolise isendiga olen ka mina õnne kombel kokku sattunud.
Selleks aastaks võtsime käsile auto põhjalikuma uuenduskuuri. Üle sai käidud kogu kere ja tehtud ka mõningad tehnilised muutused. Kuna tulemus on minu silmis küllalt ideaalilähedane saigi otsustatud, et tuleb üks korralik pildisessioon teha, sest kaua võidusõiduauto ikka sirge püsib. Haarasin Sergeil nööbist kinni juba suvel, ning pidasime plaani kuhu pildistama minna. Tõsi, tänaval või kusagil mujal avalikult kasutatavale teele selle autoga just ei lähe. Või noh korra saab proovida, kuid sinikuutele see vaevalt meeltmööda on. Minul oli juba mõnda aega meeles mõlkunud Velodroom ja soov seal oma aparaati pildistada, õnneks Serx tuli selle ideega kaasa. Paar meili, mõni kõne ja endalegi üllatusena oli Pirita Spordikeskusest saabunud positiivne vastus, seejärel jäi üle vaid Sergei graafiku ja ilmaga kokkuleppele saada. Õnneks Ilmataat ja Serx olid end kenasti sünkrooni sättinud ning küllalt sooja ja päiksepaistelise oktoobrikuu õhtusse saigi sobiv aeg leitud.
Kui tööd on palju, tuleb vahepeal kombineerida ja asju omavahel segada
Mingit erilist nostalgiat mul Ladaga ei seondu, sest perekonnas oli meil Lada asemel Moskvitš 2140. Tõsi, Lada on meil ka kunagi olnud, kuid mitte sama mudel ja sedagi väga lühikest aega. Seega, kui me antud isendit 2005 aastal Lasnamäe Linnaringil tempe tegemas nägime, tekkis huvi selle kollase putuka vastu pigem tema kiirusest ja tõsiasjast, et see kiirus tuli eriskummalises pakendis – Lada 2101 Coupé.
Mingit konkreetset plaani ringrada sõitma hakata pole meil olnud, kuid endalegi arusaamatul viisil läks Lada omaniku Pasi Mäensivuga jutuks ja ta pakkus autot müüa. Veidi sai konsulteeritud erinevate tegelastega, kes võidusõidu tehnikaga natuke paremini kursis on ja peale viimast sõitu sooja mootoriga ta meie omaks saigi.
Algselt Soomes Lada Cupi sõitnud masin nõudis Eesti reeglitega kohandamist, kuid esimene start sai sellest hoolimata tehtud samal aastal, nüüdseks on möödunud märkamatult 8 aastat, mille jooksul on auto läbi elanud palju muutusi. Suurimad ümberehitused on seotud töökindluse ja kiiruse parandamisega.
Mootor on pärit Lada Samaralt ja elanud üle kardinaalsed muutused. Originaal õlisüsteem on asendatud kuivkarteri süsteemiga, karburaatorid on vahetatud programmeeritava sissepritse vastu. Puutumata pole ka mootori sisemus, kust leiab H-profiiliga kepsud ja Wiseco sepiskolvid. Pea on üle käidud Jaak Pipra ja Tiit Grossmani poolt. Enam suuremaid klappe pole Ladale väga võimalik paigaldada ja nukkvõll on ligi 13mm tõsuga ning väga laiade kraadiga. Kõik need muutused andsid jõustendis tulemuseks 97kw/147nm rattast.
Pace 3-kambriline õlipump
Craig Davise elektriline veepump
Üleliigse ruumiga Lada kapotialune just silma ei paista
Mootorist järgmine lüli on käigukast, mis ringrajal on vast üks tähtsamaid osi. Algul kasutusel olnud originaal kast ei hiilanud just oma töökindlusega ja sai vahetatud Fordi T9 käigukasti vastu. Ka sellega oli omajagu muresid, ning praeguseks on oma koha kardaanitunnelis leidnud Quiafe järjestiklülitusega otsekast, mis on T9 üks-ühele asendus. Maha kantakse jõud läbi Dana 1030 LSD tagasilla, mis originaalis pesitseb Volvo 240 all.
Ka vedrustus ja pidurid ei ole pääsenud ümberehitustest. Amordid pärinevad Nitroni tootevalikust ning on kahes suunas reguleeritavad. Esisillas aitavad hoogu maha võtta Wilwoodi 4-silindriga pidurisupordid ja Alfa Romeo ventileeritav ketas. Taga on kasutusel Lada originaal esiketas koos Volvo originaal sadulaga.
Tagumise luugi alt vaatab vastu kütusemajandus. ATL-i turvapaak, kus sees loksub püstoli 98, mahutab kokku 30L kütust, millest piisab 45-50 minutiks rajuks andmiseks. Etteandepumbaks on Faceti impulsspump, mis täidab käsitööna valminud vahepaaki, ning viimase hoo küttele annab Boschi kõrgsurvepump.
Tuba olen proovinud hoida nii lihtsana kui võimalik, samas väike retrokiiks peab youngtimeriga kaasas käima.
Pedalbox on valminud käsitööna
Tänavuseks hooajaks meisterdasime osaliselt uue elektrisüsteemi
Kindalaegas ei ole sellel autol tavapärase sisuga
Lisaks balance-bar’ile jätsime alles ka pidurikraani
Kaisutavad rihmad ja iste on iga rajaauto must have
Pirita velodroom pole just igapäevane koht autoga liiklemiseks, seega kasutasime võimalust ja kümmekond ringi sai läbi töristatud.
Piisas vaid korra lahti vajutada, ning uudishimulike silmapaare saabus koheselt rajaservale
Ka sulelised ei jäänud külmaks. Kahjuks ületas tema himu viineripirukate järele huvi tehnika vastu :)
OpenTracki juubeliüritus jäigi selle hooaja ainsaks tõeliseks rajaürituseks
Ka rasketel aegadel toob see Lada mu näole alati naeratuse
Huvilised kes soovivad lisainfot või pilte auto arengust, tasub külastada FB fännilehte.
AruveeRacingTeam
Suured tänud Pirita Spordikeskusele, kelle sõbralik kollektiiv ei pidanud paljuks lubada meil väike fotosessioon korraldada ajaloolisel betoonist velodroomil. Aitäh!
