Ma pole juba aastaid väga viitsinud Speedestidel käia, eriti sellel õhtusel-öisel üritusel nimega Nightrace. Sest kunagi Tartus ma käisin ja pühalikult lubasin, et enam ei lähe. Mitte sellepärast, et üritus mage oleks olnud aga vähemalt siis tegi Eesti kliima oma töö ja mäletan, et räigelt külm oli. Okei öeldakse jah, et pole vale ilma, on vale riietus aga mida te ka teate.
Seetõttu oli meeldiv, et laupäeva hommikul Pärnu lennuväljale jõudes mõnusalt soe oli. No alguseks või nii…
Pealegi tundus mõistlik külastada üritust, kus oli toimumas nii drag kui 1km lõppkiirusvõistlus. Boonusena veel tuuninguvõistlus ja soundivõistlus. Etterutates muidugi olgu öeldud, et meie riigis on tuuningu- ja helivõistlused varjusurmas. See, mis sai 2007a. Battery Race´l kokku aetud (80 moditud pilli plus soundimasinad), jääb igaveseks ilusaks mälestuseks. Aga kõik asjad tuleb elus panna perspektiivi ja selles valguses oli hea näha, kuidas vana kaardivägi (võin vabalt nii öelda) taas Speedestile appi tuli ja kastanidki tulest välja tõi. Pean silmas mehi-naisi-autosid, kes ammuilma elus edasi liikunud uute tegevuste ja ka aladega aga ürituse sünnipäevaks oma pillidelt tolmu pühkisid ja otsesõitma saabusid. Nice.
Kuna mul kulus enamus auru suure tutvusringkonnaga, keda kohtadki peamiselt erinevate radade ääres, suhtlemisele ja kuumaga toimetulemisele, pikka juttu võistlustest vestma ei hakka. Ma isegi ei tea, kes võitis. Nagu üldse. Ja sellisel mõnusal koosviibimisel pole see ausalt öeldes, vähemalt mulle, eriti oluline. Seega ma ei kirjuta mitte ühtegi sõna võistelnud autodest ja tulemustest. Seda infot saate mujalt ka. Seekord räägime, näiteks, inimestest.
Kogu selle laupäeva “peasüüdlane”. Aivo Halanurm on loonud Eesti mootorispordis kaubamärgi, mis on püsinud täiesti auväärsed 15 aastat. Ja ilmselgelt peab see toimiv olema, sest muidu keegi ei tuleks vaatama ega ka sponsoreeriks. Eks tänasel päeval Aivogi mõtleb heldimusega üritustele, kus publikut 10 000 ja enam oli. Aga elu teeb omad korrektuurid ja mängida tuleb nende kaartidega, mis sulle jagatakse. Sügav kummardus.
Kaupo aka Prr on ka suure tüki oma elust pühendanud kiirendusspordile ja selle orgunnile. Seetõttu on hea meel, et Speedest on Kaupo algatatud 1 km sõidu oma hõlma alla võtnud, sest üksikuna on lõppkiirusvõistlustest ainsana jätkusuutlik OMC kaubamärki kandev üritus. Igatahes autosid oli seekord just mõnus kogus, et tüdimust ei tekkinud. Oma töökoormuse sai mees kätte ka kiirendusosa peakohtunikuna toimides. Tubli!
Markus astus minu ellu ühe suure ja punase Opeliga. Pani endale virtuaalseks nimeks Audiophile ja soovis ehitada masinasse vinge kvaliteediga süsteemi. Lisaks lõi tugevalt välja modifitseerimispisik ja mu tutvusringkonna kõige erilisemad motoriseeritud kooslused on vast just tema hoovipealt. Ja neid pole mitte vähe olnud! Igatahes endale tagasihoidlikul moel on ta jätkuvalt üllatamas oma valikutega. Eriti kui ta on sind kas telefonis või msn´s õrritanud hoopis teistsuguste plaanide ja mõtetega (ja oi kuidas tal neid jagub!). Aga ega üks bränd-manager väga stabiilne ja korras olla saagi.
Kaido oli Speedestile toonud oma vägagi kuulsa ajalooga E34 BMW. Pill, mille Autolehest väljalõigatud pilt mul siiani raamis seisab kuskil. Auto, mille vastu oli tuuninguvõistlustel pea võimatu saada. Ja paljudele keeruline pähkel ka dragiradadel. Superäge, et sellisel tähtsal päeval mees masina koos kiiresti kasvava perega kohale tõi (väikseim pereliige on 1 kuune!) Lisaks avaldas ta mõtte oma garaazis konutav oranz BMW monstrum talvel liikuma panna. Eesti dragimaastikule kulub üks 8-sekundi pill alati ära!
Markeliga sain ma tuttavaks aastal “ammu”. Igatahes oli ta Mitsu vabalthingav ja süda tundus tiksuvat tsiklitele. Tuli ta mu firmasse sooviga oma bike´le niiöelda “hugger” teha. Eritöö klaasplastist ja ega Eestis peale meie seda keegi naljalt ei teinud. Tol hetkel polnud mul õrna aimugi, kui palju eritöid ja lahendusi tollane DC ICE talle tegema hakkab ja no tegelikult pole modifitseerimishoog raugenud tänini! Algas kõik see ühest kuldsest Mitsust ja mitu autot ja võistlusdistsipliini hiljem on mees jõudnud E46 driftimasinani. Kõik pillid on eranditult olnud omas valdkonnas oma ajahetke ühed parimad.
Aasta võis olla 2002 ja suvi oli kuum. Ühe suurfirma suvepäevadel läksin omal autost parklas midagi tooma. Seal seisis mingi tüüp ja uudistas mu näpitud pilli. See oli Penu, nagu hiljem selgus.
Kuna Penu pole tagasihoidlik tegelane, astus kohe ligi ja alustas juttu. Mäletan, et mul oli paha tuju ja kujutasin ette, et järjekordne puberteet tuleb mu masinat taevani kiitma, nagu SR üritustel ikka ja jälle. Kui aga vend osutas parklas seisnud ägedale punasele Fiesta XR´le kui enda kärule, oli selge, et olin koperdanud teise omasuguse otsa. Sealt algas meie sõprus, kuhu jääb igasuguseid märkimisväärseid sündmusi. Penu on olnud, muide, kogu aeg väikeste pillide mees- Fiesta, paar ägedat Golf II´te ja praegu näiteks E30. Samamoodi minule ilmselgelt keeldub suureks kasvamast.
Oi kuidas see punane Civic mulle oma kriiskava sumpaga kunagi närvidele käis! Mäletan end mõtlevat esiveolisest japsist ja dragipillist kui võimatust kooslusest. Ilmselgelt läks see punane siibik mehele südamesse ja on seda, nagu hiljuti lugesin, siiani.
Tänasel päeval ei kujuta vähemalt ühtegi driftivõistlust küll Stenita ette, lisaks ei kujutaks ma ette postitusi sotsiaalmeedias, kus tüüp aegajalt ei viitaks endale kui kolmandale isikule :) Lisaks peaks tal kontrollima kuuenda varba olemasolu, sest lätlastega klapib tal liiga hästi. Mina kahtlustaks.
See sügis saab täis kümme aastat. Kümme aastat Audiclubi loomisest. Enamus teist ei mõista, kui suur asi see tegelikult on aga see klubi on Eesti suurim pika puuga ja peamiselt tänu väsimatu Indro järjekindlusele. Lisaks on ta suutnud luua klubis meeskonna ja süsteemi, kes korraldab organisatoorselt parimaid kiirendusüritusi, mis on omaette kaubamärgiks kujunenud.
Marje on omaette frukt, tuleb tõdeda. Üks kuttidest, öeldakse. No sellisel tasemel pole meil rohkem seelikukandjaid ja vaevalt, et neid liiga palju üldse mootorispordis eksisteerib. Seetõttu on alati lahe, kui tüdruk stardinimekirjas on ja absoluutselt kõik meesterahvad peavad arvestama, et neil on väga suur tõenäosus plikalt pähe saada.
Igatahes on Marje ellujääja ja seda alati.
Einar on Marje ja tema Audi ihumehhaanik. Ma olen täiesti kindel, et Marje katkise klaasiga I-phone´i esimesed 10 speed-dial numbrit on kõik üks ja sama – Eintsi mobla. Ja olen jummalast veendunud, et nende aastatega on preili Salumets helistanud Eintsile kogu kellaringi ulatuses.
Pix aka Pigi aka Kristjan Peterson on täiesti segane. Legend räägib, et isa müüb tal Laagri Maksimarketi kõrval arbuuse. Nali naljaks aga Pix on minuarust täiesti soe peast. Kõik oma asjad keerab ta üle võlli aga erinevalt teistest kannab ta üldjuhul “selle” ka lõpuni välja. Kuigi see lõpp on tihtipeale, vähemalt minujaoks, liiga kaugel :D
Aga kui meie ühine sõber Luht ütleb, et Pixile saab alati loota olenemata olukorrast, siis seda ma usun ja austan küll.
Mati on väsimatu Audi-friik. Oma A4 on ta transformeerinud täisvereliseks dragimasinaks ja kuigi aeg-ajalt saab autol ja Matil kogu sellest “jamast” siiber, on mees ja pill alati õigel ajal rajal.
Muideks ma pole Matit kunagi vihasena näinud, hakkasin mõtlema. Jube hea omadus, peaks küsima näpunäiteid.
Marti teatakse vast kõige paremini kahes aspektis – üpris asendamatu tehnilise komisjoni liige ja kes tahab autol silda paika saada, läheb tema juurde. Vana kool ilma elektrooniliste tiluliludeta.
Pikki aastaid olnud Audi fänn ja oma sinise TT´ga külastanud ise ka mitmeid kiirendusvõistlusi.
Jussi Kautto sisenes Eesti kiirendusmaastikule aastaid tagasi ülikiire nelikveolise Audi RS6´ga. Pisike soomlane pani 2008a. isegi miilisõidu võidu taskusse. Peale seda proovis korra miljon njuutonit evivat mingit truck´i ja nüüd on jõudnud õnneks õige pillini – Oldsmobile Cutlass, kus peal BadToy kone. Mõnevõrra huvitavam on tema praegune daily-driver, milleks on VKM´s moditud Nissan GTR. Ma saavutatud jõunumbritega kursis ei ole aga eks neid hobuseid seal palju on.
Jussi on väga rahulik ja sõbralik inimene, räägitakse.
Laurist on tänaseks päevaks saanud videokunn. See tähendab seda, et ta käib oma üliraske agregaadiga ja teeb filmikunsti sellest, kuidas näiteks Smokehunters rehve mõrvab või kuidas Team Ghost raja täis suitsetab. No ja muudest asjadest ka.
Katsusin seda monstrumit, millega kaamera sujuvalt autosid filmib ja no kaua ei viitsiks sellega mööda radu joosta – peab ikka tahtmine olema!
Jürkaga õnnestus pea aasta ühes ruumis töötada ja kui temalt päevas vähemalt ühte anekdooti ei kuulnud, oli tal kas midagi viga või polnud ta too päev lihtsalt tööl. Kuigi pildi järgi võiks otsustada, et ta on Rivo “I´m the real Hitler” Hinni käsilane, siis nii see tegelikult pole.
Samvel oli seekord kohal kuna Jevgeni Bulankin tõi rajale kaua oodatud Nissani. Kaua oodatud seetõttu, et mehed seda kaua ehitasid. Ma ei tea, mingi 5 aastat vist küll. Visuaalselt oli see pill ikka toores aga kesta all juba sülitab tuld. Palju sõite mehed teha ei saanud aga Sam tundus päris rahul olevat.
Marit “CCG” Mikson tegi päev otsa tarka nägu ja hindas tuuningautosid. Mitte, et seal neid palju oleks olnud aga töö vajas tegemist. Eks see valik oli nagu oli, mõned ägedamad pillid ja kogu moos. Kunagi, nagu ütlesin, panime platsile 80 masinat.
Marit igatahes on äge plika, kellel selge nägemus elust ja asjadest. Hääd ja mõistlikku nõu annab ka, kui vaja aga ainult “omadele” :) Mees käis tal varasemalt ka otsesõitmas aga siis sai siiber ja keskendus perele ja kodule. Mul aeg-ajalt on võimalus imetleda selle perekonna harmooniat ja iga kord võtab kergelt hingetuks.
Repo on absoluutselt tegija. Eriti kui me räägime VAG kontserni autodest. Panna originaalplekkide ja klaasidega 1300+ kg Audi sõitma meie rajal 8.5 aega kiirusega 275kmh on suht insane. Selle auto mootoril on liitrist võetud välja umbes nii 550hj. Ja mis tähtsaim, kestab. Pill seisis mitu aastat, 2nädalat tagasi pühiti tolm maha, mindi kaheks tunniks dünosse ja Pärnus sõideti 4+ bari rõhuga tänavalegaalse slikiga eelpool mainitud numbreid. Lisaks oskab ta mitte-soomepärast nalja teha ja mõnusa irooniaga vajadusel kõige üle irvitada.
Kui Serx oli veel väike poiss, pidid ta vanemad mulle volituse kirjutama, et ma saaks nende alaealise poja Helsingisse automessile viia. Varustatud siis veel kaameraga, kuhu pidi ettevaatlikult filmi toppima, oli poiss rohkem Audiclubi chati mees kui tõsiseltvõetav autofotograaf. Aga huvi oli metsik, ajastus hea ning ametlik riigikeel oli paari aastaga selge kui seebivesi. Täna vist ei pea teda kellegile, kes vähegi huvitub autodest, tutvustama. Seega ma parem räägin mõne naljaka loo seoses Serxiga.
2003 aasta suvel, Audiclubi esimestel suvepäevadel, magas tol ajal poisiohtu Serx terve öö mu Audi ülikitsas korvistmes. Normaalne inimene selleks võimeline pole, täiesti kindel.
Aasta võis olla 2006 või 2007 kui meil tekkis Soome pealinnas olukord, kus ka autosid transanud tiiburid tormitõttu ei sõitnud ja kõik autod automaatselt suurtele laevadele suunati. Hätta jäeti aga üksikpiletite omanikud ja tekkiski olukord, kus Serx ei saanud tagasisõiduks piletit. Loomulikult ei saanud ma teda üksi sinna hirmsalt ohtlikusse linna jätta ja viimases hädas otsustasime ta pagassi panna. Toonitan, et siis eksisteeris veel teatud määral piiril kontroll. Tegemist ei olnud õnneks sedaan-tüüpi autoga aga sellise mahtuniversaaliga. Aga asjade alla me ta pistsime ja laeva saime. Mahasaamine oli juba oluliselt vähem vaevaline :)
Nagu näete, oli Speedest äge. Sai vaadata kiireid autosid ja mis kõige tähtsam, suhelda inimestega. Ja inimesed, need õiged, mulle meeldivad.
