Kooldus puud, kuivanud lehtedest palistatud teeäär, ootamatult katkenud praguline asfaltkate. Me oleme missioonil.
Kes meist ei teaks Nürburgringi kuulsaimat rajaosa Nordschleifet – pea 23km pikka “põhjaringi” ja tänapäeva modernset F1 GP rada. Kuid see pole veel kõik. Vähesed on kursis, et algne pikk versioon koosnes lisaks veel ülivähe kasutatud “lõunaringist” ehk Südschleifest – 7.7km pikast rajaosast, mis kahjuks tänaseks on modernse GP rajaga seoses suuresti ülesse kaevatud. Kuid erinevad allikad annavad kirjeldusi selle unustatud rajaosa avastamiseks ja meil on kindel plaan see leida!
Kuigi tegemist ei ole riikliku saladusega, on kirjeldused piisavalt keerulised ja segased. Seetõttu pargime auto aegsasti eeldatava alguskoha lähedale. Ja asume otsima. Osa rajast on avalik maantee ja meie suunataju õigsust kinnitavad rohtukasvanud ja apeksit kuvavad servakivid. Kuid need mingist hetkest kaovad ja edasi tuleb usaldada oma visuaalset võimekust ja puhast loogikat. Vaatleme tänava kulgemist, loeme vihjeid ja uurime puude kasvujooni. Tekib tõelise geopeituse tunne!
Oleme kõndinud ja avastanud meeter meetri haaval seda võimalikku rada. Lihtne see pole, sest aeg on teinud oma töö ja modernne tsivilisatsioon võtnud üle. Kilomeetrit paar eemal saab kõik lihtsalt otsa. Rada on justkui noaga lõigatud. Seisame nõutult ja uurime maastikku. Vihje viitab heledamale puudealleele, kuid mida pole, on allee. Alles mõne aja pärast jääb silma imepisike sissetallatud rada avaliku maantee teises servas. Veider koht ühe teeraja jaoks, leiame. Kuna mõistus on otsas, tundub mõistlik asja uurida. Ronime mööda tallatud rada üle valli, läbime põõsad ja…
… me leidsime selle taas! Puude ja põõsaste taga on justkui nullist alustatud asfaltriba, mis alustab tõusu mäkke. Me rõõm on piiritu, tundub nagu oleksime leidnud midagi olulist. Kuigi jalad pole enam värsked, ei pööra me sellele tähelepanu. Uudishimu ajaloo, maailma ühe kuulsaima raja ja vastavastatu vastu kaalub ülesse kõik väsinud koivad. Me alustame ronimist.
Erinevalt oma suurest vennast, Nordschleifest, polnud sellel rajaosal mingeid väljasõidualasid. Puudel ja põõsastel lasti kasvada kohe raja servas. See tegi sellest rajaosast mitte vähem ohtliku, kui põhjaring oli, kuid madalam asukoht muutis läbimise suurema udu tõttu veelgi keerulisemaks. Mis oligi peamine põhjus, miks seda osa harva kasutati ja millest on ajalooraamatutesse jäänud vähe pilte ja filmimaterjali.
Uskumatu, et seda rada enam pole. See oleks lihtsalt liiga äge. See tõus, mis meie ees rohelistesse puudesse mattunud alleed iseloomustab, on muljetavaldav. Astudes meeter meetri järel mööda musta maanteelinti kõrgustesse, kujutame elavalt ette seda tunnet, millega need masinate uljad taltsutajad siit kunagi läbi kihutasid. Kui need puud saaksid rääkida…
F3 aastal 1971 oli viimane sari, kel õnnestus sel rajal võidu nimel kihutada. Kui suurt põhjaringi uuendati, ei jagunud lõunaringile enam tähelepanu. Neli aastat hoiti seda avatuna turistidele, nagu Nordschleifet täna, aga siis osaliselt lammutati. Kogu rajaosa jääb ajalooraamatutes meenutama kõigest paarisajameetrisele tänavale antud nimi…
