Igal inimesel on mingid huvid, kes koob, kes kogub marke, kes tahab kihutada. Nende viimaste jaoks toimub kaks korda aastas One Mile Challenge. Miks AC Mile nimelise võistluse asemel on nüüd OMC? Peakorraldaja Indro Päll ütles mingi aeg tagasi lühidalt umbes nii: “Ei ole mõtet kahe erineva nimega sama asja korraldada, OMC on tehnikahuvilistele piisavalt tuntud nimi.”. AC Mile nimetus lükati kõrvale, jäi OMC. Kes siis OMC-l käivad? Kolmes võistlusklassis võtab osa veidi alla 100 osaleja, kõige vähem osalejaid on traditsiooniliselt kõige väiksema mootoriga autode klassis.
A klassis 6 Hondat, neist 5 CRX-id ja üks VW, mingil põhjusel ei taha teised väikesemootoriliste autode omanikud oma igapäevamasina kiiruslikke võimeid teada saada. Seega võib jätkuvalt OMC A klassi nimetada CRX-ide invasiooniks.
Kuna A klass on tegelikult juba aastaid suhteliselt vähese osavõtuga klass lõppkiirusvõistlustel ja üsna palju on osavõtjate kasutada diiselmootoriga autosid, siis uuest aastast kaalutakse klassijaotuses veidi muudatusi teha, mida täpsemalt, selgub kevadel.
Mitmed inimesed on küsinud nii minu, teiste korraldajate, kui ka paljude osalejate käest, et miks, miks te korraldate seda üritust või miks te osalete sellel mitu korda.
Ühest vastust on sellele väga raske anda. Enamus korraldustiimist on seda asja teinud juba kes päris esimesest Tapa lennuvälja OMC-st alates, kes mõni võistlus vähem.
OMC korraldamine on sellele pundile nagu traditsioon, nii nagu iga aasta on jõulud ja jaanipäev, nii käiakse koos OMC-d korraldamas. Võistlusele eelneval päeval lubab Rasmus kell 18.00 kohal olla, jõuab 19.43, või umbes sellisel ajal, ja nii juba “mittekeegi-ei-tea-mitu-aastat”.
Kui siis lõpuks kogu vajalik punt koos on, hakatakse tööd tegema, kiirelt ja vaikselt. Küsimusi sellel pundil tavaliselt ei ole, aastatepikkune kogemus on oma töö teinud, iga inimene teab, mida teha. Nagu võluväel kerkivad stardialasse telgid, kus veedavad peaaegu terve järgmise päeva peakohtunik ja DJ-d.
Sama osavalt ja vaikselt veetakse laiali kivid ja aiad, kuhu kinnitatakse ürituse toetajate bannerid ja mille taga veedavad suure osa järgmisest päevast pealtvaatajad.
Lisaks niidetakse veidi heina, pannakse valmis ajavõtusüsteem, veetakse aedu ja kive ümber lennuvälja erinevatele sissesõiduteedele, peaväravasse pannakse püsti piletimüügitelk, tähistatakse tagasisõidurajal ohtlikud kohad, puhastatakse võistlusrada kividest ja betoonitükkidest, paigatakse auke mis vahepeal juurde tekkinud on, veetakse laiali helitehnika jne jne jne. Lõpuks kui kõik vajalikud tööd tehtud, peetakse üks püha söömaaeg ja minnakse magama – kes koju, kes telki, kes autosse, kes auto alla, valikuid kui palju. Võistluspäev korraldajatele algab umbes 7st, kui tehakse veel viimaseid ettevalmistusi, sest 9st saabuvad juba esimesed võistlejad autodega tehnilisse kontrolli.
Mart on see mees, kelle käpa all tehniline kontroll toimib. Tema võiks rääkida lugusid mitu õhtut, et mis vigasid avastatud on. Lahtised veljepoldid? Ikka. Traatideni kulunud rehvid? Leiab. Metallini kulunud piduriklotsid? Nähtud. Loksuvad sarniirid? Kah olnud. Selle kõrval tundub kiirusindeksiga 140km/h rehv 230+ püüdva auto all täiesti okei. Igasugused lahtised akud ja tilkuvad mootorimahlad on tavaline teema.
Paljud vead on õnneks kohapeal kõrvaldatavad ja nii saavad enamus kohaletulnuid ikka oma eesmärke püüdma minna.
Miks siis ikkagi tullakse OMC-le osalema? Nii mõnigi osaleja on vastanud, et harjumusest. Teine vastab, et näe, iga autoga olen käinud, ostsin nüüd uue, proovin selle ka ära. Kolmas ütleb, et sai pandud uus turbo ja uued pihustid ning veidi juhtaju näpitud, vaatame kas oli kasu ka. Lauri Vadi ütleb näiteks, et kui plaan nagunii vaatama tulla, siis miks mitte osaleda, unustada ei tasu ka paremat parkimiskohta võrreldes tavapealtvaatajaga.
Virgo Rikk ütleb aga, et käib üritust vaatamas ja sõpradega kohtumas, muud mõtet OMC-l ei ole, võiks ju võtta Performance boxi ja unustada igasugused reeglid ning paugutada iga päev 300km/h, aga eks see jah selline traditsiooniline üritus ole, kus teatud punt rahvast on harjunud käima.
Samas on igal üritusel üsna palju uusi osalejaid, mõni osaleb ühe korra ja enam ei tule, teine tuleb teist korda, kolmandat, kaheksandat…
Miks mitte tulla uuesti, kui eesmärk täidetud ja tuju hea?
Alati muidugi nii hästi ei lähe, Aleksandr Lomeiko oli juba eelmisel õhtul kohal, tegi veel viimaseid seadistusi. Mehe tuju oli hea, auto tundus toimivat, veojõukontroll E30-l töötas ilusti. Tulemuski ei ole ju paha – 303km/h. Tegelikult aga tuli see tulemus juba katkise mootoriga vaba veeremisega üle lõpujoone, nimelt lükkas Aleksandr peale 4. käiku uuesti 3. käigu, kiirusel 300+ kõlab see nagu retsept hävinguks, nii ka läks.
Ebaõnn ei säästnud ka üldvõitjat, kes juba poolel distantsil võitles probleemidega. Janis Piiritalo on ehitanud ühe vägeva turbo-nitro-quattro-perevaguni.
Ja mis saab saatuslikuks, et 200 miili tunnis tulemus saavutamata jääb ning leppima peab kõigest 316km/h tulemusega? Bensiin saab otsa! Mitte küll päris paagist, vaid vahepaagist, mis mahutab 12 liitrit kütust. Lihtsalt suurest paagist ei jõua pump piisavalt palju ette lüüa, et saaks 1609 meetrit sõita. Tavalise auto omanikule kõlab see jaburalt, et 800 meetriga on 12 liitrit kütust läbi, aga näed, nii on.
Raigo Lepp, kes küll oma klassi võitjaga sama tulemuse sai, pidi leppima teise kohaga, kuna esimese vooru sõit ebaõnnestus. Turbo puhus sõna otseses mõttes küünlalt tule ära. Kuidas probleem lahendada lennuväljal? Lööme küünla elektroode koomale ja valmis! 308km/h E36 universaaliga.
Pealtvaatajatele on muidugi ootamatud muutused parimate tulemuste seas ainult meeltmööda, nii säilib pinge lõpuni. Miks siis tulla OMC-le pealtvaatajaks? Minu soovitus – ärge tulge pealtvaatajaks, osalege! Miks? Põhjuseid mitu, nagu Lauri ütles, et parem parkimiskoht kui juba nagunii tuled. Siis veel see, et tegelikult kui tulla kaugemalt kui Haapsalu, on kulusid juba nagunii omajagu, see osalustasu ei muuda seda päeva enam oluliselt kulukamaks. Samuti saate võrrelda enda auto võimekust naabri autoga.
Vähetähtis ei ole ka see, et OMC on võimalus legaalselt sõita väga kiiresti, kui kiiresti täpselt, sõltub muidugi autost. Kui kiiresti te oma autoga sõitsite, saate te teada SMS-iga kohe peale lõpujoone ületamist ja te ei pea loovutama oma lubasid kohalikku maanteeameti esindusse. Kui te siiski niisama vaatama tulete, siis ootab teid ees palju ilusaid ja kiireid autosid, meeldiv seltskond, tavaliselt ka ilus ilm, saate omavahel ennustada iga auto tulemusi ja loota, et ennustasid sõbrast paremini.
Uuel aastal siis kõik OMC-le!
Tulemused: Leiate siit!
Galerii: Leiate siit!
Ahjaa, OMC on tavaliselt turvaline üritus. See aasta juhtus aga esimene fataalne õnnetus. Nimelt on meie seast lahkunud hr/pr Kaja Kas. Ei suutnud tema toime tulla oma tiibade juhtimisega kiirusel 280km/h ja tabas ühe rahuliku OMC osaleja autot vahetult enne lõpujoont.
