Vaatasin järgi, et viimati sai Open Tracki üritus Petrolheads.ee blogis kajastust umbes täpselt 29 rajapäeva tagasi. Tollane Open Track oli järjekorras 43. ja toimus 2015 aastal ning kus mujal kui Audru ringrajal. Kusjuures see täpsustus polnud ilmselge, kuna ajaloos on käidud ka Riia Biekernieki ringrajal, Soomes Ahvenistos, ning väiksemate seltskondadega väljasõitudel ka näiteks Spas ja Nürburgringil. Foorumis surfates – jah, Open Track-il on endiselt selline asi olemas nagu on foorum – selgus, et Riias käidi viimati 2017 aastal. Seekord oli järjekorras Open Track #72 rajapäev, mis oli selle hooaja teine ja ühtlasi ka viimane üritus.
Ma ise käisin viimati pildistamas 52. rajapäeva, mis on samuti juba kena 7 aastat tagasi. Toona sellest sõnalist kokkuvõtet ei teinudki. Galerii on kusjuures endiselt mul SIIN üleval, kui kellelegi peaks huvi pakkuma. Tõele au andes, siis sellisest rajapäeva üritusest pastakast midagi välja imeda on paras ettevõtmine, kuna võistlust kui sellist ju ei toimu. Ent ilusatest ja võimsatest autodest, nende ringiaegadest, kui ka ilusast ilmast ning korraldusest oleks patt mitte sõnakestki lausuda.
Noorematele kui ka vanematele lugejatele teadmiseks, kes pole varem sellisest asjast nagu Open Track kuulnud, siis tegemist on juba 2002 aastast saati korraldatava ringraja sõidu treeninguga. Ringiaegu küll mõõdetakse, aga kindlasti pole tegemist võistlusega. Põhimõtteliselt nagu vaba rada aga samas on ikka tegemist korraldatud üritusega ringrajasõidu huvilistele. Rajale lastakse maksimaalselt 60 autot. Terve päev käib korda mööda 30-minutiliste sessioonidena SLOW (aeg üle 1.27) ja FAST (aeg alla 1.27) gruppides, kust saad valida endale jõukohase. Eks ikka selliselt, et jääd minimaalselt kellelegi jalgu ja teistpidi ei jää sulle keegi otseselt ette.
Aastal 2024 on Open Track ajaloos puhuma hakanud uued tuuled. Kevadel, täpsemalt 19.mail toimunud hooaja esimese Open Tracki korraldus usaldati Masinawärk meeskonnale. Avo Elme ja Peep Pihotalo on endiselt nõukogus, ent nagu nad ise mõista andsid, et las korraldavad need kes on nooremad. Kevadine avapauk kandis koheselt ka Festivali nime. Lisaks rajapäevale toimus Cars&Coffee Tallinn pundiga koostöös autonäitus kui ka muud põnevat. Aga mitte kevadisest üritusest ei tahtnud ma rääkida.
Peale hommikust purgaad paistis nagu tellitult 31.augusti ürituse alguseks taevas päike. Ringrajale kohale jõudes jäi kohe silma kärtskollane Lambroghini Revuelto. Mudel, mis asendab kurikuulsat Aventadori ja mida on kogu rohepööret arvestades endiselt õnnistatud veel V12 mootoriga. See V12 töötab koos kolme elektrimootoriga, mis annavad kokku 1001 itaalia hobust ning millest 825 tuleb 6,5 liitrisest sissepõlemismootorist (kilowattides vastavalt 747 ja 607). Disain on muidugi omaette vaatamisväärsus, kõigi oma nurkade, agressiivsete joonte ning detailidega. V12 hääl oli võrdlemisi kohitsetud, kuid niisama vali auto on teinekord ringraja taustsüsteemis päris vaikne. Sellegipoolest minu arvates vääriline mantlipärija Aventadorile.
Juba klassikaliseks muutunud rajapäeval oli registreerinud seekord kokku vaid 37 autot ja mõned sõitjad enam. Näidati ka Eesti Autogala Sportauto kategooria finaliste, millest ma muidugi pilti teha ei jõudnudki. Ainult siis uuest Honda Civic Type-R’st, mille salongis istudes jäi väga positiivne esmamulje. Oleks tõsine huvi seda ka reaalselt proovida. Kui keegi Vehost siin seda lugu loeb, siis võtke ühendust eks!
Foto: Eesti Autogala / Karl Kirs
Ülejäänud sportauto kategooria nominendid lisaks Type R-le olid: Hyundai IONIQ 5 N, Maserati GranTurismo, Mazda MX-5, Porsche Taycan ning Toyota GR Yaris. Etteruttavalt, siis Maserati väikesest sõidukogemusest kirjutan peagi järgmises blogipostituses ja Mazda MX-5 kilomeetrisest proovisõidust paar sõna postituse lõpus. Lisaks autode uudistamisele sai üritusel ka sõidusimulaatori peal kätt harjutada, head paremat süüa juua ja DJ lasi muusikat.
Varasemalt olin kuulnud, et viimasel ajal on Open Track muutunud peamiselt Porschede rajapäevaks. Igati positiivne üllatus oli, et vähemalt siis seekord oli selle 37 auto variatsioon mõnusalt kirju. Sõna otseses mõttes E30 rullikast kuni vileuue Lamborghini-ni. Ning seal vahel ka tosina jagu erinevaid Porsche mudeleid, BMW M mudelid, värske Aston Martin Vantage, Mercedese AMG GT, Viper, Lexus ISF jms. Viimane pilt siin iseloomustab seda veel eriti hästi. Vot see on rajapäev!
Ai kuidas see uus Aston Martin Vantage mulle meeldib. Tegemist on tegelikult mudeli värskendusega, mida on toodetud juba aastast 2018. Ja see värskendus oli päris põhjalik nii sisemiselt kui ka välimuselt. Ent endiselt 4.0 liitrise twin-turbo V8-ga, mis sai lausa 153 tõutäkki kapoti alla juurde. Endiselt ka tagavedu ning ei mingit hübriidi. Ja see roheline (podium green) värv – super!
Kui nüüd päeva kiireima aja tabelit natuke võrdsemaks teha, siis ma meelevaldselt poogin välja Porsche GT3 CUP autoga sõidetud (1:15.515). Lihtsalt, et ausam oleks. Niisiis, päeva kiireim aeg läks Porsche 992 kere 911 GT3 RS-le 1:18.539. Teine, samuti Porsche 911, seekord kerenumbriga 997 ja Turbo ning juhiks võib äkki hellitvalt öelda juba „legendaardne“ Taavi Tikenberg aka Taff ajaga 1:18.716. Kolmas, noh… eks ikka Porsche 911.2 (991) GT3 RS ajaga 1:18.893.
Mõned äramärkimised minu jaoks huvitatavatest aegadest veel: Lexus ISF 1:22.592, Janis Piiritalo enda vana hea Audi S6-ga 1:22.678. Revueltoga sõideti 1:22.797, Vantage 1:23.019, viimase kere BMW M3 sedaaniga 1:23.955 ja nn „uue“ Toyota Supraga 1:25.977. Tahapoole jäid veel erinevad Cayman-id ja M2-d 1:26 ja 1:27 aegadega. Ent kokkuvõttes see polnudki võistlus ja ringiajad taanduvad täielikult juhi oskusteni ja see tase ongi põhimõtteliselt võrreldamatu. Aga huvitava indikatsiooni auto võimekustest annab see minu arvates siiski.
Foto: Eesti Autogala / Karl Kirs
Päeva lõpetuseks sain teha väikese tiiru paljukiidetud Mazda MX-5 RF-iga. Midagi paikapidavat selle 1-2 kilomeetrise ringiga ilmselgelt öelda ei saa. Mina 191 cm pikana sinna ikkagi väga mugavalt enam ära ei mahu. Kusjuures NA ja NB kere (maakeeli siis 1.- ja 2.generatsiooni MX-5) on minu pikkusele veel üllatvalt okei. NC kere mul polegi õnnestunud proovida. Katusepaneel maas sõites tuli juba 70 kmh kiirusel tuult kuklasse. 135 kW mootor iseenesest pööret armastas, auto tundus kerge mida ta tänapäeva mõistes ka on(~1080 kg!). Rool hea konkreetne. Vedrustus oli esmapilgul natuke vedel ja samal ajal kuidagi trampiv. Käigukast oli hea tummine, hoolimata sellest, et ma saamatuna suutsin korduvalt 3. asemel 5. sisse panna. Kokkuvõte – peaks kindlasti pikema proovisõidu tegema!
Kui see üritus sind huvitama hakkas, siis järgmine Open Track toimub juba vähem kui 8 kuu pärast. Täpsemalt 18.mai 2025. Seni hoia pilk peal Petrolheads tegemistel Petrolheads.ee lehel, Facebookis kui ka Instagrammis. Minu tegemisi on kõige mugavam jälgida @reijosipp kontol.
p.s Suurem valiku pilte leiab >> Facebookist <<
