Ilus suvepäev Viimsis, mingi koer haugatab, Tomz aurustab oma kastika tagarehve foori taga, kaks karvajalga pedaalivad Mähelt Haabneeme poole ja arutavad, et kuna ja kus teha pildid Audi RS6-st, idülli katkestab tähelepanu nõudev telefon. Erki helistab.
Paar tundi hiljem suundun päikesepaisteliselt Piritalt Lasnamäele, hakkab sadama… Helistan Erkile, ütlen, et petrolheadsid vihma ei karda ja pildistamine saab igal juhul toimuma, saame 20 minuti pärast kokku. Vaatan ilmateenistuse radari pilti, poole tunni pärast peaks jälle okei olema. Helistab Sergei, et hakkas Männikult liikuma. Arutame, kus pilti teha…
Saame Erkiga kokku, tassime pildistamiseks vajaliku kola tema autosse ja hakkame liikuma.
Kliima on sätitud 23 kraadi peale, tundub, et on abiks, sadu hakkab järgi jääma ja teeme kiire peatuse, et vaadata lähemalt seda autot, mida pildistama on tuldud.
“Pole paha” ütleks üks kuulus mees. Hetkel oleme me umbes samal arvamusel. Me ei ole veel oma sihtpunkti jõudnud.
Istume tagasi autosse, mille salongis on ohtralt süsinikku ja erinevaid nahkasid.
Istmed pole päris korvid, tänu sellele ei valmista autosse istumine ja autost välja ronimine mingit raskust. Tegu on siiski üle kahe tonni kaaluva pereautoga, peabki mugav olema. Alt “lõigatud” käiguvahetuslabadega rool ja RS6 logod annavad siiski mõista, et kui pedaalidega vähe julgemalt ringi käia, võid sa vähem kui 5 sekundi pärast avastada, et oled seljataha jätnud kõik Eestis kehtivad kiirusepiirangud. Kusjuures, mingil põhjusel ei tööta Eestis automaatne kiiruse muutmine vastavalt liiklusmärkidele. Mujal euroopas toimib, Eestis ka märke tuvastab, aga kiirust ei muuda. Esinduses aktiveerida väidetavalt võimalik ei ole, üllataval kombel pole seda lisa ka Eesti esinduses lisade nimekirjas.
Tee on tühi, comfort seade asendub dynamic seadega, õhkvedrustus muutub jäigemaks, gaasipedaal põrandasse, summutis avatakse klapid, tahho nool lendab 7-ni, käiguvahetus, nool uuesti 7-ni ja jälle käiguvahetus… Käiguvahetuse ajal pritsitakse summutisse bensiini, et hääl ägedam oleks. Kujutate ette kahte inseneri joonestuslaua taga omavahel arutamas, et kuidas teha paremaks Audi kõige rajumat pilli. Hubert: “Kuule, hääl on ikka lahja, peaks midagi tegema.” Franz: “On jah,” lonksab veidi weissbier-i “aga paneks õige klapid summutisse?” Hubert keerutab vuntsi, haukab tüki bratwursti ja vastab: “Gut Franz, gut, paneme klapid, aga seda on vähe…” Franz võtab veel lonksu, laseb kuuldavale ühe krooksu. Sellepeale hüüatab Hubert: “Gut Franz, sehr gut, õige hääle jaoks on ju kütust vaja! Paneme summutisse ka kütusepihustid!” Ja tulid nii pihustid kui klapid.
… ja siis pidurdus. Käed ripuvad – maaga paralleelselt! Ebareaalne, täiesti ebareaalne, lihtsalt ripud turvavöös, 100 pealt nulli pidurdab see auto väidetavalt alla 35 meetri, tuletame meelde, et auto kaalub üle kahe tonni.
Pargime auto teeäärde ja ajame praksuva summuti, undava ventika, auravate pidurite ja vihmast kuivava looduse taustal veidi niisama juttu.
Miks osta endale selline auto? Täiesti normaalne pereauto ju. Rahulikult sõites on kapoti all kaheliitrine V4 biturbo, mõistlik ju.
Gaasi andes rakendub ülejäänud mootor ka, siis on juhi kasutada 412kW ja 700Nm. Seda saab kasutada siiski ainult siis, kui autos on tugevama tervisega inimesed, muidu kulub salongi keemilisele puhastusele liiga palju raha.
Ruumi on ka piisavalt – pagassi mahub vähemalt üks Sergei.
Kui kaasreisijad tüütuks muutuvad, siis võid neid vaigistada 1,2kW muusikaga. Kvaliteetse heli eest hoolitseb Bang & Olufseni tehnika. Vähe sellest, et see helisüsteem head häält teeb, näevad kõlarid ägedad välja ka.
Tweeterid sobivad uksest-ukseni üle armatuurlaua kulgeva joonega ilusti kokku.
Kärbestele ja sääskedele see auto arvatavasti ei meeldi.
Õnneks me pole kärbsed.
Veel mõned kiiremad kurvid…
…ja võsas hüppamised…
…ning saimegi paar ilusat kaadrit.
Igal autol on iseloom, nii ka sellel. See auto on üsna viisakas, vihjas vaikselt, et saate veel 10km sõita, umbes sama kaugel oli ka lähim tankla. Mis seal siis ikka, tuli sellele päevale kriips alla tõmmata ja tanklasse sõita.
Lõpetuseks – tegelikult on tegu täiesti badass autoga ja kustumatu mulje jätavad pidurid. Aju lihtsalt keeldub vastu võtmast, kui kiiresti nii raske auto pidama saab. Aga näed – saab.
Aitäh Erki.
* – Autori arvates võiks juht just sedasi öelda, kui näeb peeglist tagaistmel öökivat põngerjat, hetk hiljem aga taipab, et selle autoga pidurdamine ei peata oksendamist.
