Juba mõnda aega soovisin ma külastada Nitro Nationalsi, Soomes. Täpsemalt on see plaan mu peas keerelnud juba kolm aastat. Kiirendus on mulle meeldinud juba päris noorest east alates ja näha oma silmaga TopFuel dragsterit on olnud mu lapsepõlve unistus.
Kuuenda juuni hommikul see siis lõpuks juhtus, kui pakkisin asjad ja võtsin suuna sadamasse, et liikuda Helsingist 200km kaugusele Alastaro ringrajale.
Kokku võttis sellest üritusest osa 21 erinevat klassi. Et tavainimesele asja natuke arusaadavamaks teha, siis põhimõtteliselt oli jaotus järgmine: Noorte klass nii mootorratastele, kui autodele, siis tugevalt järgiaidatud autod ja motikad, edasi Outlaw dragsterid, 4000hj FunnyCarid ja lõpuks TopFuel dragsterid.
Umbes pooel tunni möödudes sain ma aru kahest asjast. Esiteks, tipp dragsterid võivad vabalt põhjustada lumelaviine ja teiseks, kõrvatropid peavad olema kohustuslikus varustuses. Isegi mitte nii võimsad tsiklid tekitasid nii ulmelisi detsibelle, et aju hakkas vibreerima ja kõrvad verd tilkuma, kui neid kuidagi ei kaitse.
Vahepeal aga jätkusid finaalid. Juba üsna algusest võis aru saada, kes jõuab poolfinaalidesse. Meie publikule kaks tuttavat meest, kes võistlustules üles astusid olid Viljar Mäesepp oma Nissan Godžillaga Super Pro Street klassis ja Jussi Kautto Outlaw klassis.
Jussi kahjuks kaotas veerandfinaalides. Tema “bad Toy” parimaks ajaks jäi 7.572 @ 290km/h
Viljar näitas seevastu kvalifikatsioonis koguni kolmandat aega ja jõudis isegi Top4 sisse, kuid 7,231 polnud piisav, et saada jagu Rolf Simonssonist.
Rolf Simonsson (kollane Chevy Camaro) läks kokku Hannu Flinkiga (puanne Willys Coupe). Hannu võitis ajaga 7.028
Põnevad lahingud kestsid terve päeva.
Üks vastasseis, mis tõeliselt meelde jäi oli Michael Malmgreni ja Jimmy Alundi vahel, Pro Stock klassis. Kvalli võitja Jimmy sai stardist hästi minema, kuid sattus sõidu keskel probleemidesse ja võit läks Malmgrenile ajaga 6.945 @ 315km/h.
Üks päris raju moment õnnestus mul ka pildile saada. Mul pole õrna aimugi, kuidas suutis juht auto päästa peale mitut “ussi”, aga ta tegi seda!
Kui rääkida turvalisusest ja korraldusest, siis kõik oli absoluutselt tipptasemel. Pääste seisis kohe stardi juures ja oli autodele kõige lähemal, et koheselt sekkuda, kui peaks midagi halba juhtuma. Sedasi nad seal seisid, täis varustuses ja +30c kuumuses, terve päeva! Samas oli näha, et mehed on rahul ja naudivad võidusõitu.
Üks asi, mis on alati pinnuks silmas üritustel, kus kõvasti rehve põletatakse, on meeletu rehvitolm, mis õhus ringi lendleb. Ma parem ei näita teile pilti, milline ma õhtuks välja nägin, aga need õlad annavad üsna hästi aimu, mis olukord mu näos valitses :)
Lõpuks jõudis kätte kulminatsioon – TopFuel dragsterid. Need masinad tekitavad üle 150db helirõhku! Kui tavaline vestlus on kusagil 60db, siis tugevaid kuulmiskahjustus esineb juba 130db juures. Ärge saage minust valesti aru, see oli RAJU! Tõenäoliselt oli see üks parimaid võidusõidu elamusi mu senises elus ja kui teil on vähegi võimalik, siis külastage mõnd TopFueli üritust, sest see on elamus kogu eluks.
Kui sellel imemasinal gaasipedaal põhja surutakse, siis hakkab õhk võnkuma, su aju vibreerib ja pilt kisub eest mustaks. Mingil hetkel ma ei adunud, kas ma pildistan või mu näpp tõmbleb sellest mürast. Metanool asendab hingatava õhu, tehes hapnikuvahetuse organismis pea võimatuks ja siis, umbes 4 sekundit hiljem on see kõik juba möödas, ning dragster on ületamas finišijoont ja avab varju.
Te isegi ei kujuta ette, kui raske on seda monstrumit pildile saada, sest kui sa ei ole harjunud selliste kiirustega (vaevalt, et sellega üldse saabki “harjuda”), saab kõik üli kiirelt otsa. Pikka aega juurdlesin, et kas inimene on üldse võimeline seda masinat juhtima, või juhib masin meest?
Päeva lõpuks oli kiireim mees rajal tema – Stig Neergaard. Finaalis näitas ta aega 4.479 ja lõppkiiruseks fikseeriti ebamaine 410kh/h.
