Või kuidas see värss nüüd kõlaski? Igatahes saabus päris suvi ka korraks Eestisse ja õnnistas korraliku kuumalainega just Speedest Glassdrive Nightrace’i.
Üritus, mis on nüüd juba 17. aastat järjest toimunud – khm – siinkirjutaja oli võistluse esimesel aastal veel pisike koolijüts ja ei teadnud päris autodest midagi.
Kuid sellised autospordi üritused mulle väga meeldivad. Pole just palju neid õnnestunud külastada, veel vähem nendes osaleda. Aga selles päevas leidsin mina oma võlu just tõsiasjas, et mida vähem sa kogenud oled, seda ulmelisem kõik see nähtu on.
Võtame näiteks selle:
Audi RS6, mis “veeres” oma ca 2-tonnise massiga veerand miili läbi ajaga 11,5 sekundit. Meenutagem, mis on Street B võistlusklassi indeks ehk aeg, millest kiiremini ei või selles klassis sõita? 11,5 sekundit. Uskumatu, et täiesti tavalise autoga, mis on tehasepoolt ettenähtud veidi kiiremaks rannast randa jõudmiseks, sõidad klassi indeksisse.
Kas see tõik ja mõni muu näide lähimast minevikust on vihje, et võistlusreeglitele tuleks pilk uuesti peale visata, ma ei tea. Mõtlemisainet on, kuid liiga ebareaalne oli selle vaguni 400 meetri aega ajus raalida.
Nagu loete, siis eriti sellest, mis koha keegi sai, ma ei räägi. Võistlesid Junior Bracket klass, et vähemasti 2 uut tulevikutegijat juba aegsasti välja koolitada, siis loomulikult päris Bracket.
Nende järgi Street A ja B klassid, milles vist olidki ainult Audid, mis järjepanu oma indekseid lõhki ja mõned mootorid laiali sõitsid.
Vahepeal tsiklid,
ja tipuks siis Outlaw klass, mis oma suurte tagarehvide suitsedes pidamist üritasid leida.
Peale “autloo” klassi ühte sõitu oli hea alati uue õlle järele minna. Pidurdusvarjude kokkupanemine võttis ju veidi aega. Või siis otsida jahutust Pärnu kohalike autopesula meeste juurest, kes lahkesti kaasatoodud kaks kanti vett läbi survepesuri kõigile soovijaile jagasid.
See kulus küll marjaks ära. Nii ütles mu vanaisa alati, kui uue kesvamärjukese avas ja kosutava sõõmu võtnud oli.
Tuletaltsutajatel, pea kõigil suurematel, Eestis toimuvatel, autospordiüritustel kohal käival turvameeskonnal ei olnud samuti veest kahju. Küll, aga oli neil oluliselt suurem kahur selleks, et pealtvaatajate meeleolu veidi jahutada.
Liikudes päikesest kuuma saanuna võistlusalast väljaspool ringi oli seal kõigile midagi. Aga sellest sai teada alles siis kui ise juurde läksid ja küsisid, et: “Miks sa siin oled?” Ok, kui kohale on veerenud autod, millest mõnel on müdisevad kastid kettidega salongi kinnitatud, tead, et ilmselt on käimas helirõhu võistlused. Teinekord vaadake terasemalt kui nurgatagant “tümmi” kuulete. Äkki ei olegi BMW.
Ja noh, näed ka, et kui on batuut, siis ju sinna saad oma võsukese päevaks mängima viia ja siis ise aeg-ajalt kui pisikesed lubavad, kiigata stardialale ja näha millegipärast turbotatud tsiklit.
Jõudu sel elajal kuhugi viiesaja kanti. Piisav, et pisuke käimakast alla annaks.
Kuni kasti lagunemiseni tegi see mees tsikliga rehvi soojendades rohkem tomu kui enamik autosid.
Minule jääb tsiklite vaatamisest siiski arusaamatuks, et kuidas nende peal naised julgevad sõita, kui nii mõnigi kiirema klassi mees laenab sõbralt autoga võistlemise tarvis mune.
Kui jõudsin helirõhu võistluste alalt tagasi tuuningu alale, jäi enne seda ette mingi tsikkel, mis oli tagarattaga asetatud rulli peale. Esiti mõtlesin, et oh, tsiklimeestel eriti lihtne dünosse kohe minna. Saad enne võistlust veel viimased seaded teha või midagi. Eksisin – sellega sai hoopiski sõita. 10 eurtsi ja saad teada, mis see tsikliga kiirendus tähendab. Painuta palju tahad. Julgemad tõmbasid nokka ka. Kahju, et sellest liiga hilja kuulsin ja mitte kõlaritest vaid vesteldes omas elemendis olevate võistlejatega, sest kuumarabanduse äärel ei tulnud teps mitte tahtmist sinna kõõluma minna. Võtsin vahepeal hoopis ühe jahutava jäätisekokteili.
Jah, mulle meeldib see seltskond, kes neid üritusi korraldavad ja need võistlejad, kes seal osalevad. Tõeliselt kokkuhoidev sõpruskond, kes ei pea paljuks isegi pulmapäeval sõita kiirendusvõistluselt läbi, et teha üks esimene sõit peale abieluranda jõudmist.
Ardo Kalda, a.k.a. mister Wisefab võttis Tžaika ja palus Pille naiseks. Või oli see vastupidi?
Viinad jagatud nagu kord ja kohus, võeti koht stardijoonel ja see lipulaev kihutas Laasi nupuvajutuse peale nii kuis jaksas finiši poole.
Milline hetk. Milline pühendumine. Rahvas elas vähemalt sel korral võistlusele kaasa.
Vähem õnnelik ei olnud ka Georg “Olds” Noor. Speedesti üldvõit, kuid seekord juba värske papana. Jah, just. Õnnitleme värsket pereisa, sest võistluste ajal nägi ilmavalgust uus maailmakodanik, kellele soovime omaltpoolt jõudu ja jaksu ning tugevat tervist.
Ma tahan siiralt tänada Petrolheads.ee meeskonda, kes mu kaasa tarisid ja näitasid seda melu veidi lähemalt ja teise nurga alt. Alati polegi oluline võitja vaid see emotsioon, mida näed võistlejate toetusest ja austusest üksteise vastu.
Selle noodiga jätan Teid vaatama galeriid, mis annab mõnusa ülevaate sellest kuumast laupäevast.
Galerii on siin!
