Motoshow on vist ainus autoalane näitus/mess Eestis, mis on suuremad pandeemiad ja krahhid üle elanud. Väljapanekuid on palju, nii mõnedki Eesti või Baltikumi esmaesitlused uute mudelite osas ja hobiautonduse näitus. Iseenesest on ju tore, et autode maaletoojad ikka veel praeguses digiühiskonnas viitsivad panustada füüsilisele eksponeerimisele. See pole just üleliia odav ettevõtmine. Ajas üks asi on küll muutunud – näidatavate markide hulk ühe ettevõtte all on suurenenud. Kui vanasti (20 aastat tagasi) oli igal margil oma müüja, siis praegu on ühe ettevõtte all viis või rohkem automarki.
Lisaks näidatakse igasugust muud mudru, mis vähegi tehnikaga seostub, alates muruniidukitest kuni lumesahkade ja liiklusohutuseni.
Seekord proovisin väljapanekute juures seda, et kas keegi esindaja üldse tuleb midagi tutvustama või mitte. Kui eelmine aasta olid kohal hüperaktiivsed matkaautode müüjad, siis tänavu seisid need kõik tuima näoga ja vaatlesid mööduvat rahvast. Võibolla oli asi pühapäevas, võibolla fotoaparaadis aga päriselt vestlema tuli 2 (kaks, see on 43 vähem kui 45) esindajat. Esimene neist oli Ineos-e müügimees. See oli päriselt huvitav vestlus, mis ei piirdunud mootori võimsuse ja kliirensi tutvustamisega. Pikk ja põhjalik vestlus, igale küsimusele sain vastuse. Miks see auto just selline välja näeb ja miks ta just nii palju maksab, ei hakka siin välja tooma, sest seda autot ostab ainult see inimene, kes kohe teab, et tal on just seda vaja.
Teine kes tuli ise juttu ajama võttis mul veidi jala värisema, olgugi, et kunagi algklassides sai karate trennis käidud (kes ei käinud onju?), siis väljakutse karate maailmameistri poolt kõlas kahtlaselt. Aga kui Marko tutvustas, et miks Maybachi all apelsinid vedelevad, siis enesekindlus kasvas. Tuletades meelde filmi Karate Kid, siis me kõik mäletame neid käeringe wax-on ja wax-off. Kuigi karates tuli Marko maailmameistriks aga Mr. Miyagilt oleks ilmselt ikkagi tappa saanud, siis ma arvan, et autodele parema välimuse andmises on Marko tugevam. Väljakutse mulle seisnes selles, et kas ma saan pildile uste läike erinevuse. Eks Marko peab ise ütlema, kas sain hakkama.
Hobiautonduses on praegu käsil suhteliselt head ajad, tuuningut tehakse üsna maitsekat, taastatakse vanu autosid ja tuuakse juurde igasugu eksklusiivset kraami, mida muidu Euroopas naljalt ei kohta. Motoshow-l oli seekord Mustang 60 aastat teemanäitus. Kohalik klubi koos maaletoojaga oli välja pannud päris muljetavaldava rivi neid metsiku hobuse märki kandvaid autosid, millest mõned said kohapeal rohkem hoolt kui teised.
Challengere jagus igale maitsele, kiirendusmehed näitasid oma uhkemaid pille Speedesti lipu ümbruses ja siis oli veel terve rivi erinevaid tuuningpille.
Ja vot siit lendas nüüd ventilaatorisse igasugu pehmemat ja tahkemat kraami. Meil on aasta suurim autosündmus ja selle hobinäituse eestvedaja on inimene, kes ei suuda autode ja inimeste nimesi ankeetidelt välja lugeda ega tulemuste lehel õigesti ümber kirjutada. Nagu tegelikult? Kui ise ei oska, äkki laseks tekstid kellelgi üle vaadata ja päeva juhtida kellelgi, kes lugeda oskab? Rääkimata kohatutest naljadest ja märkustest auhindade jagamisel. Oleks see esimene kord ja kogemusteta inimene, siis ehk ei pöörakski sellele nii palju tähelepanu, kahjuks on sama jama toimunud juba vähemalt 15 aastat. Olen juba arvestanud sellega, et mina enam tema üritustele oodatud ei ole, seega, mul on veel tikke! Kuidas käis hindamine? Olid erinevad klassid/valdkonnad, performance, tuuning kulutatud summade kaupa, youngtimer, american, rahva lemmik ja midagi veel. Et kuidas midagi veel? Noh, kohapeal oli selle kohta täpselt 0 infot. Autodel olid küll ankeedid, aga nende nähtavus oli nagu oli. Ja näituse hindamiseks polevat päevajuhi kõlarisse hõikumise andmeil omanikke autode juurde vaja, kõik on ju ankeedil kirjas.
(Ankeedi pilt: Adeele Tafenau / TCC)
Ühe osaleja käest sain teada, et kuskil mingi bussi küljepeal on mingi QR kood, mille kaudu saab rahva lemmikut valida. Performance osast sain teada, sest ajasin ühe kohtuniku ja paari osalejaga kogemata juttu. Kuidas siis hindamine käis? Rahva lemmiku osas oli asi lihtne, loeti QR koodiga antud hääled kokku. Hääletamiseks oli sul netiaadressi ainult vaja, näitusel kohapeal ei pidanud olema, piisas kui sõber lingi saadab. Performance osas tutvusid kohtunikud, kes on kiirendusspordiga seotud olnud kolm aastakümmet, autodega ja valisid oma soosiku. Youngtimeritega tutvusid kohtunikud autot eemalt vaadates. Kui omanik pakkus, et ehk tutvustab oma autot, siis kohtunike sõnul polevat vajalik. Ei soovitud näha ei salongi, ei kapotialust ja no hakka siis veel kummardama ja põhja alla vaatama. Samasugune hindamisviis oli ka tuuningu autodel, enamusel neist on modifikatsioonide nimekiri pikem kui hetkel loetav artikkel koos piltidega. Aga ei, kohtunikele piisab ankeedist. Ja auto nägemisest eemalt. Ameerika autodega läks veel kehvemini, nende hindamine ununes üldse ära. Kui mõned osalejad siis kohtunikel nööbist haarasid ja küsisid, et noh, kuna hindama tulete, said nad vastuse, et “vist homme”. Vist! Järgmisel päeval tulidki kohtunikud Ameerika autosid hindama. Hindamine tundus kõrvaltvaatajale toimuvat pisteliselt. Kui omanik juures oli, siis tehti tiir ümber auto, kui ei olnud, siis ei tehtud.
Selliste mõtete pealt tundub, et külastajad väärivad korraldajaid. Kui auto omanik näeb vaeva, et valmis teha üks ilus sõiduk ja tuua see rahvale näitamiseks, siis saab vastu küsitavalt korraldatud konkursi ja hoolimatud külastajad. Kui ei muutu korraldajad ja pealtvaatajad ei hooli näitusel näidatavast, siis varsti oleme me situatsioonis, kus ägedaid asju näeb ainult läbi tutvuste autoomanike garaažides.
(Foto: Maikol Kriiva)
Ja et mitte lõpetada ventileerimisega, siis meenutagem hea sõnaga minevikku ja vaadakem helge pilguga tulevikku!
