Robotkast! Just, seesama koledus, mis kunagi ammu hakkas peaaegu populaarseks muutuma aga siis õnneks suri peaaegu välja. Kahjuks ainult peaaegu.
Mõned üksikud tootjad mingil täiesti arusaamatul põhjusel ikka üritavad seda vahepeal kasutada. Keegi ei saa aru miks. Eriti veider on selle kasutamine tavamudelist kärtsumal versioonil. Nagu näiteks ikoonilisel taskuraketil Itaaliast.
Kujutage ette paavsti sõitmas manuaalkastiga autoga. Kui kaua võtaks temal käiguvahetus aega? Vahepeal jääks auto ilmselt seisma. Novott, see kast vahetab käike veel aeglasemalt. Umbes nagu paavst roolis sms-i saatmas ja siis käiku vahetamas. Õnneks on rooli taga labad, millega annab koostöös gaasipedaaliga veiderdamisega asja leevendada. See aga pole auto ainus veidrus. Mütsiriiul! Miks selline mütsiriiul sinna tehtud on?
Teinud siis seljatoe ülemise serva paksema või pannud tagaluugile sissepoole veidi paksem värvikiht. Ükski müts siia nagunii ei mahu. Sall võibolla ehk. Või 2 pliiatsit. Olgu-olgu, vaatame asja positiivsema külje pealt. Selle autoga viiekesi roadtripile nagunii ei lähe, seega suurt tähtsust see ei oma.
Sest et… kahe inimese auto tegelikult. Või ühe. Hädapärast mõne lühema otsa kannatab ka rohkem kui kahekesi teha, aga siis ei tohi keegi üle meeterviiekümne olla.
See on siis nüüd selge, kambakesi sõitma ei lähe, asju kaasa ei võta ja automaatkasti sellel autol ei ole. Aga kütust võtab rohkem kui suvaline mahtuniversaal või pargimaastur. Kose-Võõbu 120 lõigul oli ühtlaselt 9,7 ees. 90-100 vahel tiksudes meelitas kütusekulu 7 liitri juurde. Päris julm.
Fiat 500, millest on Abarthi spetsialistid üle käinud ja mudelinimeks 595 pannud.
Vedrustus tehti jäigemaks, roolipööramine raskemaks, mootor võimsamaks ja piduriketastesse puuriti augud.
Kaitseplastmassid vahetati välja ja tagaluugi külge kruviti veidi suurem riiul mooside jaoks. Sest pagasnikusse ei mahu ju. Ja triibud.
Ja kõige selle tulemus? Tegu on väga mõnusa putukaga. Mootor on küll kõigest 1,4ne turbokas, aga ega selle küljes eriti massi ka pole mida kaasa vedada. Gaasipedaali vajutusele reageerib väga erksalt ja auto tundub palju kiirem kui ta tegelikult on.
Käiguvahetuse leevenduseks tuleb sõita nii nagu tavalise manuaalkastiga – käiguvahetuse hetkel veidi gaasi järgi anda. Automaatreziimis on seda suhteliselt raske prognoosida, et kuna auto nüüd selle liigutuse teha otsustab. Manuaalreziimis labadega vahetades saab mootori ja kasti tegelikult päris okeilt koos töötama ja ei teki mingeid üllatusi keset kurvi.
Rool võiks veidike väiksem olla ja istmed sentimeetreid viis kuni kümme madalamal. Mitte, et pearuumi puudu oleks, vaid kuidagi ebameeldiv tunne on kui küljeakna alumine serv õlast palju madalamal asub.
Juhitavus on väga mõnus, auto kuulab ilusti rooli ja püsib teel väga hästi. Suurematel kiirustel läheb tagaots veidi kergeks ja järsul mahapidurdusel võib see ebameeldiv olla. Sportreziimis sõites pead kindlasti ise käike vahetama, kui vähegi sõidumõnu otsid. Gaasipedaal muudetakse tundlikumaks, kellabloki keskele tuleb suurelt ülikasutu G-jõudude näidik ja tahhomeeter muutub loetavaks. Hääl jääb kahjuks samavaikseks.
Kui käänulisel teel korralikult pähe anda, siis meelitab summutist lõpuks mõned praksud ja popsud ka välja. Pidur muutub veidi pehmemaks, aga ei midagi ootamatut ega üllatuslikku. Selliselt sõites tunneb auto ka ennast ilmselt kõige paremini. Käigukast ei tundu ka nii kohutav enam, kui ise käiguvahetushetke valida.
Kokkuvõttes väga äge putukas millega laial sirgel maanteel sõita on paras piin. Kolmekohaline maanteenumber ja meelelahutust alga, naudid ise ja naudib auto. Ja valige kindlasti manuaalkast!
