Sattusin taaskord OpenTrackile. Mitte osalema, vaid pealt vaatama. Ma suuremasi rinkamees pole ja oma kähkusõiduhuvi saan mujal kaetud, siis pole osalema ka trüginud. Aga paljud teised käivad seal ja naudivad ringrajal keerutamist.
Võibolla peaks OpenTrackist keegi rinkainimene hoopis kirjutama? Vaatame seda järgmine aasta, sest siis on põhjust kogu selle ettevõtmise ajalugu, olemus ja telgitagused pikemalt lahti rääkida.
Mis aga on aja jooksul silma jäänud, et autopark on kõvasti muutunud. Kodus tuunitud pille enam naljalt ei näe, on sportlikud või sportautod. Paljusi neist müüaksegi sellisena, nagu nad rajale jõuavad. Ja see autopark ei ole odav. Millest on tegelikult kahju, see tõrjub tahtmatult veidi eemale neid, kes tahaks kontrollitud keskkonnas sõita ja ehk mõnda isiklikku rekordit kirja saada, aga tal ei ole GT3RS-i. Et noh, mis ma sinna “Porsche rajapäevale” ikka trügin.
Inimesed on paljud samad, kes päris algusest kes veidi hilisemast ajast. Igal OpenTrackil on ka paar esimest korda rajale jõudjat. Sõiduvõimalust pakutakse tegelikult igasugusele tehnikale, küsima peab lihtsalt. On Slow, Fast ja Extra Fast sessioonid, igaüks neist oma ajalise raamiga, et kiirusevahed kahekordseks ei läheks. Samuti on see hea koht selleks, kui tahad veidi lihvida oma sõiduoskusi väikese juhendamise abil. Taaskord – küsi ja leitakse lahendus. Tänu ajavõtule on progress kohe näha. Üks mees näiteks sai soojendusringi ja kolme kiire ringiga ringiajast 8 sekundit maha.
Rajapealik käseb, poob ja laseb. Digitaalsed lipud lehvivad ja sõitjale tehakse ilusti selgeks, et mis pahasti läks. Koju ei saadeta, aga oma käitumist pead kohandama. Vahet pole, millega sa seal rajal oled, reeglid on kõigile samad. Eesmärk on ju üks – et kõigil, olenemata autost, oleks tore sõita!
OpenTracki hooaeg on selleks aastaks lõppenud. Uuel aastal uue hooga. Jalg tatsuma, tuli kolvile ja rehvid siledaks!
