Kahtlemata oleks selline sündmus midagi uut ja huvitavat. Kui terve hooaeg on suudetud ehk isegi lõhkumata läbi saada, siis aasta viimane Riia võistlus nii lihtsalt ei lähe iial.
Laenates tsitaadi Andres Hallilt: Riia sügisene võistlus on alati nagu sõttaminek – enne esimest trenni platsil ringi vaadates võid täiesti kindel olla, et tervelt võistluste lõpuni päris mitu autot ei jõua.
Sealjuures pole sugugi vahet, kas keegi aitab või mitte. Teinekord piisab vaid liiga agarast äärekivi haukamisest, mis ka kohe ära karistab. See kord oli vea tegijaks Tõnis Hommik, juba esimese sõidu teisel ringil ning teiselt kohalt.
Hüpe õnnestus kohe nii hästi, et kaasa sai võetud ka kõik kohtunikepunkti lipud. Peale kollase, mis jäigi vaid ainsaks oluliseks lipuks selles kurvis. Kohtunik pääses õnneks vaid ehmatuse ja määrdunud riietusega.
Hommiku onboard:
Enar-Klaus Kunmani sisekaameratest:
Nagu videost selgub, siis mehe endiga on kõik “jumala korras” ja auto remont juba praeguseks hetkeks mõned päevad toimunud.
Üldse on katlast väljumine üsna ohtlik koht. Suutsin minagi reedeses trennis sealsest äärekivist üle sõita. Boksis selgus, et nüüd vajab kindlasti vahetamist karter ning radikaski on kena äärekivi kujuline vagu sees. Ühes võistlussõidus suutis seal ka oma stange ära väänata Taavi Klooren.
Mäletatavasti lõpetasin mina kevadise võistluse seinas ning kas selle, pika võistluspausi või mitme kehvasti lõppenud võistluse tõttu suutsin sõita lausa sekundi aeglasemalt, kui aasta alul. Käe rohkem soojas hoidmine või igasuguse trenni tegemine oleks ehk aidanud saavutada kasvõi sekundi kiiremat aega. Mis ei oleks ehk siis põhjustanud justnimelt sellist pilti.
Üldiselt olin mina aeglasemaks jäänud ja konkurendid kiiremaks saanud. Kogu klassi kiiremaksmuutumine on olnud aga ilmselge juba eelmisest hooajast saati. Mõni aasta tagasi piisas kvalifikatsiooni võitmiseks 1:38 ringiajast, kui nüüd on võiduks tarvis 1:36 sisse mahtuvat aega ning järgnevad 4-5 autot sõitmas 1:37.
See kõik ei tähenda aga, et võitlust rajal ei toimuks – kaugel sellest. Igaüks leiab endale alati konkurendid ja see mõneti minu sel korral “hukutaski.” Isegi mõlemad stardid suutsin maha magada, närvi minna ja ratta ringi tõmmata, siis esimese ringi lõpuks olin sellegipoolest vähemalt koha tõusnud – kaks, kui arvestada ka stardis kaotatut.
Normaalne olukord oleks olnud, et ma sõidan seljatagustega vahe sisse, näen pidevalt eessõitvat autot, kuid järgi ei jõua. Sel korral pidin aga pidevalt peeglitesse vaatama ja harjumatu tegevus võttis rohkem tähelepanu, kui tarvis…
Teises sõidus märkasin mingil hetkel enda ja Remo (minu ees olev sõitja) ees paarisrakendit Keijo Kaasik-Margus Pihlak. Marguse ründamisstiili teades, olin kohe ka kindel, et mõne ringi möödudes oleme me neist mõlemist eespool. Nii ka läks, üks liigoptimistlik pidurdus raja esimeses kurvis, väike kõks tagarattasse ja Keijo oli näoga sõidusuunas. Margus ise aga sõitis millegipärast läbi boksi.
Keijol ei kulunud kaua, et jõuda järgi minule ja Konstantinile.
Mina, nagu varemmainitult jälgisin liiga palju peegleid, unustasin oma sõidu ja pidurdasin esimesse kurvi valesti – mõlemad mehed said seega kurvist paremini läbi ja liikusid korraga mööda. Teha polnud enam muud, kui püsida järel ja loota nende omavahelise võitluse pikemat kestvust. Keijo sai veel Kostjast mööda, kuid mina enam kahjuks löögile ei pääsenud.
Mingi hetk oli aga märgata raja ääres üht RLRacingu autot, kollaste lippude ja murus olevate jälgede järgi olin valmis kõige hullemaks. Õnneks oli Kristol purunenud vaid esirehv ning auto pargitud turvalisse kohta.
Sõidu lõppedes oli asi, mida ma sel aastal varasemast ei mäletagi – kaalumine. Kas nüüd Riia kaalud valetavad või tõepoolest sain ma mõniteist kilo auto raskusest maha – igatahes olid näiduks 1299-1301kg vahel kõikuvad numbrid.
Ka selgi korral oli esiots läinud juba üsna tuttava stsenaariumi järgi – võitjaks Raimo Kulli. Nüüdseks hetkeks juba kahekordne meister ja võib igati uskuda kiivrile maalitud kirja…
Tuleb jääda lootma, et ehk on järgmisel hooajal keegi võimeline taas Raimole vastu hakkama ning jätavad meistritiitli jagamise siiski viimaseks võistluseks. Seniks aga stiilinäide vastselt meistrilt.
Katsugem aga mitte unustada ka ülejäänud võistlust. Lätis oli BMW klassi start üks väiksemaid. Sel hooajal käima läinud Kumho Challenge (vana S1600, Kumho tänavarehvidega) on osutunud üsna edukaks. Sel korral oli stardis 13 autot, lisaks veel hulk samadel rehvidel (monorehv võrdsustab väga palju kiirust, olenemata autost!) sõitvaid Läti rahvusliku klassi autosid. Kokku stardirivi, mis koosnes 23 autost!
Kus palju autosid, seal ka palju juhtub.
Tegemist on õnneks raja kõige aeglasema kurviga ning enamasti pääseb seal vaid suure ehmatuse ja vaid veidi lõhutud autoga.
Kumho sarjast on saanud suuresti mõõduvõtt Honda Civicute ja VW Golfide vahel, sekka ka eelmise aasta noorteklassi meister Steven Puust Toyota Yarisel.
Selle kuldse Civicu juht oli lätlaste sõnutsi ringrajavõistlusel elus esimest korda ning varasemalt vaid kaks trenni teinud. Uskumatu mees, kuna esimest võistlussõitu juhtis ta üksjagu ringe ning teisel korral jäi napilt alla Mantas Neverdauskasele ja sai teise koha.
Teinekord on ikka kuulda sõitjatest, kes muidu on väga kiired, kuid võistlusolukorras ei suuda ideaaltrajektorilt väljas sõita või lasevad end häirida kaasvõistlejatest. Seda enam oli uskumatu vaadata, kuidas mees reageeris kontaktidele või allus survele. Ka lätlastel tundub olema nüüd oma “jäämees.”
Erinevad klassid omavahel kokku saanuna, mõned liiguvad kurvides kiiremini, mõned aga sirgetel.
Passat ilmselgelt väljendamas oma vastumeelsust võidu sõitmisele. “Andke mulle palun tagasi suur paak ja diislit, mida Venemaalt tuua!”
Mõningatest põhjustest, miks Riia võistlused on tihtipeale kujunenud aasta suursündmusteks on kindlasti pidev tegevus rajal ja soov pakkuda meelelahutust. Näiteks kõige populaarsemad tüdrukud boksialal.
Sel korral hakkas võistlustelt pihta vanatehnikaparaad, mis liikus edasi kesklinna ja sai osaks suurele tähelepanule.
Igal võimalusel promotakse ka drifti ning pakutakse driftitakso teenuseid.
Eestis varem nägemata ja tõenäoliselt ka nägemata jääv E46. Põhjuseks toruraam, mis Eestis ja suuremas osas Euroopas enam läbi ei lähe. Ainsateks võimalusteks Läti meistrivõistlused või Ida-Euroopa drifti meistrivõistlused.
Lahtine Pontiac Firebird driftimas? Miks mitte! Ühtlasi harrastati sama autoga üle peasirge asuval platsil gymkhanat, mille võistlust peeti paralleelselt ringrajaga.
Mida aga eriti oodati oli GT autode start.
Sel korral oli taas välja toonud oma E46 M3 GTRi Tõnu Soomer. Ja mitte ainult välja, vaid ka kiiresti sõitma.
Kuid rajal olid ka kiired konkurendid, Lätis on viimastel aastatel HGK Racing ehitanud mitu väga ilusat ja kiiret autot.
Vitaly Kalmi E90 M3
Aleksandr Gavrilchik oma 1. seeria BMWga.
Tõnu Soomerit paraku aga ei suutnud kumbki neist ohustada, mis neil aga ei takista pidada omavahelisi vaatemängulisi lahinguid.
Tõnuga peaaegu samale pulgale võis küündida Lotus Exige.
Mõned ringid ta järel püsiski, kuid siis hakkas vahe suuremaks rebenema.
Kuniks muidugi Tõnul purunes rehv, ta tuli boksi ja kulutas hulga aega, lõpetades sõidu alles viiendana.
Kas tulevane BMW CUP? E90 Kumho tänavarehvidega.
Mõned aastad tagasi olid ühed populaarseimatest kiirestisõiduautodest nii rajal, kui ka tänaval Hondad. Nüüdseks on neid jäänud rajale õige vähe. Eestlastest sõidab vaid Roland Feodorov oma Integraga.
Ning ainus Civic suutis rüsinas stange osalt kaotada.
Pildil nähtav Alfa Romeo on enamasti kohal erinevatel pikamaasõitudel, kuid reedestes trennides tegi tutvust Riia vallidega ning oli üsna katki. Au meestele, et uued jupid välja otsiti ja auto taas sõitma aidati.
Kõik Lotused kahjuks lõpuni vastu ei pidanud. Kiirus oli küll korralik, kuid nagu kogenumad ütlevad – “to win, first you have to finish.”
Boksinaabriteks sattusid seekord meile Džintara Volga ehk Merevaigust Volga GAZ24’d.
Nõuandeks kõigile teistelegi, kui soovite võistlussõitude vahel rahu ja vaikust, siis hoidke kaugele eemale. Pidevalt toimus karburaatorite häälestamine või lihtsalt targa näoga mootori helide kuulamine.
Illustreerimaks olukordi, sai mõningad pildid laenatud Toomas Vabamäelt, kui ka balticrace.lv galeriist. Suurimad tänud neile!
