Oli veebruari kõige viimane päev, kui sattusin pooljuhuslikult vaatama võistlust Saarekoll 2015, täpsemalt oli see Eesti 4×4 Off-Road karikavõistluste 2. etapp. Pean tunnistama, et ei olnud kunagi varem midagi sellist vaatamas käinud ja seetõttu oli päris vägev kogemus.
Et elamus veel huvitavamaks teha, ei viinud ma end enne selle alaga vähemalgi määral kurssi. Tegu võib tunduda küll vale, kuid otsustasin seekord nii proovida. Tulemuseks olid avastamis/arusaamishetked segatud arusaamatustega, ühesõnaga emotsionaalne. “Millal siin midagi toimuma peaks? Oota, kuskohast need autod tulema peaksid? Aa, hoopis ATVd. Aga kuidas nad järsku siia said?”
Mingi hetk sain aru, et olin jõudnud publikule hästi jälgitavaks tehtud lisakatse toimumiskohta ja õnneks just täpselt natukene enne ATV-de rajale tuiskamist.
Järsku läkski metsa all müdinaks ja kümmekond ATVd hakkasid mööda karjääri üksteise võidu rada läbima. Taaskord üritasin ma ära arvata, mis on võistlejate täpsem ülesanne rajal, aga see ei olnudki antud olukorras kõige olulisem. Vähemalt minu jaoks mitte.
Nautisin hoopis seda vaatemängu, kuidas võistlejad lausa ennastsalgavalt kõiksugu rajale jäävaid takistusi läbisid. Vett ja muda lendas igasse ilmakaarde.
Just siis, kui ATVde madin juba veidi üksluiseks hakkas muutuma, ilumsid rajale rohkemal või vähemal määral autosid meenutavad sõidukid.
Imetlusväärne ja veelgi vaatemängulisem, kuidas need sõidukid karmi maastiku läbida suudavad.
Kui muidu mäest üles ei saanud, siis suruti parempoolne pedaal tugevalt vastu maad ja üllatavalt ilusate mootorihäälte saatel lahendati enamus probleeme kiiruse lisamisega.
Mida rohkem vett, muda, soppa, mulda, seda ägedam. Igalepoole – kõrgele, kaugele, üle katuse, salongi, sülle, krae vahele.
Igati vägev üritus, hoopis teistsugune elamus ja palju emotsioone!
Soovitus igaühele – mine koge midagi uut, mine kuuma asfaldiga ringraja äärest märga ja mudasesse karjääri ja karjäärist ringraja äärde, ühest äärmusest teise, ilma eelarvamusteta.
