Kui paar nädalat tagasi käisin vaid oma lõbuks mudelismis näppu harjutamas, siis möödunud nädalavahetusel visati mind basseini sügavamasse otsa ja öeldi – UJU! Kõik oleks tore, kui ma vaid “ujuda” oskaks. Puldiauto juhtimine ei ole asi mis saab võistlemise jaoks piisavalt selgeks poole tunni või tunniga. Tegelt, okei, võistelda saab, aga tulemust ei ole mõtet loota.
Minu elu esimene raadioteel juhitavate autode võistlus toimus möödunud laupäeval Väike-Maarja mudelihallis. Autoks anti mulle trennipäevast erinev masin, mis omakorda nõudis natsa harjumist, kuid õnneks olin ma piisavalt puhast leht, et sellest end saaks väga lasta häirida.
Päev algas tavalise treeninguga mis kestis 7 minutit. Algus oli ootuspärane, ehk masin püsis ratastel heal juhul poole ajast ja rajajulgestajad jooksid minu käpardliku sõidustiili tõttu päeva normi esimese sõiduga täis.
Ka teised eksisid, ehk päris üksi ma selles osas polnud.
Kui omal veel ei ole, siis kasutatud tehnika liigub päris hea hinnaga.
1:8 mudel kaalub 3.5kg ja edasi käitab seda 2kw mootor. Väga raju!
Teised sõitjad olid väga sõbralikud ja jagasid lahkesti näpunäiteid, mis mind kahtlemata aitasid. Edasi läks päev ajasõitudega, mida oli kokku kolm ja sarnaselt treeningule kestsid 7 minutit. Ajasõidu mõte on näidata võimalikult stabiilset ja kiiret sõitu, sest nende tulemuste põhjal pannakse kokku finaalgrupid.
Et oma putukas raja ära tunda, tuleb teda natuke isikupärastada.
Sõitude vahe annab aega autot seadistada…
…või teha parandustöid.
Ühe akuga kannatab sõita kaks starti. Laadijad on oma ülesannete kõrgusel kogu päeva.
Sõidu 7 minutit möödub kui lennates ja järgmise katseni kulub keskeltläbi tund aega. Põhjus pikas ooteajas on pikk võistlejate nimekiri. Rajal on kokku kahes masinaklassis 44 osalejat, kes jagunesid seitsmesse gruppi.
Minu grupp on numbriga 5.
Ootuspäraselt jõuan mina oma ajasõidu tulemuste põhjal C-finaali, ehk kõige aeglasemate gruppi. Esimese ühisstardi eel on närv täitsa sees, nagu päris auto roolitaga stardiruudus seistes. Kõlavad kümme lühikest piiksu ja siis – START. Stardisaginas sebin kuidas jaksan, kuid kogemuste vähesus annab tunda ja käperdan heal positsioonil sõites korduvalt ära ning langen viimaseks.
Matse võtavad mudelid vastu väga hästi ja taluvad väärkohtlemist pikalt.
Sõitude vahel käib “boksides” kõva sagimine. Tegemist jagub kogu päevaks.
Sama kordub ka teises stardis, kuid siis tuleb kolmas, ehk viimane sõit ja sünnib ime. Saan hästi minema ja suudan terve stardi vältel teha puhast sõitu.
Rando Mere “shadowline” 1:10 bagi.
Rajale saab ka nelikveduse väikse autoga.
Minu õnneks takerdusid tagantpoolt tulijad ja preemiaks eeskujuliku stardi eest saan viimases sõidus kolmanda koha. Milline vedamine, et päeva parim etteaste õnnestus ajastada just viimasesse sõitu. Rahulolevana lahkun Väike-Maarjast, et minna vastu järgmisele päevale, mil osalen Saue Gümnaasiumis toimuval on-road võistlusel.
Öeldakse, et hommik on õhtust targem, kuid pühapäeval ärgates on kondid täitsa kanged, täpselt nagu oleks sõitmas käinud. Ajan end püsti ja võtan suuna Sauele. Mind on seal ootamas midagi ägedat, midagi ainulaadset.
Siin ta on: Lada disainiga Tomzi BMW 2002.
Tõnis Lattik on selle kere kallal kurja vaeva näinud, et see sobiks võistlemiseks ettenähtud raamile.
Tulemus on aga pingutust väärt, sest kaugelt on see ikka Lada mis Lada.
Enesekindlus on peale eilset head tulemust üsna kõrge ja arvestades, et paari nädala tagune trenn sujus off-roadiga võrreldes paremini, siis tahaks olla kiire. Päevakava on sama nagu eilegi ja ajasõitude lõpuks olen leidnud ka soovitud kiiruse, ning mahun A-finaali, ehk kiireimate gruppi.
Keresid on väga erinevaid ja sama käib ka alumiste raamide kohta.
Esimese stardi soojenduse ajal suudan sõita piki piiret, ning aku lahkub omalt kohalt. Torman trepist alla, paigaldan selle tagasi ja jõuan napilt stardiks pukki tagasi. Paar ringi püsin kuidagi tempos, kuid tormamise käigus ei õnnestunud too neetud aku ikkagi päris kindlalt omale kohale sättida ja tagasirge lõpus lendab too jälle küljest. Rando on õnneks rajal abistamas ja suudab auto kiirelt töökorda saada, kuid selleks ajaks olen lootusetult maha jäänud.
Vahepealsel ajal tuleb jõuda puhastada ja määrida rehvid, vahetada akud ning kontrollida elutähtsaid sõlmi.
Teiseks stardiks teeme kõik ettevalmistused mis vähegi pähe tulevad ja tunne on ebaõnnest hoolimata laes. Taas kiire soojendus ja edasi suunatakse meid stardiruudustikku. Algus on kõvasti etem, sest ei ole just trepist üle-alla tormanud ja pulss on normi lähedal, mitte ei trummelda kõrvades. Kahjuks ei jätku pidu pikalt sest suudan kokkupõrke tagajärjel parkida auto risti täpselt trajektoorile. Järgmine konkurent ei jõua reageerida ja pauk käib päris kõva. Avarii tulemusena lahkub minu koleilusa BMW ja Lada sohilapse tagaosa, mille eesmärk on autot tee küljes hoida. Venitan hädavaevu sõidu kuidagi lõpuni, kuid rütm on totaalselt paigast ja pidamise vahe tulemusena olen pidevalt kummuli või külili.
Viimasesse sõitu otsustan minna nö standardse kerega, sest Lada on surnud või vähemalt halvatud. Käime Randoga elutähtsad sõlmed veelkord üle, sest halbu üllatusi enam ei soovi näha. Kuna päris kere on aerodünaamiliselt korrektselt joonistatud, siis kasutan iga võimalikku sekundit soojendusest, et uue kerega harjuda. Kusjuures nii veider kui see ka ei tundu, siis vahe on isegi minusugusele võhikule täitsa tunda. Olen juba üsna ootusärevust täis kui juhtub miski mida ma eales ei oleks osanud oodata. Üks konkurent on teinud sõiduvea ja leiab end täiskiirusel minuga silmitsi. Käib taaskord kõva litakas ja juppe lendab. Minu auto jääb vigastatuna rajale nukralt lonkama, üks esiratas lääpas nagu Kopli joodik. Remontida enam midagi ei jõua sest stardini on vaid mõni minut ja üks alumine õõtsa kinnitus on lahkunud parematele jahimaadele. Minu õnneks on mudelismi rahvas ülimalt abivalmis ja juba ulatatakse mulle uus masin. Napilt, kuid siiski jõuan rajale ja siis see algab taas. Ühtegi korralikku ringi teha ei õnnestu, sest midagi on lahti kontaktidega ja auto kaotab voolu oma suva järgi seal kus ise heaks arvab. Liipan mingitmoodi lõpuni, aga pettumus on suur.
Sellist ebaõnne olen ma kogenud oma ringraja karjääri jooksul korduvalt ja pead sellest väga norgu ei lase. Pole ka erilist põhjust, sest olen mõlemas distsipliinis ennast ületanud.
Tükid nagu päris, kuid mõõtkava on hoopis teine.
Siim seisis rõdul ja imestas kui äge see mudelism on. Suure vea tegi ta sellega, et võttas rajaäärde kaasa oma poja, kes nüüd ei näe muud võimalust kui et isa ostab tallegi ühe sellise.
Kui sulle tundub, et mudelism on midagi mis võiks sisustada ka sinu või sinu lapse vaba aega, siis võta ühendust Hobi.ee tiimiga. Lastele mõeldud huviringid toimuvad juba praegu mitmes Tallinna lähiümbruse võimlas ja ei ole üldsegi kallid. Tehnika on põnev ja sarnaneb suurtele autodele rohkemgi kui oodata oskate. Mis võiks tehnikahuvilisele poisile või plikale veel parem olla kui saada osa sellest miniautode maailmast.
